Õieti on isegi kahju, et film, mille keskkonnaks on tänav, ei pööra eriti tähelepanu kohaliku koloriidi edasiandmisele. Hoogsas tänavaelus on ju iseenesest poolused pidevalt kõrvuti. Võrreldes tavakodanike elulaadiga, mida polsterdavad sotsiaalsed garantiid, kujunevad tänavaelu suhted selgemalt ja ühemõttelisemalt, jämedalt joonistuvad välja heidiklikkuse (mida võiks vaadata ka protsessina), kriminaalsuse ja romantilises plaanis ka sügavuti tunnetatud isikliku vabaduse ristpisted. (Ühe õnnestunud näitena võib siinkohal tuua filmi „Rohelise tänava huligaanid”, rež Lexi Alexander.) „Reegliteta võitluses” on aga tänavaelu otsekui kõrvalt vaadatud ja pigem jääb mulje, et keskkonda ei olegi eriti tahetud avada. Kaasahaaravat tänavarütmi sellest filmist ei leia, seega ei saa rääkida ka atmosfääri loomisest. Vaid korraks tõuseb allhoovusena esile üks tänavaidentiteedi võimalus, kui peategelane Shawn märgib enese kohta: „Ma tean, et ma olen eikeegi, tühi koht. Aga mis siis …” Edasi piirdutakse juba tegevuslike klišeedega. Huviline võib selles filmis jälgida pigem seda, kuidas töötavad üsna kindla peale minevad hollywoodlikud loo jutustamise standardid. Sedamööda sünnib ka üsna reeglipärane filmilugu. Peategelane on mõneti saladuslik, põhjuseks sisekonflikt. Peategelase taust avaneb järk-järgult, nõnda kannab lugu isikudraama telg. Isiklikule draamale sekundeerib vastuolu keskkonnaga, selle aga peategelane läbi raskuste viimaks ikkagi ületab. Armastus tasakaalustab probleemseid olusid (kuigi rasketesse, lootusetutesse oludesse määratus on selles filmis tinglik) ning areneb läbi kerge konflikti (kohustuslik keskkonnast tingitud vastuolu) mitte just üllatava lõpplahenduseni, sekka punktiirselt žanri määratlevaid käsitsivõitluse episoode.
Umbes kolmveerandi filmi pealt võib vaataja endamisi ka puändi ette ennustada. Samas võiks ju aga arvestadagi filmitegijate taotlusi, „Reegliteta võitluse” eesmärgiks polegi ilmselgelt olnud enamat kui kokku liita põnevus ja romantiline draama. Originaalpealkiri „Fighting” fokuseeribki lihtsalt võitlusele, laienedes nõnda motiivina ka individuaalsele vastuvoolu ujumisele, oma tõekspidamiste eest seismisele. Eestikeelne tõlge „Reegliteta võitlus” kõlab muidugi kraad hoogsamalt, on aga üheselt märulikeskne ning tõsised vägivallasõbrad peavad pettuma, kuna ülitoorele reegliteta võitlusele pole selles filmis väga rõhutudki. Käsitsivõitluse episoodidega on selles filmis vaeva nähtud küll, ent rohkem selleks, et sooritused mõjuksid usutavamalt kui näiteks Claude Van Damme entusiastlik spordipidu. Iseenesest tuleb see filmile kasuks. Omaette lõbusalt varieeritakse siin peategelase vastastega. Tihti tõstetakse võitluskunstifilmides action’i pinget stiilide vaheldamisega, nii et saab küsida, kelle stiil on parim.
Tavaliselt on kõige parem peategelase stiil. Tänavavõitluses langeb stiili range klassifitseerimine ära, küll aga sooritatakse „Reegliteta võitluses” kergemat sorti geograafiline ekskurss vastaste päritolu silmas pidades. Linaloo sümpaatseimad episoodid leiavad aset aga hoopis peategelase Shawni ja tema armastatu Zulay vahel viimase kodus ning hoogsamat hõngu toob siin endaga kaasa Zulay vanaema, kes jälgib, et noored ikka kenasti käituksid. „Reegliteta võitluse” üks õnnestunumaid kohti ongi väike episood, kus vanaema, nähes Shawnis huligaani, nooruki kenasti ja resoluutselt Zulay korterist välja ajab, kuid enne väljaviskamist veel poisil korralikult kõhu täis söödab. Temperamentne la familia sünnib siin käigult.