Rahategemine

Ent mis tegelikult kasvab, kui majandus kasvab? Sellel teemal muide arutatakse kolmapäeval 12. augustil ümarlauas „Majandus ja demagoogia”, mida toetab samal õhtul ilmekalt Austria dokumentaalfilm „Rahategemine” maailmamajanduse praegusest olukorrast. Majanduskasvu ja meie festivali seos on kurb tõsiasi: riigile on kõige kasulikum inimene,  kes läheb pärast tööd kas kasiinosse mängima või siis kõrtsi raske raha eest kangemat kärakakraami kaanima. Äärmiselt kasutu on riigile inimene, kes tuleb õhtul tasuta filmiseansile ning kulutab mitu tundi „lihtsalt niisama” filmivaatamise peale. Meie ajastu uus ülijumal ehk majanduskasv sellest toitu ei saa. Tartus suurel ekraanil 18 filmi vaadates ühiselt veedetud aeg on majanduskasvule äärmiselt negatiivse mõjuga – küll peaks see  ergastavalt mõjuma kultuuritajule ning üsna raskesti mõõdetavale rahulolu- ja rõõmutundele. Festivali kava on koostatud varasemast positiivsem, see tähendab, et erilise hoolega on välditud liigtõsiseid ja karmikoelisi linalugusid. Päris ilma muidugi ei saa, aga „tARTuFF” peaks eelkõige olema festival, kuhu saab tulla igasuguse tujuga, ent lahkuda pigem veidi soojema, rõõmsama ja ärevama südame põksumisega. 

Teistmoodi Bollywood

Filmide teemad on mingis mõttes klassikalised. Loomulikult on fookuses armastus, kogu tema eripalge- ja -ilmelisuses, roosast imalast naiivsusest veidi kriipivama ja raskesti hoomatavani. Mingis mõttes annab võtme  kätte juba avafilm, milleks on India kuumust ja kirge Kesk-Euroopa mägiküla lumise jahedusega ühendav film, mis pakatab tundlikust armastusest, absurdsetest seikadest, fantastilistest tantsunumbritest ja üle võlli keeratud kultuurierinevuste naljadest. „Tandoori armastus” on kantud parimaist India filmitraditsioonidest, kuigi on filmitud Šveitsi Alpides joodeldavate rahvarõivais meeste ja lõhnavate praevorstide keskel. See film tabab hästi meie festivali alatist põhiteemat armastuse kõrval ehk siis sallivust kultuuriliste erinevuste suhtes. See film on mingis mõttes viimaste aastate tendentsi hea indikaator ja annab tunnistust Bollywoodi toodangu populaarsusest kogu Kesk-Euroopa saksakeelses kultuuriruumis. Sama tõestas ka meie festivali lõpupäeva filmi „Rentslimiljonär” tohutu menu kõikjal kinodes. Veidi kasti surutud, halliks võõbatud ja keskpäraseks  normaliseeritud läänemaailm vajab vabama energiavooga värvilisi muinasjutte – maailmast, kus kõik on veel võimalik, lahtine ja avatud.     

Vaatame minevikku

Teine huvitav suundumus, mis puudutab eelkõige Ida-Euroopa ja endise sotsbloki maade filme, on tegelemine oma lähiminevikuga, viimase poolsajandi valusate sündmuste käsitlemine. Väga värskelt ja klišeevabalt mõjub mullu valminud Rumeenia film „Vaikne pulm”, mille olulisim ja võimsaim hetk on veerandtunnine stseen vaikuses peetavast pulmast ajal, mil kogu sotsblokis on äsja välja kuulutatud lein Moskvas surnud Jossif Stalini mälestuseks. See geniaalne lõik on kogu filmi kvintessents ja  üdi. Tõepoolest kõnekam kui palju sõnu paljudes kommunismi kuritegude raamatuis. Kommunistliku ajastu absurdsuse on enda kasuks edukalt tööle rakendanud ka Ungari tänavune hittfilm, täiega rokkiv muusikal „Made in Hungary” või ka mitmeid debüütfilmi auhindu võitnud värske Venemaa film „Tuvike – viimane suvi Nõukogude Liidus”, mille autor Sergei Oldenburg-Svintsov ka ise festivali väisab. „Tuvikese …” aluseks on tõestisündinud  lugu, mis toimus reaalselt mitte kaugel kohast, kus film on üles võetud, Svijažki saarel, keset Volga jõge, kuhu 1551. aastal ehitati Ivan Groznõi käsul klooster, mille asemel Stalini ajal oli NKVD vangla, kus sündis ja kasvas üles filmi peategelane, kuulus ja tunnustatud Kaasani kunstnik Gennadi Arhirejev. Naispeaosalise prototüübiks on Kaasani kirjanik Svetlana Kolina, kelle kogumik „Burtasie jutustused”, on inspireerinud lavastajat jutustama  lihtsate vahenditega eluloolistel faktidel põhineva, kahe inimese, Naise ja Mehe erakordse armastusloo. Ja muidugi ei tohiks unustada klassikat. François Truffaut’ 1962. aastal valminud „Jules ja Jim” kuulub vaieldamatult maailma filmiklassika kullafondi, nagu ka ameeriklase Terrence Malicku energiast pulbitsev 1973. aasta linateos „Laastatud maa”, kus teevad elu rollid toona veel noorukesed Sissy Spacek ja Martin  Sheen.

Mõlemat filmi seob omavahel aeg, mis annab meile võimaluse armuda, vihata ja taas leppida. „tARTuFF” pakub vaatamiseks eelkõige sooje filme, mille tegemisest kumab läbi uudishimu ja hea kavatsus puudutada inimest ja kaasa kutsuda millegi uue või äraunustatud vana leidmiseks. „tARTuFFi” programm on just nagu mõtteline peegel.