Miks?! Sest pole olemas korralikku üleriigilist politseiorganisatsiooni ega seadusi, mis lubaksid kurjategijat üleosariigiliselt jälitada. On ajalooline tõik, et just tänu Dillingeri ähvardavale kohalolekule, tema kuulutamisele riigi vaenlaseks nr 1 õnnestus võimuahnel Hooveril Föderaalne Juurdlusbüroo ka tegelikult föderaalseks muuta ning omandada FBI juhina pea pooleks sajandiks enneolematu politseivõim. John Dillinger on aga peategelane ka ühes teises suures müüdis. Suure Depressiooni ajal nägi lihtne ameeriklane Dillingeris õnnistet Robin Hoodi, kes röövib vihatud panku ega puuduta lihtsa mehe rahakotti. Esmapilgul tundub, et üks müüt oli teisega tugevas vastuolus, et varem või hiljem pidi üks müüt teise välja suretama. Tegelikult aga need sulandusid teineteisesse nii, et kumbki muutus teise arvel tugevamaks. Rahva Sõber, deemonlike pankade röövel Dillinger oli iseenesestmõistetavalt pankade palgal oleva politsei vaenlane nr 1.
Teisalt aga andis Dillingeri populaarsus Robin Hoodina Dillingerile kui võimumüüdile ootamatult eepilise mõõtme. Inimesed elasid kaasa Robin Hoodile, aga samas kõik teadvustasid, et ka Robin Hood peab alluma seadusele ja korrale. Seetõttu oli Dillingeri surm ainuvõimalik ja loogiline jätk, suur ohverdus võimu altarile; ohverdus, mis oli seda suurem ja haaravam, et tegu on rahva armastet pojaga. Ning väga raske on ütelda, kas reaalse Dillingeri reaalne surm oli aluseks sellele ohvrimüüdile või kirjutas müüt stsenaariumi tegelikkusele. Igatahes kultussarja „Miami Vice” autor Michael Mann on teinud sellest Dillingerist kui müütide müüdi kangelasest haarava filmi.
Staarnäitleja Johnny Depp kehastab ohvriks toodavat (anti)kangelast ja teeb seda (nagu alati) väga puhtalt. Christian Bale mängib suurepäraselt ja lakooniliselt tema vastas seisvat kahvatut, ilmetut võimuesindajat, ohvririituse pidulikku läbiviijat, timukat, hukkamisvahendit, FBI agenti Melvin Purvist. Film on hoogne, kostab kuulide vihinat, kõrvaltegelaste kehadest pritsib verd. Pilt on rõhutatult ebakvaliteetne, kaamera hüpleb, tekitades koos valjude püssipaukudega meelitavalt rämeda mulje. Selles mõttes igati väärikas järglane sama lavastaja hoogsatele filmidele „Heat” ja „Collateral”. „Populaarsed vaenlased” ei räägi meile kogu John Dillingeri elulugu, vaid keskendub viimasele aastale tema elust. Filmi lõpp on reaalsest ajaloost muidugi ette teada (iseäranis ühendriiklastele, kes Dillingeri nime väga hästi teavad ja üldse kogu tema müüti) ega kujuta endast erilist saladust: näidatakse Dilligeri muutumist pangaröövlist tagaotsitavaks põgenikuks ning lõpuks ka ta hukkumist kuulisajus.
Hollywoodi filmile kohaselt on sisse põimitud kaunis armulugu vaese tütarlapsega (Marion Cotillard). Filmigurmaanidele ja kriitikutele aga on serveeritud koht, kus mütoloogiline tegelane Dillinger staarnäitleja Johnny Deppi kehastuses vaatab kinos ekraanilt iseennast kehastatuna tolleaegse staarnäitleja Clark Gable poolt. Et seejärel kinost väljudes minna vastu oma surmale. No teate – selline semiootiline peegel peeglis värk. Michael Manni käsitlus John Dillingeri loost pole muidugi teab mis pretensioonikas, valgustamaks lahti sotsiaalsete müütide eksklusiivseid allhoovusi või nende seotust võimumehhanismidega. Ta pigem lihtsalt näitab toimunut, andmata ette hinnanguid ja väärtusotsustusi (ehkki tegemist pole siiski ka puhta dokumentalistikaga). On tunda, et lavastaja jätab oma arvamised asjade kohta pigem ridade vahele, lastes samal ajal tavalisel kinokülastajal rahulikult nautida järjekordselt head pangaröövi episoodi. Samas lavastaja küll ainult näitab toimuvat, aga selline näitamine mõjub kohati palju kõnekamalt kui näpuga näitamine või siltide kleepimine.
Ja sellepärast lõpetuseks järgmine mõistupildikene filmist: Dillinger istub oma kaaslastega kinos (jällegi – kas juhus?) ja arutab järgmise pangaröövi üksikasju. Ta on parajasti meeleheitel, sest on omandanud liiga suure tuntuse, talle on korraldatud üleriigiline klaperjaht, maffia on ta võimudele maha müünud ning nüüd ei taha temaga enam keegi peale paari eriti sadistliku jätise koostööd teha. Ekraanil näidatakse samal ajal, kuidas Hoover (võluv osatäitmine Billy Crudupilt) autasustab alaealisi noori, kes on kuritegevusevastases võitluses silma paistnud. Kas nüüd just noored pavlikmorozovid, aga igatahes tublid valged poisid kaherealistes ülikondades. Dillinger, kes teispool maakera elanud alaealisest öördajast midagi ei tea, ei pööra ekraanil toimuvale suuremat tähelepanu, kuid järsku näidatakse tema enda ja ta kaasosaliste fotosid. Diktori pateetiliselt reibas hääl halvab publiku: „Rahvavaenlane (sõna public on mitmetähenduslik, osutades nii tuntusele kui avalikkusele kui rahvale) nr 1 – John Dillinger. Ta võib istuda teie keskel, teiega samas reas.” Samal hetkel süüdatakse publiku valgus, tuled laes lähevad põlema. „Vaadake endast paremale!” käsutab diktori monotoonne hääl. Kõik näod pöörduvad paremale. „Vaadake endast vasakule!” Kinosaalitäis sünkroonis pöörduvaid päid. „Kui te näete teda, teatage juurdlusbüroosse või kohalikku politseisse!” Rütmiliselt orkestreeritud rahvamassi keskel istub Dillinger – hirmunud – ja samas totralt hämmeldunud – nägu peas. Seejärel läheb dokumentaalfilm edasi, nüüd on juttu miskist Etioopia printsist. Keegi ei tunne John Dillingeri ära.