Näitus „Ammendamatu agul. Tartu puitarhitektuur kunstis“ Tartu kunstimuuseumis kuni 26. II.

Näituse kuraatorid ning trükise koostajad ja toimetajad Brita Karin Arnover ja Joanna Hoffmann, kujundaja Aadam Kaarma, kunstnikud Adamson-Eric, Ellinor Aiki, Albert Anni, Peet Aren, Valve Janov, Andrus Johani, Albert Kesner, Elmar Kits, Linda Kits-Mägi, Alfred Kongo, Peeter Krosmann, Nikolai Kummits, Eduard Kutsar, Kaja Kärner, Marie Lekstein, Kaarel Liimand, Eduard Maaser, Marko Mäetamm, Ella Mätik, Aleksander Mülber, Villem Ormisson, Varmo Pirk, Ferdi Sannamees, Sashami, Kristel Sergo, Imat Suumann, Kristjan Teder, Ernst Tiido, Malev Toom, Albert Toomapoeg, Salome Trei, Lüüdia Vallimäe-Mark, Aleksander Vardi, Heldur Viires, Johannes Võerahansu ja Eduard Wiiralt.

Kui kuulsin, et Tartu kunstimuuseum valmistab ette näitust aguli ja puumajade teemal, võttis see kohe kujutluse lokkama. Mis ahvatlev ja külluslik aines ning köitev teema! Eriti Tartu seisukohalt. Aga ka isiklikult puudutav, sest olen veerand sajandit oma elust Supilinna sisse hinganud, aga ka põhjalikumalt Karlovat kogenud ja nüüd juba hää mitu aastat Ülejõelt Puiestee tänavalt alla endise elu pääle vaadanud.

Agul pole olnud loomeinimestele kõrvalejäetud kant ja patune äärelinn, vaid elamise keskpunkt: kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad on ikka asustanud odavaid üürikortereid ja neid tihti vahetanud. Eriti õppimise ajal, aga nii mõnigi hiljem ka ja nõnda läbi elu ja aegade. Nende akendest on avanenud kordumatud vaated ja lummavad perspektiivid, ent ka tegelik elu. Majades sees on aga meelte mällu talletunud iseomased lõhnad ja hääled, käigud, trepid, kojad ja koridorid.

Paraja pettumuse tõi arusaamine, et väljapanek on surutud üksnes muuseumi kolmandale korrusele. Samasugune ahistuse tunne oli hiljuti seoses Ado Vabbe näitusega. Miks küll muuseum ei taha, ei söanda, ei julge võtta rohkem ruumi, vähemalt kaht korrust, kui on ometi ette teada, kui väärtuslik ja mahurikas on olemasolev aines ja kui harva tuleb ette võimalus seda inimestele näidata? Iseäranis seisus, kus Tartus puudub juba aastaid kunsti püsiekspositsioon.

Agul. Mitmemõtteline. Näituseteosed on põhimiselt pärit Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest, üksikud ka erakogudest. Lõviosa kunstnikest on Pallase kooli kasvandikud ja õppejõud. Lisatud on praegusaegseid autoreid.

Mõne kunstniku üle rõõmustan eriti. Võimaluse üle näha harva näidatavaid originaale ja sääljuures enam, kui ainult ühtainsat kunstniku teost korraga. Samuti selle üle, et ka nooremad inimesed nende töid näha saavad: Johannes Võerahansu, Albert Kesneri, Kaja Kärneri, Lüüdia Vallimäe-Margi, Valve Janovi, Aleksander Vardi omi. Hindamatu õppimisvõimalus neile, keda huvitab värvikeskne tahvelmaal. Erinevad pinnakatmisviisid, värvikihistused, kompositsiooni seadmine, valguse kinnipüüdmine, ruumi loomine.

Viis Võerahansu maali aastaist 1946–1956 kõlavad justkui reekviem Tartule, hüvastijätt, mis läheb kätte üha romantilisemaks. Supilinna vaated, Peetri kiriku torn üle Emajõe terendamas, kord selgemalt, kord udusemalt. Vaataja ise on olnud ilmselt Lepiku tänaval, kus ta elas ühiselamus koos oma üliõpilastega Tartu Riiklikust Kunstiinstituudist. Kui instituut 1950. aastal ära Tallinna viidi, siis lasti mõne aasta jooksul osal üliõpilasist Tartus lõpetada ja ka Võerahansu õpetas seni Tartus edasi, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakonna nime all. Tartusse jättis Võerahansu maha oma maaliloomingu tippaja. Ta sekundeerib oma maalidega edukalt Villem Ormissoni võrratule hilisimpressionistlikule sumbumusele „Tartu maastikus“ (1930).

Ühe tähelepanuväärse maali Teise ilmasõja järgsest Supilinna sarjast kinkis Võerahansu lesk Erna Saar, mineval sügisel meie seast lahkunud klaverikunstnik ja -õppejõud, mõne aasta eest Heino Elleri muusikakoolile ja see kaunistab praegu kooli õpetajate tuba.

Kui Aleksander Vardi puhul on ikka nauditud valgusküllast hilisimpressionismi, siis nüüd tuleb huvitavalt esile tema tumemeelne külg. Agulimotiivid aastaist 1927–1933 kõneleksid justkui meelemasendusest, mis tabas kunstnikku pääle aastaid Pariisis ning retke Lõuna-Prantsusmaale ja Korsikale, sattudes äkitselt kodumaisesse tõsiellu. Üksik punane aktsent rõhutab sügavikulist sinist, milles ometigi võib tajuda äsja kogetud sujuvamaid hoovusi.

Eduard Wiiralti ulatuslik joonistuste sari EKMi kogust, päris Pallase kooli algusajast, on üllatav ja värske. Siia oleksin mõnuga lisanud Hilda Kamdroni agulijoonistuste sarja Teise ilmasõja ajast ja järelt Tartu linnaajaloo muuseumide kogust.

Albert Kesneri maale näeb haruharva ja neid ilmselt polegi liiga palju. Tema neli maali aastaist 1929–1937 on justkui meistri käes tardunud aeg. Isemoodi klaarid ja karged, inimtühjad agulimaastikud, vanade Madalmaade moel valgustatud, faktuuri ja pintslisabaga rõhutatud.

Hilisemast ajast sekundeerib Kesnerile omal viisil Lüüdia Vallimäe-Mark, täiusetaotluses aga hoopis hingelisem. Vallimäe-Mark on neljas maalis aastaist 1967–1969 analüüsinud valgust ja varju, pindu ja vorme, vanade puumajade katuseid, mis avanesid kunstniku silmale uue kivimaja aknast Ülejõel, pärmivabriku kandis, Fortuuna ja Pärna tänava vahemikus, kuhu kunstnik kolis Tähtverest 1965. aastal.

1960. aasta rühmitisest on näitusel esindatud Valve Janov, Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires. Lisanuksin midagi ka Silvia Jõgeverilt, kes keskendus Karlova kogemusega Päeva tänavale, kus ta aastakümneid elas.

Kaja Kärner on dokumenteerinud Karlovat värvis ja meeleolus, öösel ja päeval, erinevail aastaaegadel. Üllatab „Sügishommiku“ (1977, õli lõuendil) maalilise segadusega. Lummavaid öövalgusi on kinni püüdnud ka Lüüdia Vallimäe-Mark ja Valve Janov. Ergastavalt ja vabastavalt mõjuvad Kaja Kärneri kaks abstrakti, „Äärelinn“ (1965, õli lõuendil) ja „Karlova motiiv“ (dateerimata, pliiats paberil), nendega haakub tinglikkuse astmelt Valve Janovi „Kuu ja Karlova“ (1962, pastell kartongil). Tinglikku keelde tõlgitud Karlovat tahtnuks enamgi näha.

Miks puudub Maris Tuuling? Nüüdis­kunstnikest tunnen kõige valusamat puudust Maris Tuulingust, tema aguliolustiku ruumilistest stseenidest, kus tihti toimetavad ka inimesed. Ta mõistab valguse, pindade, mustritega luua õhustikku, hingeruumi. Seda kohtab praegu maalikunstis harva. Kujutan ette, et Tuuling oleks astunud põnevasse kahekõnne Kaja Kärneriga, oma õpetajaga Konrad Mäe ateljees. Tuulingu puudumine omakorda viitab olulisele tühikule muuseumikogudes. Muuseum on suuresti mööda vaadanud ega ole taibanud küllalt väärtustada uuspallaslikku nähtust Tartu kunstis, mis on taas tärganud ja nüüd juba aastakümneid siinses kunstikeskkonnas kaasa rääkinud.

Uuspallaslasist on näitusel oma loominguga väljas Imat Suumann, väheseid, keda ka muuseum on tähele pannud. Suumann pigistab pool- ja veerandtoonidest välja viimase, liigub naudingu piiril. Seda subtiilset muusikalist suhet võiks võrrelda hilise Lembit Saartsi loomega. Uuspallaslasist on eredamate pindadega mänginud Peeter Krosmann, kusjuures eriti mõjuvalt sigineb tema värvipindade maailma kujundiloome „Kastani tänava õunapuudes“ (2021, õli lõuendil).

 

Kujundus – kas sund või lahendus? Kõik mu oleksid mõjuvad üpris silmakirjalikult, teades, et käes on ainult üks korrus. Näituse kui terviku moodustavad kolm põhielementi: kunstiteosed, maalid ja graafika, siis linad-palakad peamiselt Johannes Pääsukese ülesvõtete suurendustega ja lõpuks haljast vineerist ehitatud vaheseinad ja kastid. Arvesse võttes ruumi nappust on üks neist selgelt ülearu ja see üks on haljas vineer. Materjalina ei lisa see midagi olemuslikku aguliteemale, kuigi annab kahtlemata võimaluse eksponeerida rohkem. Aga häirib ka tublisti hääst kunstist osasaamist. Palakad-linad fotosuurendustega on juba iseenesest niivõrd mahuline element, et vajab samuti avarust. On jäänud ära otsustamata, mis on olulisim ja tähenduslikem.

Maalide kogemine nende mõjutäiuses on raskendatud, kui mitte võimatu. Pole võimalust astuda paar sammu tagasi, et haarata tervikut, kompositsiooni, sest kohe oled seljaga vastu teisi pilte ja vaheseina või lehvib palakas silme ees. Ja nii ei saagi kätte natuurikooli võlu: kuidas valgus ja vari mängib ning nüansid loovad uue maailma, värvimaailma, kujuneb atmosfäär.

Püsiekspositsiooni puudumist Tartus ei korva miski. Hiljutised näitused tuletavad seda riburadamisi teravalt meelde. Näiteks „Talomuro ilmaruum“ Eesti Rahva Muuseumis, Enn Kunila kogu väljapanek „Värvide ilu“ säälsamas, Ado Vabbe väljapanek Tartu kunstimuuseumi kolmandal korrusel, Värnikute pere kunstikogu näitus Tartu linnamuuseumis. Ükski repro ega arvutiekraan ei asenda originaali mõju ja lumma ega peata kunstihariduse hõrenemist.

Tänuväärt raamat. Alles jääb siiski 128 leheküljega tänuväärt trükis 57 repro ja ajalooliste ülesvõtetega. Aadam Kaarma kujundus on terviklik ja õnnestunud. Aga jah, see, mis töötab trükises, võib olla näituseruumides hoopis vastunäidustatud. Raamatus on kahvaturoosa tekstipõhi omal kohal, aga näitusesaalides lehvivate küllalt suurte etikettide intensiivsem roosa koormab, sekkub liialt toonitundlike maalide koloriiti.

Mustvalges lahenduses ümbrispaberi sisse on osavalt peidetud näituse tunnusteos, Kaja Kärneri värviküllane Karlova motiiv „Õues“ (1988, õli lõuendil). Reprode valik ja järjestus on isuäratav, pakkudes kontraste ja kõrvutusi. Riskantne on suuremate teoste murdmine kahele leheküljele, mõni maal minetab nii tervikliku olemuse. Musternäide maalist, mis kindla pääle alati kaotab reprona oma sisemist sära ja värvirikkust, on suhteliselt palju reprodutseeritud Vardi „Linnavaade“ (1922, õli lõuendil). See on Pallase kooli algusaastate õpilastööde väheseid säilinud maalinäiteid, kus nooruke Vardi ilmutab end eheda Konrad Mäe jüngrina.

Brita Karin Arnoveri põhiartikkel „Tartu agul enne ja nüüd, kunstis ja ilmsi“ on tuumakas ja valgustav – ta teab, millest kõneleb. Linnaarhitekti Tõnis Arjuse lugu „Mõtisklusi puitarhitektuuri tulevikust“ on ennekõike ladusalt paljulubav, kestliku arengu loosungina tõsiseltvõetav, aga paneb küsima, kuidas see klapib tegelikkusega. Kas või näiteks Tartu südalinna haljasala asemele kavandatava ja surutava kultuurikaubamajaga. Mehis Heinsaare risti­kiviliku hõllandusega lühijutt „Õhtu vanas majas“ on hää mahlakas leid: „Nägemus majast, mis on nagu inimene – inimmaja“ (kogust „Võlurite juures“, 2021). Siia kõrvale sobinuks midagi ka varasemast kirjandusest, pidades silmas, kuna on loodud enamus näituseteoseid. Olgu või mõni Peet Vallaku aguligrotesk.

Lõpuks on tegijail aeg otsa saanud või tähelepanu raugenud ning tekkinud sellised asutusenimed nagu Eesti Rahvamuuseum (Eesti Rahva Muuseum) ja Tartu Linnamuuseumid (Tartu Linnaajaloo Muuseumid). Reprode pildistajaist on puudu Malev Toom. Võerahansu puhul kordub vale sünniaasta 1902. Peaks olema 1900, selle tegid aastate eest selgeks Tartu kunstimuuseumi oma töötajad. Valve Janovi maali „Vaade minu aknast. I“ (õli papil) manu on nii etiketile kui ka raamatusse märgitud „dateerimata“, ometi on teoselt selgesti loetav aasta 1961.

Ei taha olla tähenärija, aga mõnikord sünnib nii mõnusaid asju, et ei suuda lihtsalt vastu panna. Trükiveakurat on olnud tõeline asjatundja, muidu ta poleks midagi selletaolist tekitanud (lk 7): „kui mainida Tartu aguleid neis elanud või nendega muidu lähedalt kokku puitunud inimestele, jätkub juttu kauemaks“. Olen end isegi mõnikord tundnud Tartu agulis nii kokku puitununa, et on lausa pakitsus minna end välja vihma või lörtsi kätte niisutama või koguni midagi kangemat manustama.

Tegijad pole suutnud „Ammendamatu aguli“ puhul päriselt ära otsustada, mis on peamine, et anda siis sellele piisavalt õhku ja ruumi. Ja võtta vajadusel näiteks ette kaks muuseumikorrust ning viia mõtte- ja tajuruum tegelikku ruumi, selmet võidelda ruumipuudusega. Kas teosed on lihtsalt teema illustratsioon või on neil ka iseväärtus, millel lasta täies jõus kõlada? Tegijate „unistus teha põhjalik näitus“ (lk 7) jääb justkui poolele teele, otsad kokku sõlmimata. Tõsi, samas jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.