Ajakirjanikutöö kehv külg on see, et aeg-ajalt tuleb kiusatus mõelda ennast lollimaks kui tegelikult oled. Ega otseselt mingit sundi ole, ent vastu vaatav valge lehepind või kõrvulukustav vaikus eetris tahavad ju täitmist. Siis seisabki segaduses ajakirjanik eetiliste valikute ristteel ja peab otsustama, kas teha sel teemal lugu või mitte. Olukorra teeb raskeks see, et elu ei ole enamasti nii must-valge, täis konflikte ja vastandumist, nagu hoogsa loo sünniks tarvis oleks. Tihtipeale pole käsitletavas teemas midagi kriminaalset ega isegi pahatahtlikku, vahel pole üldse midagi, millest tasub kirjutada ja rääkida.
Siis peabki ajakirjanik otsustama. Kui otsus langeb sinnapoole, et lugu tuleb, hambad ristis, ikkagi ära teha, mis sellest, et probleemi ei olegi, siis käib sellega kaasas kobar ebameeldivat. Arvatavasti tunneb ajakirjanik ennast loo ilmumise pärast kehvasti, sest kahju on sündinud, ehkki asjaosalised ei pruukinud süüdi olla. Kehvad tunded valdavad küllap ka lugejat, kuulajat või vaatajat, vähemasti nende arukamat osa, sest olude sunnil end rumalamaks sundinud ajakirjanik on eeldanud mõningast juhmust ka oma auditooriumilt, ja see pole tore tunne, kui sind lihtsameelseks peetakse. Takkapihta ei mõju see trall hästi ka ajakirjanduse tõsiseltvõetavusele. Muidugi ei saa kunagi kõrvale heita võimalust, et mõnel ajakirjanikul ei olegi tarvis selliste juhtumite käigus oma arukust vaigistada, vaid kõik sünnib loomulikult, ande pealt ning mingeid kahtlusi-kõhklusi ei teki.
Illustratsiooniks üks õpetlik näide, mille puhul ma tõesti ei tea, kumma variandiga on tegemist. EKRE propagandaportaal Uued Uudised ilmutas hiljuti artikli pealkirjaga „Eesti 200 ridades kandideeriva Ukraina-abistaja MTÜs ulatuvad kuupalgad 4600 euroni“ (20. I). Jutt käis Ukrainale Eestist humanitaarabi korraldava MTÜ Slava Ukraini juhatuse liikmest ja eestvedajast Johanna-Maria Lehtmest, keda siseminister tunnustas mullu aasta kodaniku tiitliga, ajaleht Postimees valis aasta inimeseks ja Eesti Euroopa Liikumine aasta eurooplaseks. Uute Uudiste rehkendus põhines infoportaalis www.teatmik.ee olnud andmetel. MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige Ilmar Raag (kes erinevalt Lehtmest kandideerib hoopiski Parempoolsete seas) lükkas oma Facebooki-postituses jutu suurtest palkadest ümber: segadus sündinud sellest, et www.teatmik.ee andmetes olid palgafondi suurus ja töötajate arv valed, mistõttu andis tehe vale vastuse – ning kinnitas, et Lehtme (kelle vastu see rünnak oli ennekõike suunatud) netopalk jääb alla 2000 euro. „MTÜ Slava Ukraini on koostöös paljude toetajatega kogunud 2022. aastal 6 525 488 eurot. [—] Kui palju on Eestis kuuemiljonilise käibega organisatsiooni juhte, kellele iga kuu laekub kontole alla 2000 euro?“ küsib Raag.
Sellega võinuks lugeda loo lõppenuks. Kogu põlguse juures nende vastu pole mul Uutele Uudistele seekord suurt midagi ette heita, vähemalt mitte selle teema esimese artikli osas, sest tegemist pole ju ajakirjandusväljaandega, vaid propagandanuiaga, mida EKRE tarvitab ühiskonna meelsuse suunamiseks ja niisama kära tekitamiseks. Kui Lehtme võttis nõuks riigikokku kandideerida, siis pidi ta ju arvestama, et konkurentidel on ämbrid virtsaga juba valmis pandud. Küll aga jääb arusaamatuks, eriti enne valimisi, miks oli Õhtulehe toimetajal Laur Uudamil vaja teha EKRE taatidel meel rõõmsaks ja kirjutada arvamusartikkel „Kuidas Ukraina abistajad omaenda suu seks said“ (Õhtuleht 26. I), kus ta väidab, et ka MTÜ Slava Ukraini tegelikud palgad on ikkagi liiga suured ja üldse peaks heategevus sündima tasuta. „Abistamine peaks olema ikkagi altruistlik tegevus, kus enda huvid jäetakse tagaplaanile. Kui abistaja hakkab annetustest aga iseendale palka maksma, tuleb asjale tahes-tahtmata halb mekk man,“ arvab Uudam. Selle peale ei oska muud soovitada, kui seda, et ajakirjanik võiks eksperimendi korras kolme kuu jooksul annetada kogu oma palga (mis eeldatavasti on enam-vähem samas suurusjärgus kui MTÜ Slava Ukraini töötajatel) heategevuse korras Ukraina hüvanguks – põhitöölt ennast lahti võtma ei pea, eluga riskides rindelähedastes piirkondades abi jagamas käima ka ei pea, ainult kogu palgaraha tuleb ära anda (tõsi, koduste arvete maksmisega võib tülinat tulla). Usun, et kolm kuud on piisav katseaeg, et mõistus pähe tagasi tuleks.