Noorpõlves lehitsesin minagi August Komendandi legendaarset raamatut „18 years with Architect Louis I. Kahn“ („18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga“), mis 1975. aastal väljaantuna jõudis üllatavalt kiiresti ka siiapoole raudeesriiet. Nüüd on arhitektuuriloolane Carl-Dag Lige lisaks mahukale näitusele saanud kaante vahele ka oma pikaajalise uurimistöö Komendandist endast.

Raamat on ood betoonile, uute kasutamisvõimaluste otsimise ja lahenduste leidmise, tarindite arvutamise, tehases ja ehitusplatsil õige tehnoloogia eest võitlemise lugu. Lugu betoonist kui moodsa keskkonna kiirema ja odavama ehitamise osast, mis pole üksnes ehitustoote materjal, vaid ka ehitatud keskkonna vääristaja ja ehituskunsti kandja.

Betooniga tegutses Eestist pärit ehitusinsener August Komendant, kelle loomeaeg Eestis jäi paraku lühikeseks kümneks aastaks, millest veel suure osa hõlmas ehituseks ebasoodne sõjaaeg. Järgnes mõni aasta sõjajärgsel Saksamaal. Nendest aegadest libisetakse tihti üle, aga raamatus toob Lige vägagi selgelt välja selle perioodi tähtsuse Komendandi insenerikunsti arenguloos.

Kodus ja võõrsil

1950. aastatest alates tegutses Komendant peamiselt USAs, aga ka Kanadas ja eestlastele eksootilises Venezuelas. Ta töötas koos mitme maailma tipparhitektiga, arendas tublisti betoonehitust ning oli ka hinnatud õppejõud. 1980. aastate teise pooleni kestnud periood on tema viljakaim ja tuntuim, samal ajal tekib raamatus kujutatud Komendandi loomeperioodide proportsioone ja tööde mahtusid vaadates mõte: kas ta oleks seda kõike ka saanud teha, kui oleks jäänud Eestisse? Oli ju siinpool raudeesriiet Eestis ja NSV Liiduski andekale ehitusinsenerile omajagu tegutsemisruumi – esmalt tulevad pähe Heinrich Laul, Juhan Aare ja Valdek Kulbach –, aga ei olnud sellist loome- ja reisimisvabadust, mis Komendandi loomingut mõjutas.

Löövalt kollase ümbrispaberiga raamat on tavapärase kronoloogilise ülesehitusega, kuid sisaldab mitut meeldivalt üllatavat eripära. Väga väärtuslik on usutluste osa, enamiku usutlusi on maailma tipp- ja vähem tipmiste arhitektide ja ehitustegelastega teinud raamatu koostaja ise. Ehitusmaailmale ja peategelasele annavad inimlikku mõõdet juurde pereliikmete usutlused. Raamatu lõpus on ülevaade 2020. aastal Eesti arhitektuurimuuseumis toimunud suurest Komendandi näitusest, tema teadaolevate tööde loetelu aastatest 1934–1987, trükis ilmunud komendandiaana, piltide allikad ning koha- ja isikunimede register.

Raamatu põhimaht ja väärtus on rikkalik pildiaines ning nende kohati harjumuspäratu esitamine. Tarindite ilu esindavad nt taribetoondetailid ja nende monoliitimine, seenvahelaed ning kooriktarindid ja nende sõlmed. Lk 366-367 olev kollaaž omaaegsetest inseneri töövahenditest tuletab ehmatava selgusega meelde, et tol ajal tehti ju arvutusi lükatiga ja jooniseid käsitsi …

Palju suuri ülelehepilte üldistab hästi tarindite mõtet ja toob üksikasjad huvitava nurga alt esile. Piltide esitamisele saab teha etteheite: kujutatud detail või töövõte vajab teinekord napisõnalise pildiallkirja asemel hoopis pikemat selgitust. Piltide ümbruse kohati tühjadel pindadel oleks olnud selgitustele ka ruumi – vajaliku seletuse otsimine tekstist, kui seal vastuseid ongi, tähendab omajagu tööd. Teine etteheide puudutab piltide allikate esitamist ja indekseerimist: allikate tähestiku järgi koondamine vähendab küll trükimahtu, kuid raskendab huvipakkuva pildi päritolu leidmist. Piltide otsimine raamatu lõpu loetelus oleva leheküljenumbri järgi raskendab omakorda leheküljenumbrite osaline puudumine.

Raamatu algul ja tagakaane ümbrispaberil on koostaja välja toonud kolm omaenda lemmikehitist: Tallinna Kadrioru staadioni tribüün ja selle varikatus, Kanadas Québec’i provintsis Montréalis 1967. aasta maailmanäituse mooduli­põhine Habitati elamislinnak ning USAs Texase osariigis Kimbelli kunstimuuseum. Vastavalt on autor jaganud ka raamatumahtusid. Need ehitised on kahtlemata vägagi väljapaistvad, kuid soovitan raamatus tutvuda ja võimaluse korral vaadata ka kohapeal Eestis vähem tuntud ehitisi. Minu lemmikud raamatust on Tartu lennubaasi angaar, Tallinna sadama külmhoone ja Tartu viljaelevaator.

Ühes Tartu lennubaasi angaaris kasutati ilmselt Eestis esimest korda pingbetooni. Raamatus lk 111 olev joonis on pingbetooni olemuse selgitamise mõttes valgustuslik, sest nt muinsuskaitseameti tellimusel koostatud lennubaasi ülevaates on juba kasutusse läinud selle tarindi sisuliselt vale kirjeldus.¹

Tallinna sadama külmhoonest on lk 130 joonis, mis toob tarindi unikaalsust pisut paremini esile kui kunagi Hubert Matve külmhoonet tutvustava kirjutise juures trükitud tilluke mustvalge skeem.² Paraku on nii temperatuurivuukide puudumine kui ka plaat- ja vaivundamendi üheaegne esinemine jäänud raamatus selgitamata, mistõttu tuleb pöörduda Matve lühikese artikli juurde. Kuna hoone jäänused lammutati pärast sõda, pole kohapeal enam midagi vaadata.

Tartu viljaelevaatori taastamise loos kirjutatud ja kujutatud raudbetooni mass on suurusjärgus 1000–1500 tonni, mida erinevalt raamatus väidetust ei olnud tol ajal võimalik tõsta. Tuleb jällegi vaadata Matve lühikest artiklit, kus on juttu lihtsalt „unikaalsest taastamisoperatsioonist“.³ Legendide põhjal oli tegu n-ö tagasiõhkimisega.

Hävinud ja hävimisohus

Lühidalt on käsitletud ka Komendandi Saksa okupatsiooni aegset arvukat tööstusehitusloomingut, kus ta oli tihti peaprojekteerija. Üks minu pikalt otsitud hiigelkompleks on jäänud raamatus siiski käsitlemata. Virumaal oli Komendandil käsil mitu projekti, seetõttu on väheusutav, et põlevkivitööstuse kõige võimsamana kavandatud ja ehitama hakatud kompleksis (Vana-)Ahtmes⁴ temal osalust ei olnud. Sealne viimane Saksa-aegne osa lammutati kahjuks (siinkirjutaja arvates täiesti sihilikult) 2013. aastal, nii et algupärast betooni pole enam näha ega saa ka hinnata.

USAs Pennsylvania osariigis Philadelphias olev politseihoone (nn Round­house) on märgiline mitmel põhjusel. Ameerika linnadele iseloomulikku ruudustikul põhinevat linnaplaani eirav kolme ümara ehitise ühendmaht oli 1960. aastate alguse linnapildis isegi juba uuenduslik. Vahelagede sidumine fassaadiga nii, et tekkis ehituslikult ühtne tervik, oli omakorda revolutsiooniline ning erines vägagi hilisemast sõrestik-riputatud fassaad-tarindist, mis tõi linnades kaasa modernistlikku üksluisust.

Pärast 1958. aasta politseireforme kavandati maja avatud hoonena, mis oleks pidanud kaasama inimesi politsei tegevusse. Projekteerijatest olenemata ümbritseti juba ehituse ajal hoone betoontaraga, avatuks jäeti ainult peasissepääs. 2021. aastal lõpetas politsei seal tegevuse ning 2023. aastal ähvardab hoonet müük eraarendajale, kes võib mälestisena kaitsmata hoone lammutada. See on põhjustanud rahvusvahelise protesti ja hoone kandmise väljapaistva XX sajandi ohustatud ehituspärandina muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS pärandihäire nimekirja.⁵ Kohapeal aga raskendab hoone kaitsmist senini püsiv politseivägivalla kuvand, mille võrdkujuna kasutatakse ka hoone käeraudu meenutavat põhiplaani.

Raamatu aines on paljuski tõlgitud inglise keelest, mida kohati on ka tunda. Mitmel pool esinev mõiste eelvalatud betoon (ingl precast concrete) on eesti keeles ikka tari- ehk monteeritav betoon. Sellest näpuveast on ilmselt tingitud ka raamatupealkiri „Precast Concrete Structures“, mis peaks olema „Pre­stressed Concrete Structures“, nii nagu eesti keeles ongi „Pingbetoonkonstruktsioonid“. Lk 49 kasutatav süsinikterase mõiste tekitab küsimuse, milline on siis mittesüsinikteras. Need on tegelikult osa üldisest nähtusest, kus ehitusalane keel ei ole enam keskselt normeeritud ning võõrkeelsetele väljenditele peab igaüks ise leidma vasted.

Küll aga oleks võinud mitmel pool esineva taristu ja rajatise puhul ikka jääda seni eesti keeles defineeritu juurde ning mitte kasutada neid muudes tähendustes. Hea, et pole siiski mindud kaasa Tallinna tehnikaülikoolis juurutatava tarindi ja konstruktsiooni eritlemisega ning raamatus on neid kasutatud sünonüümidena.

Võrreldes raamatus käsitletud ainesega midagi sama suurejoonelist on meil õigupoolest toimunud vaid 1980. aastate keskel, kui tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi 1986. aastal tähistatud 50. aastapäeval toimus enne ja pärast mitu ettevõtmist, mis ennenägematult päädisid 1988. aastal nelja utilitaarehitise mälestiseks tunnistamisega, nende seas ka Kadrioru staadioni tribüün. Nende nelja hulgast tõsteti omakorda 2010. aastate algul väga suurejooneliselt, näituste ja trükistega, esile Tallinna tsaariaegse mereväebaasi vesilennukite angaari.

Põhjalikumat käsitlust vajavaid Eesti ehitusinsenere, aga ka eesti soost ehitusinseneride tegemisi nii läänes kui ka siinpool raudeesriiet okupeeritud Eestis ja ka NSV Liidus, on palju. Mujalt pärit inseneride tegemised Eestis XX sajandi eri ajajärkudel ongi peamiselt hallid laigud. Carl-Dag Lige kirjutatud Komendandi-raamat on väljapaistev Eesti ehitusinsenerikultuuri uurimus, mis loodetavasti on ainult vaheetapp selle kultuuri edasisel uurimisel.

1 Mart Siilivask, Eksperdihinnang end. Kaitseväe lennuvälja angaarid Tartus Roosi 83 (objektide loendis nr 10) riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Tartu, juuli 2021. Leht 2.

2 Hubert Matve, Sadama külmhoone. – Eesti arhitektuur 1. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn 1993. Lk 37.

3 Hubert Matve, Teraviljaelevaator Väike-Kaare t. 33. – Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn 1999. Lk 68.

4 Kristel Valk, Arhitektuurielu Saksa okupatsiooni aegses Eestis 1941–1944. – Viisteist. Eesti Arhitektuurimuuseumi kogumik. Tallinn 2006. Lk 110–112.

Viktor Nikolai, Ahtme kaevandus. – 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis. Tehnoloogia ja inimesed. Tallinn 2008. Lk 162.

5 ICOMOS Heritage Alert – Philadelphia Police Headquarters. Pariis, 26. I 2023.