Ainuüksi selle fagoti hääletämber oli kogemist väärt! Mozarti Fagotikvartett K370 in Bb-duur on originaalis oboekvartett F-duur, mille fagotitranskriptsiooni on teinud USA-Kanada fagotisolist ja guru George Zukerman. Kuuskmann nägi Zukermani esmakordselt, kui käis 1983. aastal koos emaga Peterburis kontserdil. See jättis talle sügava elamuse ja on tema sõnul olnud üks olulisi innustajaid edasisel muusikuteel. Alles üsna hiljuti tuli välja, et ta elab Zukermannist „umbes viie minuti kaugusel”: Kuuskmann USA loodepiiril ja George Zukerman jalutustee kaugusel üle piiri Kanada poolel – maailm on väike! Haydn ja Mozart esitati väga hea stiilitundega, fagott oli igal pool maksimaalse pingega kohal. Sellisel taustal hakkaski kõrva keelpillide kohati liiga ettevaatlik, hillitsetud ja tagasihoidlik ansamblimäng. Oleks rohkem  tahtnud kuulda võrdsete partnerite ansamblit ühtse intensiivsuse ja tasakaaluga. Mozarti puhul kostus mõnes kohas ka intonatsioonilisi lohakusi. J

ulgen arvata, et peamine aur kontserdi prooviajast võis ansamblil kuluda Daniel Schnyderi peale. Tõnu Kõrvitsa „Laul kaugele sõbrale” (2008) on pala soolofagotile. Kuigi Martin Kuuskmann salvestas teose 2008. aasta juunis EMTA helistuudios ja on seda mitmel pool maailmas  esitanud, toimus Naissaarel selle Eesti esiettekanne. Taustast niipalju, et Martin ja Tõnu on olnud lähedased sõbrad juba n-ö hällist peale, Nõmmel ühes tänavas kasvades ja hiljem koos samades koolides käies, kuni tee Martini kodumaast kaugele viis. „Laul kaugele sõbrale” on jäädvustatud ka Martin Kuuskmanni peatselt ilmuvale sooloplaadile „Nonstop”. Tõnu Kõrvits on talle kirjutanud veel fagotikontserdi „Teispool päikesevälju” (2005).  „Laul …” on ürgse väega meditatsioon, kus käiku lähevad veerandtoonid, kahe- ja kolmehäälsed ülemhelid, bending notes, rokilikudjazzilikud passaažid (enne loo alustamist ajas Martin Kuuskmann ise nalja pärast segamini Jimi Hendrixi ja Tõnu Kõrvitsa nime) ning fagoti hääl ja tämber saab siin üha uusi värve. Inimest puudutab kõige lähemalt inimhääl ise – keelpillidest saavat inimhäälele kõige lähemale viiul ja puhkpillidest saksofon. See aga ei  takista suurt meistrit mistahes pilli väljenduslikult käsitsemast. Kuuskmanni fagotiga on sama lugu – tema pilli hääl on vägagi väljendusrikas. Kõige rohkem võikski seda, vähemalt „Laulus kaugele sõbrale”, kõrvutada just saksofoni ja, muide, ka elektrikitarriga. Oli tunda teadlikku heas mõttes snitivõtmist, tulemuseks isikupärane ja piire laiendav väljenduslikkus. Ent see on vaid väike kild muusiku loomingulistest otsingutest väljendusvahendite vallas.  

Kontserdi peateos oli fagotisti ja keelpillikvarteti ette kantud Daniel Schnyderi viieosaline süit „Zoom in”. Teos oli nõnda värske, et kõigil osadel puudusid veel pealkirjadki (vähemalt nootides, millest mängiti). Schnyder on šveitsi päritolu USAs tegutsev saksofonist ja helilooja, kes esitab vaid enda loomingut. „Zoom in” oli Schnyderi töölaual, kui Kuuskmann selle pooljuhulikult avastas ja n-ö nuias selle autorilt välja.  Teos on tõeliselt sädelev, väga dünaamiline, vaheldusrikas, nii huvitava vertikaali (kooskõlad) kui horisontaaliga (fraasid, tunglevus) ja tiheda tempoga. Viiest osast kolm olid lihtsalt kiired või väga-väga kiired ja seisnesid kiiretes ja virtuoossetes käikudes. Kaks osa olid aeglased, aga siin oli tempo lihtsalt tihe – kogu aeg kõik liikus ja tungles kuhugi. Tundus, et Schnyderil lihtsalt voolab inspiratsioon kohinal nagu suurest varrukast ja ta nagu ei jõua kõike ära  öelda. Kui siin miski mulle meenus, siis vahest midagi Chick Coreast ja Piazzollast …

Siin tahaksin väga esile tuua kogu ansambli vaimustava esituse! Kõik sündis nii loomulikult ja iseenesest – kuulajale võis jääda mulje, et see on lihtsalt lahe ja mänglev viieosaline teos, kuigi tegemist oli ka tehniliselt keeruka ülesandega, mis lahendati nagu õlitatult. Väga hea, sundimatu ja vahetu õhkkonna lõid Martin Kuuskmanni vahetekstid ja kommentaarid  kogu kontserdi vältel. On ju nii, et eriti instrumentaalkontserdil, kus inimese häält ju ei kuulegi (kõik on kavalehel kirjas ja muu on ju lihtsalt kummardus-aplaus-lugukummardusaplaus), võib väga heast esitusest hoolimata publikul jäädagi kogemata inimlik puudutus (inglise keeles on hea väljend human touch). Siin olid solisti vahepalad eriti tervitatavad ja muhedad, lisades kontrasti, värvi, vaheldust ja samastumistunnet. See oli  nagu mingi väike lõdvestus enne iga uut energialaengut, mida see kontsert pakkus algusest lõpuni. Soovin südamest Martin Kuuskmannile hiilgavat karjääri ja missiooni jätkamist lootuses, et ta aeg-ajalt leiab tee siinset publikut rõõmustama, oma kolleege muusikuid ja noori muusikaõppureid innustama.

Kasutan juhust soovida indu ja inspiratsiooni ka Tõnu Kaljustele ja tema meeskonnale, kes Nargeni festivali eesotsas. See on  olnud hulk kontserte, ooperi- ja teatrietendusi nii Naissaarel kui veel paljudes Eestimaa paikades, žanrilt vägagi erinevad, ent ühtviisi kõrgtasemel. Martin Kuuskmanni osalemisel toimunud kontserdid on festivalile olemuslikud: alati on antud võimalusi noortele muusikutele nii Eestist kui välismaalt. See tõstab festivali väärtust ja annab arenguperspektiivi.