Kas Andrus Kasemaa luuleteel on selline „teoste ja loomingu vaheline” hetk kätte jõudnud ning kas tema kohta käiv kriitika on sellest hetkest võib-olla ennatlikult üle hüpanud – niisugused küsimused ringlesid mu peas pärast seda, kui olin otsustanud enne tema  teise luuleraamatu „Lagunemine” lugemist tema esimese luulekogu („Poeedirahu”) retseptsiooni läbi lugeda. Tõepoolest – vaieldamatu andekuse ning luuletundlikkuse kõrval, mis pole ühelgi „Poeedirahust” kirjutanud arvustajal kahe silma vahele jäänud, mõjub see retseptsioon oma peaaegu ühehäälses ja ühetaolises heakskiidus jõuliselt kokkuvõtlikuna, otsekui oleks mingile probleemile leitud ühene ja selge lahendus. (Läbivalt: luulehääl – vedelev, igavlev, ükskõikne, sekkumatu, jõudeeluline, looduslähedane; luulekeel – null-stiililine, viljakalt lihtne, värskendav, suurt luulelugemust eeldav.) Võib-olla ma eksin, kuid mulle mõjub ka käsitletav luule selle valguses esmalt kuidagi lahendatuna, lõpetatuna, lõpuleviiduna; luuletaja ise aga kirjandusväljal varakult ja küpselt puutumatuna. Ma saan kriitikalt selle luule kohta võrdlemisi üheseid kirjeldusi, ent need  kirjeldused ei tekita „edasisi küsimusi”, ei esita luulele enesele väljakutseid ega tõuka lugejat aruteludele, avastavad selles suuresti samu asju ega püüa tuvastada ambivalentsuse alget, mis võiks sellele seesmise autonoomia tagada. (Iseasi muidugi, kas luule seda tegema peaks, aga kindlasti ei tohiks seda viimase piirini teha vastuvõtt – sestap ei räägigi ma siin muust kui sellest, et retseptsioonil on oht „lugeda looming lõpetatuks” iseäranis just siis, kui kriitika  juhtub olema ühetaoline, justkui iseeneses endaga juba heakskiitvale kokkuleppele jõudnud.)

Ehk niisiis: „Poeedirahu” mõjub ühtaegu nii andeka kui ka puutumatuna. Aga teisalt tuleb tähele panna, et niisugune mõju ei tulene ainuüksi võrdlemisi ühesest vastuvõtust – et teatav a priori puutumatus on sisse kirjutatud juba „Poeedirahu” luulehääles kangastuvasse n-ö sisemisse agendasse. Ja siit on näha, miks see luule mõjub juba iseeneses  lõpetatuna: sellest rahuarmastavast ja sekkumatust, mitmeski kohas jõudeelulisest või ükskõiksest ning igal juhul peaaegu igavikulisest vedelemise-filosoofiast (kui kasutada Jan Kausi väljendit) paistab puuduvat peaaegu sõna otseses mõttes igasugune ajaloolisus. (Või tuleb seda ajaloolisust otsida sügavamalt, umbes nii, nagu Tõnu Õnnepalu teeb Vikerkaares, kui tuvastab Kasemaa passiivsuses jõulise kire ja surmatärke ning tema luulevormis  tugeva viitelise viipamise luule senisele traditsioonile.)

Mul on tunne, et sellele ajaloolisuse puudumisele osutab oma Loomingus ilmunud „Poeedirahu” arvustuses ka Lauri Kitsnik: „Kuid võib-olla on Kasemaa sekkumatuses seisukohavõttu enamgi, kui seda on otsesõnu deklareerivas? Pisut kiuslikumalt: ehk oleks maailm rahulikum koht, kui luuletajad lihtsalt lesiksid ja vedeleksid, selle asemel et sõjakalt kaasaja probleeme rünnata. Kui Hando Runnel kirjutas, et „mõtelda on mõnus”, sai see oma aja ideoloogilisel taustal hoopis sügavama tähenduse. Ja kui Kasemaa tunnistab, et „vedeleda on mõnus”, on see meie ajas samavõrd mässumeelne ja kehtivale korrale ohtlik”. Tuleb tunnistada, et kehtivat ajaloolist tegelikkust silmas pidades on „Poeedirahu” suurimaks jõuallikaks tõepoolest passiivsuse õõnestav jõud: sihilik passiivsus ainsana kui miski, millel on potentsiaali vabaneda kontrolli  ja mässumeelsuse dialektikast, vastuväite võidukal ületamisel põhinevast peaaegu iseeneslikult toimivast nõiaringist, mis kehtivat korda põlistab. See loogika ütleb: kui ma pooldan sekkumatust, ei saa keegi ka minusse sekkuda, mind allutada. Eelistada eimiskit, võtta enda alla üksnes see ruum, mida omaenese jalatallad katavad, jääda ei võitjaks ega kaotajaks, vaid lihtsalt jääda (puutumatuks): see paistab olevat rohi, millega „Poeedirahu” eesti  luulevälja ravib. Lihtsalt iseasi, kas see puutumatuse läbiv ja hoolikalt kontseptuaalne afišeerimine on miski, mis peaks otse ja vahetult tagama ka luule enese kriitilise puutumatuse.

Või õigemini – kas ei ole kriitika ainus võimalus (ja kohustus) siin puudutada toda puutumatust ennast, näha selles puutumatuses ja tolles igavikulisuses selle luule näilise lõpetatuse või „paikasätituse” tõelist põhjust? Näha tunnet,  et nüüd enam midagi ei muutu, et kusagile pole enam edasi minna, et pärast „Poeedirahu” ei tule ega saagi tulla enam midagi. (Sest kuidas saab muutuda või areneda igavik, kui sellesse juba „välja” ollakse jõutud?) Millegipärast just niisuguste tunnetega panin käest „Poeedirahu” ja võtsin kätte „Lagunemise”. Ja pean tunnistama, et see uus ja mahukam kogu lagundas minusse kivistunud veendumused ja küsimused: uskuge või ärge  uskuge, ka igavikus muutub midagi. „Lagunemine” pöörab esimese kogu põhjal tekkinud mulje ümber, kuid on oluline märkida, et muutus ei toimu mitte niivõrd lineaarse arengu või edasise vertikaalse süvitsimineku põhimõttel, vaid pigem uue ja (esmapilgul) ühildamatu vaatepunkti sisseviimise kaudu. „Poeedirahu” logelemise-olelemise-molutamise filosoofia (kui seekord Jürgen Roostele osutada), aasal selili vedeledes pilvede vaatamine, jõudeeluline ning üldjoontes helgematooniline looduse ülistamine või loengutes igavlemine on siin asendunud millegi tunduvalt hämarama ning iseeneses märksa rahutumaga. „Lagunemise” esimeses, kõige pikemas ja tervele kogule kõige rohkem tooni andvas tsüklis „Pikk vihmane suvi” on surm varasemaga võrreldes märksa jõulisemalt esiplaanil, ning surmaga koos ka lagunemine, kõdunemine, mädanemine, loomariismed, skeletid, tuhk ja  katkematu vihm, mis kõike seda katab.

Õõnestav passiivsus, millest juttu tegin, ei avaldu siin mitte niivõrd loodusülistuslikus helges jõudeelus, vaid ümbritseva looduse mornis pihustumises mullakarva algosadeks ja luulehääle eemalseisvas resignatsioonis. See resignatsioon ei ole iseenesest passiivne, sest suur osa luuletusi sisaldab endas põlevaid armastusavaldusi kallimale Joonatanile, ent need on sageli meeleheitlikud, ülepingestatud, all-out  armastusavaldused keset ümbritseva lootusetut ja paratamatut põrmustumist: „Sinu pärast ma müüks maha / oma neerud oma silmad / oma huuled oma juuksed / oma küüned oma kondid / ma müüks jupikaupa maha kõik / mis ma kord olin” (lk 39). Lagunemine paistab varasemat poeedirahu teisendavat: rahu on siin ikkagi rahu, kuid üks üsna teistsugune rahu. Ka vedelemine on „Lagunemises” edasi, ent tekib kiusatus öelda, et siin ei kujuta see endast  helget lamasklemist, vaid tumedat vegeteerimist. „Lagunemises” vedeletakse nii nagu vedelevad laibad. Kogu kvintessentsi, iha ja surma hämara abielu leian ma 49. leheküljelt: „Surm / Sina oled kõige õnnelikum / sest Sina saad nad kõik / keda tahad keda igatsed”.

Kogu teine ja kolmas tsükkel – keskkooli- ja sõjaväemälestustele keskendunud luuletused – mõjuvad põhitsüklit teisendavate ja laiendavate vajalike lisandustena.  Tahan öelda, et Kasemaa „areng” on niisiis ruumiline: raamatud ilmuvad küll ajas, kuid „edasiminek” on pigem ruumiline, see seisneb olemasoleva igaviku ülevalgustamises mõnest teisest vaatepunktist. Ma ei ole nõus Jürgen Roostega, kui ta ütleb, et debüütkogu laiskus- ja logelemisiha on Kasemaa siin viinud tekstuaalse tekstuuri tasandile. Logelemisiha ja „tekstuaalne tekstuur” jäävad samaks, aga tonaalne rakurss tundub radikaalselt erinev. 

Kõik see viib mind kokkuvõtvale järeldusele, et Kasemaa luule on fundamentaalselt kohaluule. Ja mitte niivõrd ühe spetsiifilise, geograafiliselt eksisteeriva koha luule – ükskõik kui põhjalikult Poeedirahu kui võimalikku eksisteerivat paika ka ei visandataks –, vaid koha kui niisuguse luule. (Seda muljet tugevdab ka Kasemaa tugeva atmosfääriga veebikoht ning Brita Meltsi Värskes Rõhus ilmunud artikkel Poeedirahust kui mina-kohast, koha
ja mina  ühtesulamisest luulekeeles.) Ja see koht kui niisugune on igavik. Rahu ja lagunemine erinevad teineteisest niisiis parallaktilise nihestuse põhimõttel. Need on ühe mündi kaks külge: erinevad ja ühildamatud. Aga münt on sama, nii nagu ka igavik jääb alati samaks: seda ei saa muuta, vaid üksnes teiste silmadega vaadata. Ja keegi teine peale Kasemaa seda igavikku praegu noores eesti luules võib-olla pakkuda ei oska. Nii hajuvad ka mu esialgsed  kahtlused selles osas, et Kasemaa on end (või retseptsioon on tema) kuidagi puutumatult paika sättinud, et see luule jääb alati samaks ning hakkab aja jooksul ära tüütama. Maurice Blanchot’l oli õigus: kui sul on mõte, siis ära otsi uut, vaid korda seda. Sest mõte on mõte siis, kui ta käib igaviku kohta. Ning igavik kordab end erinevuse kaudu. Ma ei tahaks veel rääkida Kasemaa loomingust, kuna ta seisab teoste ja loomingu vahepeal.  Võib-olla saab seda teha pärast tema kolmanda kogu ilmumist – seda tasub oodata, sest tema luule on muutumisvõimeline ja tulevikule avatud.

*

Ma ei tea, kas ma olen nüüd oma ettevõtmisele alla jäänud. Pean vist lüüasaamist tunnistama. Räägin vist ikkagi kokkuvõttes sama juttu nagu kõik teisedki kriitilised lugejad, tuvastan selles luules samu asju nagu nemadki. Kasemaale on  jäänud tema puutumatus ning mina lihtsalt vedelen lõpuks seda siin kirjutades üha rohkem tema mõjusfääri allutatuna. Lagunen nagu lagunevad laibad. Vedelen, vedelen, vedelen, sooviga isegi puutumatu olla …

Aga siis ajab miski mind ikkagi tagasi püsti.