Ükski Eesti keskaja uurija ja huviline ei saa läbi Saksa orduta. Ordu, kes alustas oma tegevust Liivimaal 1237. aastal ja mille Liivimaa haru likvideeriti aastatel 1561–1562, vermis rohkem kui nelja sajandi jooksul väga tugevasti Eesti ja Läti – keskaegse ja XVI sajandi esimese poole Liivimaa – ajalugu. Ordu pärand ja kuvand omakorda on kujundanud ja kujundavad jätkuvalt meie kodumaa minevikupilti. Tavaliselt on see negatiivne: plekist koerakoonuga penirüütel-orjastaja, Saksa idaekspansiooni kehastaja. Kui penirüütli sõna Saksa ordu venna tähenduses on eesti keelde tulnud Karl Marxi ja tema nõukogude tõlgendajate armust, siis mõttekaar „Saksa ordu – natsid“ pole võõras kogu maailmas. Tõsiasi, et Hitleri Saksamaal ordut tegelikult taga kiusati ja ta lõpuks Kolmanda Riigi aladel vägivaldselt likvideeriti, ulatub väheste teadmisse.

Nii seisab omal moel iga Saksa ordu ajaloo teadusliku käsitluse ees ülesanne ordut omal moel rehabiliteerida: näidata, et tegu oli alati organisatsiooniga, kes tegutses oma kaasaja ühiskonnas ja tegi läbi olulise arengu, ilma sihiliku mustakstõrvamise ja valgeksvõõpamiseta. Juhan Kreemi – ordu ajaloo tunnustatud uurija ja Saksa ordu ajaloo uurimise rahvusvahelise komisjoni eestseisuse liikme – monograafia algab nii-öelda algseisu fikseerimisega, lühikese ülevaatega ordu ajaloost üldse ja Liivimaal eriti. Autori esimene huvi on ordu siseelu. Selle uurimine keskendub juba iseenesest paratamatult XVI sajandi esimesele poolele, sest see on aeg, mille kohta on säilinud kõige rohkem asjakohaseid allikaid. Samas oli see ühtlasi periood, mil Liivimaa orduharu kohanes kiiresti ja kardinaalselt muutuva ühiskonna ja ordu jaoks üha keerukamaks muutuva poliitilise olukorraga.

Hollandi ajaloolane Johan Huizinga toonitab oma hiidessees „Keskaja sügis“ ikka ja jälle, et XIV ja XV sajand olid keskaja närbumise, allakäigu aeg, mille rüpes küll sündis juba uus, kuid ikkagi – „kõikjal paistab valitsevat mandumine ja langus“.¹ Laenanud Huizingalt teose pealkirja, ei kirjuta Juhan Kreem ometi Liivimaa ordu mandumisest ja langusest. Vastupidi, olgu küsimuse all ordu liikmeskond, selle valduste haldusküsimused ja majanduse korraldus – kõik need teemad kinnitavad, et ordu suutis välistele väljakutsetele edukalt vastata. Likvideerimise tõi kaasa väline surve ehk siis sõjalised lüüasaamised, mitte sisemised arengud. Autor toonitab, et Saksa ordu Liivimaa haru sekulariseerimine (muutmine ilmalikuks vürstkonnaks) sai võimalikuks, kuna suur osa ordukäsknikest olid sõjas hukkunud ja viimane ordumeister Gotthard Kettler ei põrkunud seetõttu nimetamisväärse ordu­sisese opositsiooniga. Seega on antud ka vastus ikka ja jälle uurijaid vaevanud küsimusele, kas ordumeister Wolter von Plettenberg saanuks Liivimaa ordu sekulariseerida juba 1520. aastatel, samal ajal kui seda tegi Preisimaa orduharu juht kõrgmeister Albrecht von Brandenburg: Liivimaa orduharu sisemine ülesehitus poleks niisuguse sammu astumist ordumeistrile lihtsalt võimaldanud.

Küsimus sekulariseerimisest on olnud tingitud teisest oleks-probleemist. Kas moderniseeritud poliitilise korraga Liivimaa oleks suutnud 1558. aastal alanud sõjas Moskva-Venemaa kallaletungi tagasi lüüa ja oma „iseseisvuse“ säilitada? Monograafia peatükk „Viimane võitlus“ räägib eelkõige vahendite nappusest. Liivimaa ordul polnud piisavalt ei raha ega inimesi, et pidada kestvat ja edukat sõda, mis tegi möödapääsmatuks välisabi otsimise ja lõpuks selleks ajaks alles jäänud orduvalduse andmise Poola kuninga kaitse alla. Kui autor on pannud alapeatüki „Poola „abi““ pealkirjas viimase sõna jutumärkidesse, siis kajab siin vist küll vastu baltisaksa uurimispärandi negatiivne suhtumine Poola-Leedu riiki.

Viimati mainitud ettevaatus polnud mitte viimases järjekorras seotud usuküsimusega. Ka Juhan Kreemi teoses on väljapaistval kohal Liivimaa reformatsioon. Liivimaa Saksa ordu, selle juhtide ja üksikute liikmete suhe kirikuorganisatsiooni, õpetuse ja jumalateenistuse uuendamisse illustreerib suurepäraselt, kui keerukas ja vastuoluline see protsess oli. Nimelt pikaajaline, samm-sammult toimunud areng, mille tulemusena XVI sajandi keskpaigas pääses domineerima luterlik usukäsitlus – mis aga ei välistanud, et ka mõned orduliikmed poleks jäänud truuks paavstikirikule. Tuues aga võrdluseks Madalmaade Utrechti orduprovintsi, mis kujunes uusajal protestantlikuks ühenduseks, mille liikmetel on lubatud abielluda, näitab autor, et ka Liivimaa orduharul oli tegelikult rohkem võimalusi kui jääda rangelt katoliiklikuks rüütliorduks või saada likvideeritud. Aga – „kuhu suunda oleks arenenud Liivimaa, ei saa me siiski kunagi teada, sest aeg ordu jaoks sai otsa“ (lk 330).

Mahukad ning õnnestunud teosed (raamatus on 1976 joonealust viidet ja bibliograafia 62 leheküljel) tekitavad retsensentides alati kiusatuse avaldada mõtteid selle kohta, mida raamatule veel lisama oleks pidanud. Tõepoolest, oleksin oodanud uurimisseisu ja orduloo konteksti rohkem avavat sissejuhatust ning ehk ka pisut vähem deskriptiivset ja rohkem üldistavat kokkuvõtet. Õppejõu seisukohalt vaadates: osav üliõpilane saab kokkuvõtet lugedes raamatu sisust nii hea ülevaate, et see võib temas tekitada kiusatuse ülejäänu vaid pealiskaudselt läbi sirvida. Olgu ka veel mainitud, et sõjandusest on uurimuses juttu eelkõige seoses sõjameestega (rüütelvennad, palgasõdurid, suurtükimeistrid).

Erialateadlasele on suur osa Juhan Kreemi raamatu sisust õigupoolest tuttav. Monograafia kirjutamisele on eelnenud pikk ja süvenenud eeltöö, mille vahetulemused on avaldatud arvukate artiklitena. Kuid üksikute alateemade ühendamine tervikteoses on kahtlemata loonud uue ja palju suurema üldistusjõuga kvaliteedi. Veel tähtsam, et tegu on esimese eesti keeles kirjutatud teadusliku monograafiaga Saksa ordu ajaloost. Nimetatud tõik on õieti ootamatu, arvestades ordu rolli nii Eesti ajaloos kui ka ajalookujutelmis. Muidugi, ordu ajalooga on ühel või teisel moel seotud peaaegu iga XIII–XVI sajandi esimese poole Eesti ajalugu käsitlev uurimus. Kuid emakeelset originaalteost seni ei olnud.

Saksa ordu oli ja on tõeliselt rahvusvaheline institutsioon. Keskajal asutatud Pühal Maal, valdustega kogu Keisririigis, Itaalias, Preisimaal, Liivimaal ja Skandinaavias; tänapäeval keskusega Viinis ning peamiselt tegev Lõuna-Saksamaal ja Põhja-Itaalias, on ordu alati olnud üks paljudest Euroopa ühendajatest. Ka Eestis tegevad Saksa ordu uurijad on oma tööde tulemusi avaldanud eelkõige ordu uurijate üleilmset kogukonda silmas pidades ehk siis eelistatult saksa ning viimasel kümnendil üha enam ka inglise keeles. Juhan Kreemi monograafia tuletab õnnestunult meelde, et emakeelne ja ühtlasi pädev ajalooraamat on väärtus omaette. See räägib küll eesti lugejale, kuid mitte pelgalt Eesti ajaloost. Pole kaugeltki vähetähtis, et keskaegset Liivimaad ei jagata siin Eesti ja Läti pooleks, vaid käsitletakse tervikuna. Kuid põhiline on, et Saksa ordu Liivimaa haru loo kaudu on Eesti ajalugu asetatud Euroopa ja siitkaudu maailma üldajaloo tervikpilti. See on raamat, millel on kindlasti potentsiaal saada tõlgitud ja loetud väljaspool Eestit.

Euroopa eri osad on alati olnud tihedalt seotud. Ühe maa ajaloo täisväärtuslik uurimine nõuab pidevat tööd välismaa arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides. Eestil paraku puudub üks täisväärtusliku Euroopa riigi atribuut: oma ajaloo instituudid võõrsil. Heade monograafiate tõlkimine saab seda puudujääki paraku vaid tagasihoidlikul määral asendada, kuid Eesti mineviku kohta käiva teadmise viimine maailma on muidugi väärtus omaette.

* Johan Huizinga, Keskaja sügis. Uurimus 14.-15. sajandi elu- ja mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades, Tallinn 2007, lk 341.