Eesti Kontserdi sarja „Avasta! Helilooja“ kontsert „Gavin Bryars 80“ 12. II Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester, Siret Lust (kontrabass), dirigent Mikk Üleoja. Kavas Gavin Bryarsi teosed.

Olen olnud mõned aastad muusikaloo õpetaja ning aeg-ajalt küsivad õpilased, milline on minu lemmikteos. Kuigi ma tean, et sellele küsimusele ei ole ühest vastust – maailmas on nii palju head muusikat –, tuleb mul ometigi esimesena alati pähe Gavin Bryarsi „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ ehk „Jeesuse veri ei ole mind kunagi alt vedanud“. See 1971. aastal valminud lugu on iseenesest äärmiselt lihtne: teos põhineb ühe kodutu sisselauldud viisijupil, millest on saanud 26sekundiline loop ning see kordub kümneid ja kümneid kordi. Algversioonis on Bryars laulule lisanud delikaatse, lihtsa harmooniaga keel­pillisaate, aga on ka teine, hilisem variant, kus Tom Waits oma karuse häälega liitub kodutu lauluga ning tunduvalt tumedamates toonides instrumentaalsaatele on lisatud rohkem pille (orel, kellad, aga puuduvad viiulid). Just see teine versioon on minu lemmik: selles on midagi nii ilusat, nukrat ja hingeminevat ning see tuletab justkui meelde, et ka kõige süngematel hetkedel on ikka kuskil väike valguskiir.

Gavin Bryarsi muusikukarjäär sai alguse kontrabassimängija ja improviseerijana džässkoosseisudes, heliloominguni jõudis ta mõnevõrra hiljem. Ilmselt oli oma mõju sel teekonnal ka John Cage’il, kelle juures algaja helilooja tegutses lühikest aega assistendina. Paar aastat enne Jeesuse-loo kirjutamist oli Bryarsil valminud teinegi tuntud pala „The Sinking of Titanic“ ehk „Titanicu uppumine“ määramata koosseisule ja eelsalvestatud lindile. Need kaks teost garanteerisid talle 1970. aastate alguses üleilmse tuntuse. Mõlema teose ülimenukad uussalvestised tõstsid aga 1990. aastatel Bryarsi üheks müügiedukamaks nüüdismuusika autoriks. Jeesuse ja Titanicu lugu on siiski üsna erandlikud võrreldes Bryarsi ülejäänud loominguga, kus valitsevad klassikalised žanrid: ooperid, balletid, instrumentaalkontserdid, keelpillikvartetid ning kammer- ja koorimuusika.

Tänavu 16. jaanuaril sai helilooja 80aastaseks ning sel puhul korraldatakse aasta jooksul rida sünnipäevakontserte eri linnades, neist esimesed said teoks Pärnus ja Tallinnas. Siinsetel kontsertidel tulid ettekandele meeskoorilaulud ning kontrabassikontsert dirigent Mikk Üleoja juhatusel. Bryarsil, keda on alati tõmmanud põhjamaiste kultuuride poole, on Eestiga pikaajaline side. 2006. aastal sai alguse tema koostöö Eesti Rahvusmeeskooriga, kellele kirjutatud kuuest laulust kõlasid sel korral viis. Mõtteliselt võib need kooriteosed jaotada kolme gruppi: I ja III grupp on loodud šoti poeedi Edwin Morgani sonettide tekstile ning keskmisse ossa oli valitud kaks itaaliakeelset laulu XIII sajandi kogumikust „Laudario di Cortona“.

Bryarsi muusika on üldiselt heakõlaline, voolav, mitte liiga keeruline, kohati lausa askeetlik. Sinna põikavad aga aeg-ajalt sisse ootamatud harmooniad ja meloodiakäänakud, mis jätavad mõnikord natuke kunstliku mulje, justkui helilooja oleks hakanud oma voolavas ja üsna loogilises helikeeles äkki kahtlema ja torganud igaks juhuks sekka ka midagi teravamat. Rahvusmeeskoori sügav ja mõtestatud sonettide esitus oli muljetavaldav, kuid just sellistel murdekohtadel oli tunda mõningat ebakindlust: ilmselt ei olnud äkilised harmoonia­muutused või meloodia kummalised käänakud koorile päris omaseks saanud. Need olid siiski vaid üksikud kõrvalekalded muidu heast üldmuljest. Eriti mõjuv oli viimase laulu „The Mirror“ ehk „Peegel“ ettekanne, kus lisasid omamoodi vürtsi lühikesed soololõigud Kuldar Schütsi ja Alo Rammo suurepärases esituses. Bryars on tunnistanud oma nõrkust n-ö vene basside (oktavistide) vastu ning ka Morgani sonettide bassipartii on üsna rahvusmeeskoori lauljate alumisel piiril, aga hakkama saadi.

Erinevalt sonettidest on 2006. aastal loodud lauda’d – „Ogn’om canti“ ehk „Laulgem kõik“ ja „Onne homo“ ehk „Kiitkem me kõik“ – sellistest ootamatutest käikudest vabad ning jätsid seega terviklikuma mulje. Omamoodi põnevaks tegi need laulud ka kahe täiesti erineva ajastu helikeele vaheldumine: peaaegu et poplaululikud pehmed harmooniad lahenesid fraasi lõppudes üsna tühjalt kõlavatesse kvintidesse, mis viisid mõtted keskaja muusikale.

Õhtu teises pooles kõlas kontsert „Farewell to St. Petersburg“ ehk „Hüvasti­jätt Peterburiga“ kontrabassile, koorile ja orkestrile (tekst Nestor Kukolnik), mille esitasid Siret Lust, Eesti Rahvusmeeskoor ja Pärnu Linnaorkester. Bryarsi instrumentaalmuusikat on olnud võimalik Tallinnas varemgi kuulata: 2016. aastal kandsid tema klaverikontserdi „Solway Canal“ ehk „Solway kanal“ ette Mihkel Poll ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Mikk Üleoja juhatusel. See teos on meelde jäänud oma meditatiivse ja voolava muusikaga, kus klaver ja orkester on suhteliselt läbipõimunud ning annavad koostoimes edasi vee voolamise ajatut kulgu. Üsna erandliku nähtusena on helilooja lisanud nii klaveri- kui ka kontrabassikontserdile meeskooripartii: esimeses on ta kasutanud kahte Edwin Morgani sonetti, teise tekst on aga võetud Mihhail Glinka laulutsüklist „Hüvastijätt Peterburiga“. Ei oska öelda, miks valis Bryars oma 2002. aastal valminud kontrabassikontserdile just sellised sõnad, kuid aastal 2023 on need äärmiselt aktuaalsed ning omandanud täiesti uue tähenduse.

Kontrabassile kui soolopillile ei ole sugugi kerge kirjutada, sest selle tämber pigem sulandub instrumentidega kui tõuseb nende hulgast esile. Bryars pilli valdajana on osanud aga ära kasutada kontrabassi parimad ja efektsemad omadused, näiteks laulvad meloodiad väga madalas registris, forte’s pizzicato või glissando’d. Kontserdi orkestripartii, kus puuduvad viiulid, ei tungi esile ja on puhtalt taustamuusika rollis, aeg-ajalt siiski solisti justkui kommenteerides või lauseid lõpetades; selline orkestratsioon tagab soolopilli pideva esiplaanil oleku. Meeskooripartii on Bryarsile omaselt voolav ja annab pigem värvi kui sekkub otseselt teose arengusse. Oli meeldiv tõdeda, et Eestist on sirgunud niivõrd hea tasemega kontrabassimängija nagu praegu Londonis tegutsev Siret Lust. Tema esitus oli suurepärane: tehniliselt laitmatus ja kauni tooniga mängus oli rahu ja mõtlikkust, värvikalt kõlas üsna melanhoolse meeleoluga, kuid omajagu tehnilist osavust nõudev kadents.