Ruumilahenduste muutmine on kulukas, mistõttu tuleb ette mõelda, kuidas kohaneda muutuvate vajadustega. Ukrainas toimuv sõda tõukab tagant, et elukeskkonna investeeringute puhul hakataks senisest palju tõsisemalt arvestama riigikaitse vajadustega. Samamoodi tuleb ka riigikaitses teha igal tasandil läbimõeldumaid ruumiotsuseid maatehingute, rajatiste-hoonete arendamise ja ka maastikupoliitika vallas (näiteks Nursipalu). Sõda Ukrainas on tõestanud, et tänapäeva sõjad ei ole ikka veel kolinud täielikult küberruumi, vaid neid peetakse endistviisi ka maastikul, füüsilises ruumis.

Maa on alati olnud oluline ressurss – territoorium koos loodus- ja kultuuriväärtuste ning tähendusega, mida see kannab. Maal on omanik, kelle võimuses on läbi mõelda, kuidas seda kasutada ning juhtida ühiskonnas kokkulepitud raamides selle kasutamise ootusi. Valdav osa Eesti maismaast kuulub eraomanikele, veidi üle kolmandiku riigile ja poolteist protsenti omavalitsustele.

Kuidas riik oma maa kasutust juhib?

Riigimaa müük võib ühel hetkel tuua riigikassasse vahendeid, mille abil saavutada lühiajalisi eesmärke. Mõne aja pärast on aga tarvis neidsamu maatükke riigile (nt kaitsevajadusteks) tagasi saada, see tekitab omakorda konflikti looduskaitsjate ja kohalikega. Sellisel juhul pole tegu just ootuste juhtimise parima praktikaga, läbimõeldud ruumi­loomest rääkimata. Enne erastamist peaks riik põhjalikumalt ja pikemalt mõtlema, milline on riigi maavajadus, sest kui juba on erastatud, siis on mõistlik eeldada, et uutel omanikel on ootus, et seda maad ei taheta tagasi. Müüki ei saa panna loodusväärtusega maad, väärtuslikku põllumaad ja maad, mida riik võib vajada oma (kaitse)ülesannete täitmiseks või avalikul eesmärgil. Ka see on üks põhjus, miks on vaja ruumiametit kui ühtset ruumiloome kompetentsikeskust, mis toob kokku osalised keskvalitsuse ja kohalikult tasandilt ning pakub tuge kaalutletud otsuste langetamiseks.

Elanikkonnakaitse tähtsustamine

Riigil on veel kasutada märkimisväärne hulk välisvahendeid, mis on mõeldud elukeskkonna investeeringuteks, sh hoonete renoveerimiseks. Järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodiga on selge, et kõik investeeringud, toetusmehhanismid ja asjakohased ELi rahastamisprogrammid, aga ka riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud rahastamis- ja investeeringuvõimalused peavad teenima elukeskkonna kvaliteedieesmärke (sh kliimaeesmärke) ning riigi- ja elanikkonnakaitse huve.

Kui Euroopa Liit nõuab uuel rahastamisperioodil juba Euroopa uue Bauhausi põhimõtete, s.t elukeskkonna kvaliteedi tervikkäsitluse ja kliimakindlusega arvestamist, siis riigi- ja elanikkonnakaitse teemad peame ise üles võtma.

Elanikkonnakaitset ja riigikaitset tuleb vaadata koos, s.t ka elanikkonnakaitse, sh varjumine, tuleb detailselt läbi mõelda. Ühtpidi, kui pole rahvast, siis pole riiki, keelt, kultuuri ega ajalugu, mida kaitsta. Teistpidi, maad kaitsevad inimesed ja nendeta pole võimalik kaitsta riiki.

Elanikkonnakaitse oluline osa on varjumise korraldamine ohu korral. Varjumiseks valmistumist korraldab päästeamet. Praeguseks koostataksegi siseministeeriumi eestvõttel päästeametis varjendite, varjumiskohtade ja -ruumide soovituslikke nõudeid. Määrus võiks valmis saada aasta lõpuks, juhul kui see on ka pärast valimisi prioriteet. Peale selle tuleb nõuete kohustuslikuks rakendamiseks anda mõistlik üleminekuaeg (näiteks üks aasta), s.t ehituslikud nõuded võiksid kohustuslikud olla 2025. aastast. Praegu puudub Eesti õiguses veel varjumiskoha ja varjendi definitsioon ning need mõisted määratletakse väljatöötatavates õigusaktides. Seejärel saab varjumiskoha või varjendi korrastamise või rajamise kulu arvestada ka toetusmeetmetes abikõlblike tegevuste hulka.

Tõsi, ohu korral tuleks leida varjumiskoht võimalikult lähedal, elumajade puhul näiteks siseruumis või keldris. Ometi võib suur osa inimesi olla ohu hetkel ka avalikus ruumis, mistõttu ei piisa varjumise korraldamisel pelgalt majahaaval keldrite, varjumiskohtade või -ruumide rajamisest-korrastamisest, vaid olukorda tuleb vaadelda tervikuna. Varjumise korraldamine tulebki seetõttu läbi mõelda alates ruumilisest planeerimisest, nõuete kehtestamisest ja toimepidevuse tagamisest kuni varjumiskohtade kasutusest väljaarvamise ja tavaolukorras kasutuse leidmiseni. Varjumiskohtade rajamine on seega osa ruumiloomest, sh ruumilisest planeerimisest, projekteerimisest, ehitusest jne. Ohuhinnangut arvesse võttes tuleb elanikkonnakaitse laiemalt, sh varjumiskohad, riigi, maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil ruumiliselt läbi planeerida ning kaasata kohalikke elanikke. Praegu puudub selline elanikkonnakaitse (sh varjumiskohtade vajaduse ruumianalüüs), mis selgitaks välja iga Eesti piirkonna evakueerimisvõimalused, varjumiskohtade paiknemise ja mahutavuse. Selline analüüs võiks olla üleriigiline ning katta kõik suuremad Eesti linnad ja tiheasustusalad. Niisugust elanikkonnakaitset, sh varjumisvõimaluste ruumilise vajaduse ja paiknemise pikaajalise tagamise analüüsi, on vaja, et anda edasisi suuniseid nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil.

Elamuvaldkonna uutes toetusmeetmetes on abikõlblike tegevuste ja kulude hulka arvatud ka kriisiolukorras varustuskindluse tagamine. Nii peab uuel või ümberehitataval eluhoonel olema edaspidi hooneväline varutoiteallika ühendus (ümberlüliti) ja -generaator. Eesmärk on, et elektrikatkestuse korral oleks hoone siiski varustatud esmatarbe soojus- ja tarbeveega. Abikõlblike kulude hulka kuulub peale ümberlülituslahenduse ka varutoitegeneraatori ja selle välitingimustes hoiustamise ehk kattekonstruktsiooni lahenduse kulu.

Riigi- ja elanikkonnakaitse huvides oleks vaja veel kvaliteetsemaid ruumiandmeid. Näiteks on varjumise korraldamisel abiks, kui ehitisregistrisse on märgitud varjendite asukohad, ruumi kuju jne. Andmete kogumiseks peaksid riik ja omavalitsused tegutsema ühise eesmärgi nimel. Siingi oleks abi ruumiametist.¹

omandivorm	pindala (m²)	% pindalast
eraomand	25 715 060 321	59,2%
riigi omand	17 040 628 781	39,2%
munitsipaalomand	587 027 785	1,4%
segaomand ja selgitamisel	112 625 841	0,2%
kokku	43 455 342 728

Maa-ameti andmed 27. I 2023 seisuga. Eraomandi hulka võivad kuuluda riigi äriühingute ja sihtasutuste maad (sh Riigi Kinnisvara AS, teatrid, muuseumid jm).

Maastik kui kultuuri kandja

Eesti on liitunud Euroopa maastikukonventsiooniga, mis käsitleb nii looduslikke, linnalisi kui ka linnalähedasi alasid. See puudutab maismaad, siseveekogusid ja merealasid ning silmapaistvaid, harilikke ja ka degradeerunud maastikke. Maastik on kahtlemata meie kultuuri kandja ning laiapõhjalises riigikaitses on kultuuril oluline roll demokraatia tugevdamisel. Seetõttu oleks riigikaitse planeerimisel elementaarne ette näha, kas baas tuleb luua metsa sisse või lageda peale. Laastav on võtta kasutusele mets ja raadata see siis liivaväljaks. Kaitseväe harjutusväljakute jaoks võiks tarvitada juba hüljatud põllumaad, mitte hävitada metsa. See nõuaks aga ettenägelikumat riigimaade kaitseotstarbelise kasutamise tulevikuvaadet, mida omakorda toetaks põhjalikum terviklik üleriigiline ruumianalüüs ehk riigi ruumiline eskiis, mis oleks uue üleriigilise planeeringu koostamise alus.

Vabariigi valitsus algatas 5. jaanuaril 2023 uue üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise. Siin peitub võimalus põimida riigikaitse riigi ruumilisse arengusse ning seada kaitsevõime tõstmiseks uued sihid. Oluline koostöökoht on ka maakonnaplaneeringute ja kohaliku omavalitsuse üldplaneeringute uuendamine ning vajadusel teemaplaneeringute koostamine, et jõuda toimivate lahendusteni, kuidas viia kokku laiem riigikaitse plaan ja rahuaja elukeskkond ning kuidas arendada füüsilises ruumis kaitsevõimekust, andmata järele elukeskkonna kvaliteedis. See nõuab investeeringute läbimõtlemist nii riigi tasandil kui ka omavalitsustes. Näitena võib tuua küsimuse, kas on mõtet rajada idapiiri lähedale vastasele ahvatleva kandevõimega teedevõrku, kui see tuleb võib-olla ühel hetkel hävitada, et takistada vaenlase liikumist. Siis oleme ilma nii metsast, kuhu need teed rajati, kui ka investeeringust, mis läks teedesse. Ka sildade kandevõime kavandamisel võib arvestada, et suurema kandevõimega sillad on vaenlasele huvitavamad, mistõttu võiksid need olla suurematest asulatest eemal. Oluline on leida tasakaal meie kaitsevõime tagamise, sh vajadusel vägede piiri äärde liigutamise ja sissetungi peatamise vahel.

Koostamisel on „Ehituse teekaart“, uus energiamajanduse arengukava jt pikaajalisi sihte seadvad kavad, kus on hea võimalus lõimida riigi- ja elanikkonnakaitse küsimused muude ruumiloome sihtidega. Näiteks maanteede ehituses ei ole 2 + 2 vs. 2 + 1 sõiduread ainult autojuhtide mugavus, vaid ka sõjalise mõõtmega küsimus. Nii nagu riigikaitses, tuleb igal tasandil teha maatehingute, rajatiste-hoonete arendamise ja ka maastikupoliitika mõttes läbimõeldumaid ruumiotsuseid, mis eeldab ruumianalüüsi, kuidas arvestada piirialade (Jõhvist ida pool ja Tartust kagu pool) teedevõrgu arendamisel sõjalisest vajadusest tulenevate piirangutega.

Saaremaa püsiühendus pakuks võimaluse liigutada vägesid ja varusid kiiremini ning see teeks saarte kaitsmise lihtsamaks, samuti lisaks Saaremaa süvasadama kaudu ühe täiendava ühendustee liitlasteni. Saaremaa sadama kasutamine lühendaks tunduvalt mereteed nii Rootsi kui ka Poola ning aitaks koondada liitlaste mereväe jõupingutusi turvaliste ühenduste tagamisel Läänemere äärmiselt keerulises keskkonnas.

Raudteede puhul oleks sõjalise kaitse seisukohast hea viia kogu taristu kiiresti üle Euroopas valdavale rööpmelaiusele.² Venemaa raudtee laius erineb Euroopa omast ja üleminek piiraks sissetungi korral idanaabri vägede varustamise võimalusi. Nende logistika sõltub raudteest ja nad on võimelised varustamist korraldama umbes 70 kilomeetri raadiuses lõppjaamast. Kui nende lõppjaamad on Petseri ja Ivangorod, siis on nende operatsioonid ka vastavalt piiratud. Raudteelaius on küllap eelarveanalüüsi küsimus: kui kulutõhus on praegune mitme tehnikapargi iga-aastane ülalpidamine (Operail, Elron, Rail Baltic), samal ajal kui kaitsevägi tellib rohkem lõhkeainet, et vastasele sõjaolukorras kasutuskõlblikke raudteid mitte kätte jätta, et see ei saaks meie taristut kasutada. Kui meie raudteede laius on sama, mis Venemaal, siis peaksime sõja korral selle taristu hävitama. Riigikaitse seisukohast oleks rahulikum, kui Eesti (loomulikult ka Läti ja Leedu) kuuluks oma raudteega Euroopa süsteemi – see võimaldaks ilma ümberlaadimiseta vedusid Poolast.

Veel tuleks kaaluda, kas Eestil võiks olemas olla moodulsildade varu, mida saaks kasutada sildade ehitamise või renoveerimise ajal ajutise ülepääsuna ning sõja ajal hävitatud sildade asendamiseks. Moodulsillad võiksid olla rahu ajal näiteks avaliku sektori, sõja ajal kaitseväe kasutuses. Veel üks näitlik asjaolu, kus põimuvad riigikaitse, energiamajanduse ja ruumiloome küsimused: kõik elektriliinid alates 110 kV on sõjalise mõjuga. Üle õhuliinide on raadioside piiratud, ühtlasi on liinikoridor ka liikumiskoridor. Idapiirialadel võiks olla vähem õhuliine, kuna need on enamasti koridorid, kus sisuliselt sõdida ei saa, sest Eesti mattuks siis kohe pimedusse. On näha, kuidas Ukrainas sellega manipuleeritakse.

Riigi- ja elanikkonnakaitse ruumiline visioon

Riigina suudame kavandada täpselt nii hästi kaitstud ja head elukeskkonda, kui kaugele ulatub meie kujutlus- ja vastutusvõime ning kui sügavale mälu nii füüsilise ruumi kui ka digilahenduste puhul. Tuleviku ruumiloomes on füüsiline ruum läbipõimunud bürokrattide, andmejälgijate ja etteaimavate sündmus­teenustega. See annab justkui alust arvata, et füüsilise ruumi visiooniloome jääb edaspidi suures osas tehisintellekti kanda, kes kogub andmeid ja teeb nende põhjal inimeste eest kaugele­ulatuvaid ruumiotsuseid. Üleminek etteaimavatele ja taustal toimivatele teenustele toimub ruumiloomes ju praegugi, kuid riigikaitset tehisintellekt elanike eest läbi ei mõtle, metsa ei hoia ega varjumist ohu korral korralda. Seda teeme (praegu veel) ise.

1 Ivo Jaanisoo, Kaja Pae ja Veronika Valk-Siska, Ruumiamet – hea elukeskkonna võti. – Maja 1/2023.

2 Lukas Milevski, Russian Logistics and Forward Urban Defense in the Baltic States. – Military Review, IX 2022.