Teadlased on ikka üks usaldav punt. Eelmiste, 2019. aasta riigikogu valimiste eel oli teaduse ja kõrghariduse valdkonnas kõike muud enda varju jättev teema teaduse rahastamise tõstmine ühe protsendini SKTst. See teema kippus lausa valdkonna piire ületama. Õigupoolest oli seesama protsenditeema juba 2015. aasta valimistel erakondade lubadustes läbivalt sees,1 kuna strateegiadokumendis „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“ oli see lävend juba sätestatud.2 Strateegiadokumendid kipuvad olema ilusad lähituleviku formaalsed visioonid, millega tegelemine lõpeb enam-vähem täpselt dokumendi kinnitamise hetkel. Seega ei oodanud sellest keegi nagunii midagi. Poliitikuid survestati hoopis meeleavaldustega, tehti kulissidetagust lobitööd ja kõik läkski lõpuks kuidagimoodi õnneks – kulmineerudes 2018. aasta lõpul toonase presidendi, Kersti Kaljulaidi juures ühiskondliku teadusleppe sõlmimisega, millega lepiti kokku 1% eraldamine teadusele.
Sellega rahustati teadlased maha. Aga! Teaduse rahastamine riigieelarvest ei ole tegelikult siiani ühe protsendini jõudnud ega jõuagi lähiaastatel. 2021. aastal oli see näiteks 0,67% juures.3 Igatahes on poliitikud justkui oma töö teinud, dokument sai allkirja ja pärast lubati pühalikult sõna pidada. Need, kes on söandanud viidata asjaolule, et seda lubadust pole sugugi täidetud (näiteks riigieelarve strateegia koostamisel), olla tänamatud. Ja kui need teadlased veel kaua virisevad selle üle, et valitsus rahalisi lubadusi ei täida, siis võetakse neilt raha üldse ära. See oli 2019. aasta kevadel toonase peaministri, Jüri Ratase ähvardus teadlaskonnale – väidetavalt kõige vähem ümmargune jutukera, mis tema suust iialgi on kostnud.4 Jutt sõna andmisest ja pidamisest oli juba meelest läinud.
Vahest kõige paljastavamalt kirjeldas teadusleppe täitmise „sisukust“ 2020. aasta detsembris toonane rahandusminister Martin Helme: „Tänu SKT langusele me täidame selle protsendi ära ilma ühtegi eurot juurde andmata – peaaegu, natuke jääb puudu, me peame väga vähe juurde panema. Et niuhti, üks valimislubadus täidetud koroona tõttu.“5 Tegelikult jäädi majanduslangusest hoolimata ka tol aastal omajagu ühe protsendi joone alla.
Nüüdseks tundubki kogu see protsenditeema juba kauge minevikuna. Kuid minu meelest ei tohiks tunduda – ja teadlastel tuleks tänamatu olla seni, kuni teaduslepe on täidetud. Eks see kauge mineviku tunne ole tingitud ka eelmiste ja seekordsete valimiste vahel toimunud sündmustest, mille tõttu on maailma stabiilsus olnud kõiksugu selgrootute elukate lükata-tõmmata. Seepärast on tavapärased valimiseelsed huvigruppide surveavaldused saanud meedias vähe tähelepanu. Välja arvatud ehk ülikoolide koordineeritud sõnum hariduskulude unarusesolemise kohta, millele on sel õppeaastal lisandunud halduskulude teema.6 Teadusega on see mure otseselt seotud, kuna teadusrahaga kiputakse lappima õppetööga seotud kulutusi alates töötasudest kuni elektriarveteni. Näib, et ülikoolid proovivad erakondadele peale lennata värske teemaga, mis ei pane ehk poliitikuid nii üheselt kaitsepositsioonidele tõmbuma kui meeldetuletused täitmata teadusleppe kohta. Võitlusväli on sama, aga see laieneb.
Mida siis erakonnad seekord teadusele lubavad? Esimene mulje parteiprogrammidest on, et need on eelnevatega võrreldes loosunglikumad ning sisaldavad aina rohkem ähmasevõitu loendeid selle kohta, mida edendatakse ja soodustatakse (mõne erakonna puhul, nagu tavaks saanud, on välja toodud ka ähvardusi ja koormisi). Aga eks see olegi ootuspärane, sest parteiprogrammid ei mängi pärast valimispäeva enam nii suurt rolli kui varem: kõikvõimsaks või lausa ainuvõimsaks dokumendiks tegeliku poliitika tegemisel saab ju koalitsioonileping. Kuid siiski, lihtsalt huvi pärast: mida valimisprogrammides lubatakse ja kuidas see klapib eelmistel kordadel lubatuga?7
Reformierakond
Teadust mainitakse programmi8 eri osades ootuspärases kastmes: teadus- ja arendustegevus aitab lahendada kliima- ja julgeolekuküsimusi ning suunab majandust suurema innovatsiooni poole. Majanduslubaduste all on konkreetselt kirjas rakendusuuringute keskuse loomine, mis tekitab praegu teadlaskonna hulgas ühtaegu lootust ja ärevust, ja samuti selles eelisarendatavad valdkonnad.
Teadusest on kontsentreeritumalt juttu peatükis „Haridus ja noored“. Seal jätkab Reformierakond üsna samas vaimus 2015. ja 2019. aasta programmidega: ühest küljest rõhutatakse teaduse ja ettevõtluse lähenemise olulisust, ent ometi tuuakse eraldi välja, et rakendusteadus ja innovatsioon ei ole võimalikud ilma alusteadusteta. Kuigi see teadmine peaks olema triviaalne, siis viimase aastakümne teaduspoliitiline nihe selles suunas, et ainus „mõistlik“ teadus on selline, millega saab hakata mõne aasta jooksul Eestis kohapeal raha teenima, teeb sedalaadi enesestmõistetavuse ülekordamise väga tähtsaks. Nii on see vähemalt minusuguse alusteadlase arvates, kes tegutseb valdkonnas (ökoloogia), millest tulenevad teadmised kipuvad lühikeses ajaperspektiivis pigem kõiksugu tulukust pärssima (ent pakuvad teadmisi selle kohta, kuidas majandada loodust pikaajaliselt, nii et sellest oleks võimalik tulevikus mingitki ressurssi saada).
Vähem kui kuu enne valimisi oli Reformierakonna veebisaidil üleval programmi lühem (ja esialgne?) versioon, kus konkreetseid teadusega seotud lubadusi ei antud. Lõplikus (?) programmis on aga konkreetselt kirjas: „Riik panustab ise teadus- ja arendustegevusse vähemalt 1% SKPst.“ See on ka ainus otseselt teadusega seotud lubadus. Need kümme rida, mis käivad programmis teaduse kohta, on valdavalt ikkagi majanduse ja ettevõtluse kohta. Kuigi on ilmne, et Reformierakonna arusaam teadusest põhineb eelkõige majanduslikul kasul, siis on hea seegi, et nad ei ole avalikult seda meelt, et alusteadusi ei ole üldse tarvis. Vähemalt veel mitte …
Keskerakond
Keskerakonna programmi „Haridus- ja teaduspoliitika“ alapeatükis „Ülikool ja teaduspoliitika“9 on kokku 18 punkti, neist otseselt teaduse kohta käib patuga pooleks viis. Keskerakonna kohta on see päris hea tulemus, sest nende haridus- ja teaduspoliitika on valimiste eel (ja ka järel) piirdunud ikkagi üldhariduskooliga, sealse õppekeelega ja õpetajate palkadega. Ülikoolid ja teadus on jäänud nende huvide seast sisuliselt täiesti välja, mis võib-olla ongi põhjus, miks nad on pidanud võimule saades kulisside taga seda valdkonda nii põhimõtteliselt ebaoluliseks, et see paistab sealt kulisside tagant isegi leketeta päris hästi välja.
Mida need punktid siis räägivad? Esimene on kohe eriti silmakirjalik: „Hoida riigi poolt teadus- ja arendustegevuse rahastust 1 protsendi tasemel SKPst.“ Oeh! Teadusrahastus pole veel mitte kunagi olnud 1% SKTst. Teadlased ongi tänamatud sõna otseses mõttes selle pärast, et nad ei saa avaldada poliitikutele tänu, kui nood lubavad midagi, ei tee seda ära ja siis väidavad, et see on tehtud. Kui pole, mille eest tänu avaldada, siis see ei tähenda, et ollakse tänamatu!
Peale selle lubatakse vajalike meetmete abil tõsta erasektori panus teadusrahastusse 2% peale SKTst. Mis meetmed need on, seda ei mainita. Lubatakse teaduste akadeemia esindajaid rohkem riigi strateegiliste otsuste juurde kaasata. Ka kõrghariduse rahastus lubatakse lähiaastatel tõsta 1,5% peale SKTst.
Kõige kurioossem Keskerakonna teadusalane lubadus on seoses karjääriredelitega. Juba 2019. aastal lubati luua tenuurisüsteem, millega lüüakse õppejõud ja teadlased lahku, ja samasugune lubadus on kirjas ka sel korral: „Võimaldada ülikoolides eraldi õppejõu ja teadlase karjääriredeli süsteemi rakendamist.“ Niisiis, need, kes oskavad paremini õpetada, teeksid seda; ja need, kes oskavad paremini teadust teha, teevad seda. See on kurioosne seepärast, et viimased 30 aastat on Eestis püütud liikuda just vastupidises suunas: peaaegu kõik instituudid ja eraldiseisvad teadusasutused on liitunud või liidetud ülikoolidega just selle mõttega, et tudengeid õpetaksid oma valdkonna parimad asjatundjad, teadlased. Et ei oleks nii, et õppejõud õpetavad midagi, mida nad on kunagi õppinud, ja teadlased uurivad samal ajal asju, millest õppejõududel pole (veel) aimugi.
Meil lihtsalt ei ole nii palju asjatundlikke inimesi, et sellist paralleelsüsteemi üleval pidada, eriti veel tingimustes, kus nii kõrghariduse kui ka teaduse rahastamine jääb alla kõiki lubadusi ja Euroopa Liidu keskmisi näitajaid.
EKRE
EKRE programm10 läheneb, nagu alati, teadusele väga ettevaatlikult. 2015. aastal polnud neil teaduse kohta programmis igaks juhuks sõnagi. 2019. aastal lubasid nad suure aplombiga teaduse riiklikuks rahastamismääraks kaks protsenti, kuna üks olevat alaüritamine.11 Sel korral nii suure aplombiga teadusele peale ei lennata. Vaid kahel korral mainitakse rahvusteadusi ja sedagi peaasjalikult kultuuri kastmes: „Praegune Eesti valitsus töötab Eesti rahvusriigi ideaalile vastu, rahvusteadused ja eesti kultuur on alarahastatud“ ja „Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist“. Loomulikult ei ole programmis eraldi peatükki teaduse ega ka hariduse kohta. EKRE on teaduse koha pealt must hobune nagu ikka – ja tuleb vaid loota, et teda ära ei varastataks.
Sotsiaaldemokraadid
Sotside programmis12 on teadus harali üsna paljudes peatükkides: teaduse olulisust on mainitud metsade majandamisel ja elurikkuse kaitsmisel, kõikvõimalike majandusarengute puhul, põllumajanduses ja riigikaitses kuni rohepöördeni välja. Muide, see on ainus erakond, kes mainib rohepöörde puhul väga selge sõnaga teaduse tähtsust – teised erakonnad käsitlevad seda puhtalt majandusküsimusena. Sotsid mainivad teadust ka oma programmi lühikokkuvõttes, öeldes seal konkreetselt: „Eesti majanduse uue arenguhüppe saavutamiseks vajame sihikindlat teaduse ja innovatsiooni toetamist. Selleks suurendame teadus- ja arendustegevuse rahastust viie aastaga 3%-ni SKPst, millest riik panustab 1%.“ Nii et on vähemalt üks riigikogus püsivalt esindatud olnud erakond, kes ei ole teaduslepet unustanud.
Teadusele on pühendatud lausa omaette alapunkt, mis on märkimisväärselt haridusest eraldi välja toodud. Selle pealkirjas deklareeritakse teadus- ja arendustegevust Eesti edu võtmena. Korratakse üle, et viie aastaga täidetakse teadusleppe nõuded, antakse ka konkreetseid lubadusi teadlaste palga kohta: „doktorikraadiga õppejõu palk minimaalselt kaks keskmist Eesti palka“, samuti see, et doktorant saaks vähemalt keskmist palka, lubatakse ka hariduskulude suurendamist sel määral, et õppetöö auke ei pea enam lappima teadusrahaga. Eraldi rõhutatakse baasteaduste piisavat rahastust, „et luua tugev teoreetiline alus rakendusteadustele“, mis mõjub sahmaka värske ja loogilise õhuna enamiku erakondade suhtumise taustal, kus fookus on kohalikul tasandil raha sisse toova rakendusteaduse eelisarendamisel. Need lubadused olid üsna samasugused ka eelnevas kahes valimisprogrammis.
Isamaa
Teadust mainitakse kohe programmi13 sissejuhatava ideoloogiaraamistiku kolmandas lõigus: „Nüüdisaja reaalteadused ja klassikaline religioon täiendavad teineteist.“ See on nii ootamatu väide, et ajas mul juhtme kokku.
Isamaa valimisprogrammi pikk versioon pärineb 2018. aasta juunist, vähemalt nii on see kirjas kõikide peatükkide juures, olgugi et programmis mainitakse 2022. aastal alanud Venemaa-Ukraina sõda. Nii et tõenäoliselt on keegi jätnud päised ja jalused dokumendis uuendamata – mis viitab sellele, et Isamaa meelest ei vääri see programm seda, et oma inimesedki selle enne ülespanemist piisava põhjalikkusega läbi loeksid.
Aga teadusest. Sellealane programm on peatükis „Eestlus“ ühes keele, kultuuri ja spordiga. Kohe peatüki alguses rasvases kirjas ära toodud printsiibid ütlevad teaduse kohta seda, et Isamaale on oluline edendada eestikeelset teadust. Veidi allpool mainitakse aga ka teaduse olulisust majanduses ja isiklikus eneseteostuses, kuigi ka viimase puhul öeldakse, et religioon on selle jaoks ikka parem vahend. Igatahes teadusele lubatakse riiklikest ja eravahenditest kokku teadusleppes lubatud kolme protsenti, kuid eraldi ei mainita seda, et riik ise võiks vastutada vähemalt ühe protsendi eest (erinevalt nt 2019. aastast, mil üks protsent oli selles kontekstis konkreetselt välja toodud). Võrreldes teiste erakondadega kasutab Isamaa teadlaste ja teadustöötajate sissetulekust rääkides „palga“ asemel „palgataseme“ mõistet (seda tehti ka 2015. ja 2019. aasta lubadustes). See on selline hea tühi lubadus, sest palgatasemed on ülikoolides juba ammust aega üsna kõrged. See ei tähenda aga midagi tegeliku sissetuleku kohta: inimene on siis lihtsalt osakoormusega tööl, kui grandis ei ole nii palju raha, et palgaastmele vajalikku palka maksta. Aga tööd on ikka sama palju.
Isamaale on omane, et nende valimisprogrammi teadusse puutuvad osad ei anna niivõrd lubadusi, kuivõrd ähvardavad uute piirangute ja kohustustega teadlastele ja ülikoolidele. Eelmine kord nõuti teadlastelt, et nad peaksid olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja samal ajal panustama oma teadmistega Eesti majandusse. Sel korral on ähvardused veelgi konkreetsemad: esiteks peavad vähemalt pooled doktorantuuri lõpetanud oskama eesti keelt B2-tasemel ja teiseks peab väitekirjadel olema „ammendav eestikeelne kokkuvõte“. Nii kipub Isamaal ka teaduse ja hariduse valdkonnas olema raskusi tervikpildi hoomamisega. Nende välja pakutud meetmed (küll konkreetsed ja reljeefsed) on läbimõelduse poolest poolikud ning kipuvad pigem olemasolevat ja toimivat süsteemi survestama kui mitte lausa lõhkuma, aga mitte paremaks tegema.
Eesti 200
Nende programm14 on üsna klassikaline. Eelmine kord oli nende programmi teadust puudutav osa mu meelest kõige tuumakam, seda nii sisu kui ka põhjalikkuse poolest. Nende põhimõte oli toona süsteemsete rahaliste puudujääkide kiuste juba väga hästi toimivat süsteemi (ehk Eesti teadust) mitte koormata uute nõudmiste ja ähvardustega, vaid püüda puudujääke kõrvaldada ja otsida võimalusi süsteemi vaba arenemise toetamiseks. Sel korral lubatakse erakondadeülest pikaajalist poliitilist kokkulepet, kuidas kõrgharidust ja teadust terviklikult rahastada, et poleks iga-aastast ministeeriumidevahelist tekitirimist aastalõpu eelarvekõnelustel. See kõlab muidugi üsna utoopiliselt – ja ka üldsõnaliselt. Siiski leiab Eesti 200 programmist ka konkreetsemaid teadusrahastuse protsente. Nad lubavad, et kui erasektor panustab teadusse 1,5% SKT määrast, siis riik vastab samaga – tõstab ka teadus- ja arenduskulud pooleteise protsendi juurde. Seekord saab Eesti 200 riigikokku sisse ka, nii et eks paistab.
Parempoolsed
Nende veebisaidilt leidsin põhisõnumid15 ja manifesti. Klassikalist valimisprogrammi ei leidnudki. Põhisõnumid on paari lehekülje mahus loosungite loend, kus teadust on siiski paaril korral mainitud, seda peamiselt majanduskasvu mootorina. Veel on loendis kirjas: „Innovatsiooni võimendamiseks paneme Eesti ülikoolide õppe ja teaduse kvaliteedi ambitsioonikalt kasvama, et tõsta üks Eesti ülikool maailmas saja parima sekka.“ Olgu Parempoolsete lubadused kuitahes ebamäärased („jõuline suurendamine“ ja „ambitsioonikas kasvatamine“), saab siit konkreetselt välja lugeda, et ühte ülikooli hakatakse eelisarendama. Ja muidugi kõlab „teaduse kvaliteedi ambitsioonikas kasvatamine“ üsna kummaliselt, arvestades et Eesti teadus on teaduskvaliteedi pingereas juba praegugi maailma esikümnes.16 Üsna tugevalt on Parempoolsete lähenemisviisis tunda Isamaa võbinat.
Rohelised
Rohelistel oli juba eelmistel valimistel üsna laiahaardeline programm, mille abil püüti vahest välja murda oma üheteemapartei staatusest ja sisse murda riigikokku – ei õnnestunud eriti kumbki. Ka sel korral on nende programm17 laiahaardeline ning peale haridusteemalise sektsiooni on neil lausa eraldi alapunkt „Teadus- ja arendustegevus“. Sarnaselt Eesti 200ga lubavad nemadki viia teaduse riikliku rahastuse pooleteise protsendini SKTst, ent nemad lubavad seda teha lähima kümne aasta jooksul ja sõltumata sellest, mida teeb erasektor. Nad lubavad ka midagi tenuurisarnast: et teadusraha oleks eraldatud palgast ja et viimase pärast poleks tarvis grandiloteriis trikke teha. Oh, see kõlab jälle nii utoopilisena.
Eelmiste valimiste programmiga sarnaselt lubavad Rohelised ka nüüd teaduses bürokraatia vähendamist, täpsemalt riigihankesüsteemi kohustuslikkuse kaotamist. See on küll idee poolest tore, aga Euroopa Liitu kuuluvas riigis siiski täidetamatu lubadus. Veel lubavad Rohelised teha eraldi fondi koostööprojektides ja muudes rahvusvahelistes raamistikes osalemiseks vajaliku omaosalusmäära tasumiseks. Põgusalt on rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides ja koostöövõrgustikes osalemist mainitud ka suuremate erakondade programmides, kuid sedavõrd konkreetselt on see kirjas siiski vaid Rohelistel. Laias laastus muidugi Eesti teadusagentuur juba täidab seda funktsiooni haridus- ja teadusministeeriumi rahastuse abil.
Vasakpartei
Nende eestikeelne valimisprogramm pärineb 2004. aastast.18 Teaduse kohta on neil kaks lauset. Esmalt on põhimõttena esitatud väide „Eesti Vasakpartei peab teaduse, hariduse ja kultuuri edendamist eesti rahvuse säilimise esmatähtsaks tingimuseks“ ja siis sellele vastav lubadus: „Eesti Vasakpartei tahab seista selle eest, et kultuur, haridus ja teadus saaksid demokraatlikus vormis küllaldast riiklikku toetust. Seadusandlik ja täitevvõim peavad tagama, et nende elualade aineline ning moraalne toetamine oleks majanduslikult soodus ja auväärne. Vaimse töö tegijate sotsiaalne positsioon ja aineline kindlustatus tuleb viia tasemele, mis vastaks intelligentsi tegelikule rollile Eesti ühiskonnas ning väldiks andekate noorte spetsialistide lahkumist Eestist.“ 2015. aastal tegi Jürgen Ligi Eesti riigi toimimise kohta ausa ülestunnistuse, mis tekitas pisukest furoori: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele – sellistele, nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“ Ligi toonast sõnavõttu arvestades võib Vasakpartei lubadust viia intelligentsi sotsiaalne positsioon ja aineline kindlustatus vastavusse intelligentsi tegeliku rolliga Eesti ühiskonnas võtta umbes samamoodi kui Jüri Ratase eespool mainitud ähvardavaid sõnu tänamatutele teadlastele.
Kokkuvõttes
Lisaks parteiprogrammidele lugesin ka hiljutise riigikogu istungi, kus anti ülevaade teadus- ja arendustegevusest, stenogrammi.19 Nagu ka eelmiste valimiste eel, avaldusid selles iga-aastases kokkuvõttes päris hästi erakondade tegelik teadusvaldkondlik pädevus ja arusaamad. Eks kiidetakse ikka seda, et absoluutarvudes tuleb raha teadusse juurde, ja jäetakse mainimata, et suhtelises mõttes jääb seda vähemaks. Teadusleppe ühe protsendi kohta rääkis mu meelest kõige kõnekamalt sotside fraktsiooni liige Jaak Juske: „Enne eelmisi Riigikogu valimisi andsid erakonnad allkirjad teadusleppele, et suunaksime vähemalt 1% oma SKPst teadusele. Selle märgilise kokkuleppe täitmine võttis küll aega, aga lõpuks on saanud see teatavasti seaduseks.“ Siit tuleb kenasti välja poliitikute arusaam kokkuleppe täitmisest. Ka hiljutises Vikerraadio haridusdebatis jõuti samasse paralleelmaailma: „Sarnaselt erakondadeülese teadus- ja arendustegevuse rahastamise SKPga siduva kokkuleppega võiks juhtuda sama peagi algaval perioodil kõrgharidusega.“20
Veel on silma hakanud mitme kuni veel viimase ajani väga aktiivselt teaduses tegutsenud inimese esiletõus poliitikas, näiteks Reformierakonnas kandideeriv Mario Kadastik, Parempoolsetega liitunud Andi Hektor (teda ei suuda ma küll valimisnimekirjadest leida), aga ka viimastel aastatel väga sihikindlalt meedias teaduslikku maailmapilti edendanud Irja Lutsar (Eesti 200) ja Karmen Joller (Reformierakond). Minu hillitsetud unistus on, et mis tahes erakondade kombinatsioon moodustab lõpuks valitsuse, siis nendelt inimestelt küsitakse ikkagi ka nõu ja peetakse nendega aru, kui teadusega seotud tegevuskavasid hakatakse ellu viima. Vahepeal peletas poliitika teadusega seotud inimesi endast väga tõhusalt eemale, nüüd tundub, et see aeg on mööda saamas ja lähenetakse jälle ning loodetavasti mitte lihtsalt seepärast, et mõne erakonna „värvikad“ liikmed tunduvad neile oma jaburate lapikmaaulmade tõttu liialt madalal rippuvate õuntena.
Siiski tundub, et ega see protsent SKTd lähematel aastatel kätte saa ja küllap täidab lubadus teadusleppe täitmisest ka järgmiste valimiste programme. Seega on paslik lõpetada kunagise soovitusega, millega täiendada avaldatavate teadusartiklite tänusõnade alapunkti: „Soovime tänada Eesti valitsust üheprotsendilise teaduse rahastamise lootuse lakkamatu ülalhoimise eest.“21
2 Toivo Maimets, Teadm…?põhine Eesti. – ERR 16. I 2015.
4 Marju Himma, Teadusraha jäi kommunikatsiooni kinni. – ERR 17. VI 2019.
7 Tsitaadid koos viidetega nüüdseks otseloomulikult netiavarustest kadunud varasematele programmidele leiab 2015. aasta valimiste kohta siit: Lauri Laanisto, Metsamajand CXIV. Teadusest valimisprogrammides – trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com 31. I 2015.
2019. valimiste kohta vt Lauri Laanisto, Demokraatia pidupäeva rosinakuhi, 28. jaanuar 2019. Teadusest valimisprogrammides. – trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com 28. I 2019.
8 Reformierakonna valimisprogramm 2023
9 Keskerakonna valimisplatvorm
10 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 2023. aasta Riigikogu valimiste programm
12 SDE programm 2023. aasta riigikogu valimistel
13 Isamaa valimisprogramm 2023
14 Riigikogu valimiste 2023 programm
15 Parempoolsete põhiseisukohad Riigikogu valimistel
16 Jüri Allik, Kalmer Lauk, Eesti teaduse edulugu jätkub. – Postimees 1. IV 2019.
17 Programm 2023: roheline energia, tark areng
21 Lauri Laanisto, Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased. – Sirp 21. XII 2018.
