Uuest aastast asus Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna dekaani ametisse õppejõud ja arhitekt Sille Pihlak. Kunstiakadeemia noorim dekaan lubab avardada eriala piire, siinkohal räägib ta lähemalt õppimisest, õpetamisest ja arhitektuurist.

Sind võib pidada kogenud õppuriks. Alustasid EKA sisearhitektuuri osakonnas, liikusid sealt Viini rakenduskunstiülikooli arhitektiõppesse, käisid aasta Lõuna-California arhitektuuriinstituudis (SCI-Arc) ja doktorikraadi kaitsesid jällegi EKAs. Millised mälestused ja kogemused õpingutelt dekaanitöösse kaasa võtad?

Alustan heast, millest ei saa rääkida halvata. Toon välja palju materdatud staararhitektidele tugineva õppe. See on oma aja ära elanud, kuid olen ise selles mõtteviisis õppinud ning pean tõdema, et staararhitektid olid väga kirglikud. Nad pühendusid arhitektuurile ihu ja hingega. Esiteks inspireerisid nad tudengeid, aga teiseks olid õppejõud, kes tegid õpetamise ajal arhitektitööd edasi. Viinis õppisin Zaha Hadidi, Wolf Prixi, Hani Rashidi ja Greg Lynni käe all. Akadeemiline ringkond täiendas nende arhitektuuriloomingut ning oli tihedalt seotud büroode uurimissuundadega.

Arhitektuur on sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik nähtus ning lõimitud paljudesse valdkondadesse. Oluline on hoida end kursis kehtivate arusaamadega ja tuua need akadeemilisse õppesse. EKAsse naastes nägin, Eestiski juhendavad tudengeid arhitektid, kes tegutsevad ja nopivad auhindu – inspireerivad. Loodan samuti dekaanitöö kõrvalt praktiseerimisega, eriti just teadustööga jätkata, et ei tekiks vaakumit. On ilus mõelda, et õppejõud inspireerib oma üliõpilasi.

 

Kas su õppima asumist, toonaseid soove ja väärtushinnanguid annab võrrelda praeguste tudengite omadega?

17 aastat tagasi ei vaadatud probleeme globaalses, isegi mitte planeedi mõõtkavas: minu ambitsioon oli pakkuda hoonega ruumielamus. Praegu räägivad noored sisseastumiseksamitel, et meil on vaja päästa planeet ja tegeleda kliimaküsimustega. Mul on hea meel, et väärtused on muutunud, see peegeldab ühiskonnas toimuvat. Kui gümnasistid ülikooli astudes nende väärtustega viieaastasele arhitektiõppe teekonnale asuvad, püüame neid eri meetoditega toetada.

Minu õpetamiskogemus Londoni püha Martini kolledžis on näidanud, et praegune teise ja kolmanda kursuse tudeng on poliitiliselt palju teadlikum, kui olin ise selles vanuses. Kas saad sama öelda EKA tudengi kohta?

Esimese kursuse lõputöid ja nende lähtekohti vaadates võib nii öelda küll. Need räägivad üldkasutatavusest, ligipääsetavusest, vähemuste õigustest, loomade ja lindude toetamisest. Tudengid tõstatavad väga huvitavaid sotsiaalseid, aga ka poliitilisi teemasid, seisavad väärtuste eest, mida arhitektid pole varem ehk esmatähtsaks pidanud.

 

Hiljuti vestlesin arhitektuuripreemiate üleandmise galal ühe teise valdkonna doktorikraadiga spetsialistiga tudengipreemiale nomineeritud töödest. Ta pidas neid kõrgetasemeliseks, rõhutas tööde uurimuslikkust, kuid ka selgeid erialaseid piire. Samal ajal oli ta üllatunud, et professionaalide töödes, sh laureaatide omas, näis selline kvaliteet puuduvat.

Siin tuleb välja arhitektuurivõistluste probleem. Ühest küljest on võistlus väga demokraatlik viis arhitektuuri teha, aga lähteülesandes puudub paindlikkus. Võistlustel osalevad edukad bürood teavad täpselt, mida võitmiseks teha ning mida mitte. Lähteülesandes ei tasu kahelda, sest see tähendab parimal juhul vaid eripreemiat. Kutsun arhitektuurivälja jokkeriühiskonnaks, sest iga noor saab arhitektuurivõistlustel osaleda ja oma büroo asutada. Võistlusi on metsikus koguses ja see paneb kohe tegutsema. Meie noorte arhitektuuribüroode hulk on harv nähtus ja ses mõttes on meil hästi läinud.

Mõtlema peaks sellele, kuidas hästi tehtud ja uuritud magistritöid edasi arendada doktoriõppes. Oluline on, et arhitektuur muutuks teaduspõhisemaks, loovuurimuslikuks, et rohkem teadust jõuaks praktikasse.

 

Olen ka ise EKAs magistristuudio juhendaja. Arvan, et parimad magistritööd praeguse aja arhitektuuriloomesse ei sobitugi. Kui palju lähtub praegune EKAs tudengitele õpetatav tavapärasest arhitektuuripraktikast?

Muutused on tulemas. Energiakriisi, tervisekriisi jms silmas pidades peab lähenemine muutuma uurimuslikumaks. Kümne aasta pärast on tava­pärane arhitektuuripraktika midagi muud kui praegu. Selleks et murrang poleks nii valulik, on oluline, et saaksime puit­majatootjate ja materjalitootjate ning ehitusfirmadega välja pakkuda, kuidas asju teisiti teha.

Neli aastat kestnud „Lõpetamata linna“ uurimisprojekt koos kinnisvaraettevõttega Kapitel ning nüüdne koostöö termopuidu tootja Thermoryga näitab, et erasektor soovib oma tegemistesse innovatsiooni. Praegu on meil veel vähe doktorikraadiga lõpetanuid, keda rakendada, kuid näiteks Lääne-Euroopas on väga levinud, et firmasse võetakse tööle teadur. Teeme täna kõik selleks, et EKAst sirguksid teadurid, kes valdkonda edasi viivad.

Arhitektuuribürool, kes peab end pinnal hoidma pidevalt võistlustel osaledes, neid võites ja objekte projekteerides ning ehitades, pole uurimisruumi. Välismaa praktikud on mulle soovitanud, et iga hinnapakkumise juures peaks arvestama kümme protsenti uuringutele, et peaksin selle põhimõtte oma büroo töös rakendama. Mind aitab puitarhitektuuri kompetentsikeskus ehk PAKK, mis toob kokku arhitektuuriloome ja uurimuse. See on oluline puutepunkt, sest peame ehitusmaastikku arendama ja nüüdisajastama. See on üks mahajäänumaid valdkondi Eestis ja akadeemia võiks olla see, kes sinna innovatsiooni siirdab.

 

Sa laiendad arhitekti tegevusvälja. Senini on arhitekti nähtud eelkõige majade projekteerijana, nüüd näen omaealisi arhitekte ametnikuna või mujal, kus ollakse lähteülesandele lähemal. Kas see on praeguse aja nähtus või on see alati nii olnud?

Omavalitsuste tasandil koondati ruumiloomeosakonnad ja strateegiakeskused suurematesse linnadesse. Nii majandus- ja kommunikatsiooni- kui ka rahandus- ning kultuuriministeeriumis näib maksvat arusaam, et avaliku sektori arhitekti positsioon peab olema tugevam. Me pole ehitusprojektide alla kummitempli lööjad, vaid ruumivisionäärid ning sellisena vaatame tervikut laiemalt. Oleme liiga vähe koolitanud arhitekte, kes tahaksid minna omavalitsusse ja seal suure pildiga tegeleda. Samamoodi pole omavalitsused alati sellise visionääri tulekuks valmis. Proovime koolis seda mentaliteeti muuta. Näiteks büroopraktika kõrval võiks minna ka omavalitsusse. Tuleb leida meede, mis toetaks arhitektuuri­tudengite praktikat ka väljaspool Tallinna.

 

Millega hakkavad tulevikus tegelema järgmisel õppeaastal EKAs alustavad arhitektuuritudengid?

EKA arhitektuuriteaduskonna lõpetanu on nagu pipratera praetud munal. Illustreerin seda küll väga piltlikult, kuid mõtlen nii, et munavalge häguse piiriga osa on ühiskond. Tudeng on see, kes oskab ühiskonnateemadel kaasa mõelda, tajub kultuuriruumi, sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme. Munakollane on konkreetsem erialaväli, kus avaldub tema kompetentsus. Pärast viit aastat õppimist teab ta, millised on tema võimed, kohustused ning tööriistad ja kuidas sel väljal hakkama saada. Me oleme temas arendanud oskust kaasata ja meeskonnas töötada. Ta oskab eri sfääre vahendada, suudab hallata grupitöid, luua seoseid, ta on kohusetundlik, oskab ümbritsevaga suhestuda ning ühiskonnas kaasa rääkida. Hästi vürtsitatud praemunasid on Eestile väga vaja.

 

Milline on üks võimalikke arhitekti tulevikuametite loeteludest?

Ruumivisionääri tööpõld on lai: büroos hoonete kavandamise kõrval võiks ta näiteks olla ka riigiarhitekt, brunel­leschilik leiutaja, gehrylik ruumiskulptor, kuid ka süsteemiarhitekt. Näiteks võttis Disney SCI-Arcist igalt kursuselt tööle mõne tulevikumaailma visionääri. Levinud on ka töö süsteemi- ja mängu­lahenduste kallal. Arhitektuuriväli on laienemas ning on oluline, et laiendaksime EKAs pidevalt selle piire.

 

Sa näed maailma optimistlikult, kuigi aastaid on domineerinud pessimism, et arhitektuurist on saamas ainult fassaad või finantstööriist. Modernismivaimus treenitud arhitektide seas näib levivat veendumus, et arhitektuuriga on lõpp.

Olen käinud, töötanud ja õppinud paljudes riikides ning näen, kui oluline on, et arhitekt oleks ühiskonna osa. Otsisin kunagi doktorantuuriprogrammi ja käisin Ivy League’i ülikoole vaatamas, nt Princetonis ja Harvardis. Olin üllatunud, et doktorantuuris õppiv arhitektuuri­tudeng võib olla keldris peidus ja mitte tegeleda ümbritsevaga. Seetõttu sobis mulle EKA praktikapõhine lähenemine, mis oli tihedalt seotud arhitekti igapäevatööga. Me õpime siin ruumikultuuri, mis on palju laiem vaade. Noore ja noorusesse uskuva ühiskonnana on Eestis ruumi suureks arenguks. Innovatsioon ei tohiks jääda ainult ekraanidele, vaid peaks väljenduma ka ruumis.

 

Umbes kümme aastat koolitab EKAga samaväärselt arhitekte ka Tallinna tehnikaülikool. Kas EKA ja TTÜ arhitektuurihariduse eesmärgid erinevad?

Eelmisel aastal oli mul ainukordne võimalus osaleda kõigi Eesti arhitektuurikoolide lõputööde komisjonides. EKA magistrandid paistsid silma sellega, et on võimelised ise endale lähteülesande koostama. Lihtsustatult, kui keegi tuleb ja ütleb, et siia on vaja uut väljakut, siis küsivad EKA tudengid, kas teil ikkagi üldse on vaja väljakut, kas seda on vaja just siia ning mis see kaasa toob, kui teha siia kohta väljak.

TTÜs nägin palju konkreetsemaid lähteülesandeid, näiteks parklahoone fassaad. Selle ülesande siis tudeng magistritöös lahendaski, aga ei küsinud, kas maailma on üht uut garaaži üldse juurde vaja. Seega, lähteülesandes kahtlemine, materjaliga töötamine, digitööriistade loominguline käsitlemine otsinguks ja eksperimentaalse vormini jõudmiseks, filosoofia ja teooria rakendamine – nendele asjadele lähenetakse EKAs teise nurga alt.

Tehniline aspekt on pliiats, mida õpitakse käsitsema, aga see ei joonista lahendust sinu eest valmis.

 

Sinu ja arhitekti ning praeguse arhitektuuriteaduskonna teadusjuhi Siim Tuksami asutatud arhitektuuribürool PART on selged lähtepunktid ja põhimõtted. Teie ehitised on äratuntavad ja projektid selles mõttes järjepidevad. Kui palju tahad omaenda valikuid EKA õppekavasse sisse tuua?

Käekirja mõttes ei ole me kunagi nõudnud, et tudengid asju samamoodi teeksid kui meie. Oleme küll alati püüdnud avada oma lähenemise tagamaid ja palunud, et nad esitaksid oma versiooni. Seega on tegu pigem disainimetodoloogia tutvustamisega, millest võib, aga ei pruugi saada hea loomeraketis.¹ Mind on treenitud disainer-arhitektiks. Usun, et arhitektid peavad suutma ruumiga tegeleda ka esteetiliselt, vormiliselt ja kompositsiooniliselt. Disain suudab nihutada piire ja paneb ihaldama midagi enamat. Disain ei välista looduslähedust, jätkusuutlikkust ega materjalipõhist lähenemist, sotsiaalsetel teemadel arutamist, see ei välista isegi ehitamata jätmist. See aitab luua visiooni, mis paneb meid uskuma muutuse vajalikkusesse. EKA lõpetanud arhitekt, isegi kui ta otsustab tulevikus mitte projekteerida, vaid töötada hoopis avalikus sektoris, on lisaks argumenteerimisoskusele saanud koolist kaasa julguse vormiga katsetada. Kõige hullem on valge lehe sündroom, mentaalne blokk, selles seisundis ei hakka hargnema ükski niidiots. Loodan, et EKA üheksa erialastuudiot läbinud arhitektidel on käes vähemalt üheksa erinevat arhitektuurile lähenemise meetodit. Edasine on juba elu, mis õpetab neid oma kokteili kokku segama.

 

Kuivõrd oled sa vormi suhtes avatud? Näiteks Vilen Künnapu projektid on eripalgelised, kuid nende vormikeel on siiski äratuntav. Mubat, Kadrioru Plazat ja Sookurge poleks saanud teha üks ja sama arhitekt. Kas pole nii, et mingi arhitektuuri- või disainikeel on siiski arhitektidele omane ning see on sageli seotud just tööriistadega?

Meid Siimuga treeniti geomeetriapõhiselt mõtlema, looma ruumielamusi ning seadma kahtluse alla kehtivaid arusaamu. Tööriistad aitavad meie büroos kaasa pigem loomeprotsessile, aga muidugi vastab neile ka teatud ruumi identiteet. EKAs on eesmärk komplekteerida arhitektide tööriistakast viie aasta vältel võimalikult mitmekesiselt. Juhendan koos Siimuga bakalaureuseõppe n-ö lõpustuudiot, mille keskmes on muu hulgas puiduinnovatsioon ning uute ruumiliste lahenduste ja tööriistade leidmine. Mulle tundub, et meie tööriistad suunavad valima pigem koostöövorme ja materjalikasutust ning muud aspektid vormikeelt.

 

Tuleme tagasi rahvusvahelisuse ja kuulumise küsimuse juurde. Oled maininud intervjuudes Baltimaade arhitektuuri tugevdamise ning tihedama koostöö vajadust. Kas selleni jõudmiseks on mingi kindel viis?

Elame praegu kui õnnepalulikus piiririigis, mis tähendab, et meil on hoopis teistsugused linnaehituslikud probleemid ja võimalused kui nendes paikades, kuhu oleme harjunud vaatama. Näiteks, mind on haritud lääne arhitektuuriteooriaga, vaadates samal ajal ihalevalt Põhjamaade disaini poole ning kurvastades, et meil pole oma Aaltot. Siiski on meil maailmas olulisuselt teisel kohal arhitektuuribiennaal, väga kõrgel tasemel arhitektuuriharidus ja noore riigi värsked ilmingud, olgu see siis taristudisain või digilahendused.

Arhitektuuriõppes vaadatakse juhendamise osas just Balti- ning Põhjamaade poole. Hiljuti kokku kutsutud Põhjamaade Bauhaus on samuti konsortsium, mis vaatleb puitarhitektuuri Rootsis, Soomes ja Eestis. Eesti on üks suuremaid puidu eksportijaid ja tootjaid. Meil on võimalus lisaks lihtsalt meeldimisele ka võimendada oma erilisust, regioonipäraseid ja kontekstitundlikke lahendusi. Tallinnas on säilinud paljud ajaloolised ning omapärased kihistused: sajandivanused puitasumid, kolmekümnendate herbertjohansonlik paekivifunktsionalism ja praegune eksperimentaalne arhitektuuribiennaal. Meil on, mille üle uhke olla.

Sul endal on lai rahvusvaheline suhtlus- ja tugivõrgustik. Kas ka EKA arhitektuuriteaduskonnal on rahvusvaheline ambitsioon?

Kindlasti on. Loodan tihendada koostööd ülikoolidega, kus olen ise õppinud. Meil on palju rahvusvahelisi juhendajaid ja tahan nende hulka veelgi kasvatata, et tekiks rohkem peegeldamise võimalusi. Meie praegused kultuurimekad, nagu ERM, Kumu ja Pärdi keskus, on projekteerinud välismaa arhitektid ning ka Tallinna arhitektuuribiennaal on juba mitmendat aastat rahvusvaheliste kuraatorite siinse olukorra peegeldus. Mõnikord on hea saada sisend väljastpoolt, kas või selleks, et paremini aru saada, kes me oleme. Ma ei arva, et suured olulised hooned peavad olema välismaa arhitektide kavandatud, aga see pole ka probleem.

Aga EKA ja Eesti arhitektide panus väljaspool? Kas siinsed eksperdid võiksid töötada ka mujal?

Eesti kohta küsitakse palju. Arhitektuurikeskus on hoogustanud Eesti büroode rahvusvahelistel võistlustel osalemist, aga arusaadavalt tahetakse osa võtta pigem siinsetest võistlustest, kus osalejate ring on väiksem, arhitektid on oma keskkonnas palju kompetentsemad. Seega tekib küsimus, kas välisvõistlustel osalemine peaks üldse olema eesmärk omaette. Sellest olulisem on, et lisaks projektidele oleks võimalik rahvusvaheliselt ka akadeemilisi teadmisi tutvustada. Olen käinud loenguid pidamas ja arhitektuuriõpet tagasisidestamas Bostoni MITist Londoni Bartlettini. Näiteks hiljuti saadeti mulle pilt EKA vanemteadurist Rene Puusepast, kes annab tundi Bangkoki Rangsiti ülikoolis. Meil on teadureid, kes tõstatavad teemasid. Rene räägib moodulipõhisest projekteerimisest ja see on isegi mahlasem arhitektuurieksport kui välismaale projekteerimine.

Nagu arhitektuuriteaduskonna teadusjuht Siim Tuksam nendib, on EKA roll erialamaastikul luua pragmapoeesiat², tulla välja lineaarinsenerilikust mõtlemisest ja luua radikaalset innovatsiooni ning paremat elukeskkonda. Usun, et meie väiksusest ja eripärast kooruvad arhitektid on võimelised nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil kaasa rääkima – ja valjemini, kui loota julgesime.

1 Raketis loomingu tegemiseks.

2 Pragmapoeesia (termin filosoof Eik Hermanni doktoritööst) puhul on pragmaatilised kaalutlused viljakas tasakaalus poeetilistega või lausa nendest eraldamatud.