Aga asi pole sugugi ainult põhiekspositsiooni Pergamoni altari või Ištari väravate simulatsioonis, muuseumi muinasajalugu (ja tollast kunsti) tõlgendavate kontseptsiooninäitustega on suudetud avada nii ajalooline tasand kui tuua juurde ka põlvest põlve kandunud müütide tõlgendus, nende kinnistumine praegustesse stereotüüpidesse. Kuid Kristringi „Vaimustav antiik” ei ole hommage muuseumile (kuigi ei tohi ka seda aspekti välistada). Ta on kasutanud muuseumi kui muistse pärandi säilitus- ja elustamispaika, mis ei suhtu pieteeditundeliselt mitte ainult muistsetesse teostesse, objektidesse, konserveerides ning restaureerides neid, vaid ka nende elukäiku, tuues vaatajani need objektid koos ajahambast puretud vigastustega (ilma käe, sõrme, varba või mõne muu kehaosata, murenenud pealispinnaga jne). Kristring on läinud veel kaugemale: ta ei too vaatajani tervet ajahambast puretud antiikfiguuri, vaid on keskendunud selle tähenduslikule fragmendile. Fragmendi – suguorgani tähenduslikkus on iseäranis mõistetav praegusel postfreudistlikul ajastul, mil igal endast lugupidaval intellektuaalil (vähemalt lääne ühiskonnas) on oma isiklik psühhoanalüütik.
Kristringi valitud figuurid on mehed, antiiksed kangelased, fragmendi poosi järgi otsustades – niipalju kui see on võimalik – positiivsed kangelased. Kuid fragmendist, ükskõik kui tähenduslik see ka pole, pole seekord Kristringile küllalt olnud: ta on pildistanud neid kujusid, kus see tähenduslik fragment – antud juhul peenis – puudub või on sellest jäänud alles vaid kerge markeering. Ta on toonud tähenduslikkuse vaataja ette selle puudumise kaudu: kunstnik kõneleb fallokraatlikust maailmast (ja seda antiikmaailm, ükskõik kui demokraatlik selle korraldus ka polnud, ilmselgelt oli) fallose hääbumise, kadumise abil. Inglise kunstiteoreetik Norman Bryson on toonud oma praeguseks juba krestomaatiliseks kujunenud mehelikkuse analüüsis „Géricault ja „mehelikkus”” euroopa mehelikkuse ideaali konstrueerimise ühe näitena antiikkreeka skulptuuri mehefiguuri positiivse kuvandi (ta tegi seda Polykleitose odakandja näitel) ning selle mehekeha vaat et matemaatiliselt paikapandud proportsioonide vastuolu ülitillukeste genitaalidega.
Vastupidist tendentsi võib näha koomiliste, satiiriliste või bakchoslike mehefiguuride juures. Antiikkreeka mehekujutise positiivne kuvand näib olevat eeskujuks ka kaasaja üliinimeste (meeste) musklis keha fetišeerimise juures: Bryson toob näitena Schwartzeneggeri figuuri 1987. aasta „Moodsa kehaehituse entsüklopeediast”. Mehelikkuse veenvaks esitamiseks ei piisa ideaalsest mehekehast, vaid selleks on vaja maskeraadi. Kristring on mehelikkuse maskeraadile lisanud hääbumise, kadumise dimensiooni. Tema fotodel ei ole midagi tegemist kunstiliste ülesvõtetega: ta on kasutanud kõige tavalisemat nn digiseebikarpi või ka mobiiltelefoni, teinud seda käe pealt nagu iga tavaturist, muretsemata tulemuse perfektsuse pärast.
Ka väljapanekus esitatud fotode suurusel pole erilist sisulist tähendust: suurus näib varieeruvat just nii, nagu autor on heaks arvanud. Isegi tekstid – mõned näivad olevat isiklikud mõtteavaldused, mõned populaarteaduslike käsiraamatute mõttekatkendid – toimivad selles kontekstis lausa hoolimatult juhuslikena, kuigi ei saa salata, et tekstid tekitavad kummastava vastuolu, sobimatuse, lõhe selgelt ajalukku kuuluva visuaalse kujundiga. Ja nii ongi vaataja taas alguses: mida ikkagi tähendab meile praegu antiikaeg, euroopaliku kultuuri häll? Kas sellest on võimalik kunagi lahti saada? Ja kas seda ongi vaja?
