Üldhariduse eesmärk on omandada iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime, et mitte sõltuda ettesöödetud infost. Ülikoolist saadakse selleks vastavad mõtlemismeetodid, et kujuneda lõpuks haritlaseks. Seda mahtu, millest ülikoolis põhimõtteliselt on vaja aru saada, ei suuda üks inimene ise kokku otsida. Loeng on pikk samm edasi juhul, kui õppejõud on asjatundlik. Miks on see üldse muusika puhul relevantne? Interpreedi ülesanne ei ole pelgalt helilooja muusikalise teksti ettemängimine, vaid ka selle tõlgendamine. Muusika peaks pakkuma uudseid vaatenurki, mis raputavad publiku tundemaailma ja arusaamu. Teos on mõjus ainult siis, kui mängija paneb kogu vaimu ja usu ettekantavasse ning saab mängitava sisust aru.

Muusikas, mis kätkeb sõnu, on otseselt vaja tegeleda sisuga. On ohtralt tekste, mida võib tõlkida, aga millest mängijad ei saa aru, näiteks Johann Sebastian Bachi kantaatide tekstid, kus iga rida on viide mõnele teisele tekstile või sümbolile. Teksti mõistmiseks on vaja üldajaloo-, filosoofia- ja teoloogiaalast silmaringi. Tihti ei ole aga muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud varajase muusika interpreet läbinud usuõpetustki. See on üks näide vajalikust kursusest, mis peaks õppekavas olema, aga kuna sellised ei anna õppejõule täiskohta, siis jääb sisseostmine finantsolukorra taha. Kui küsimus jõuab kõrg­hariduse alarahastamiseni, siis need on esimesed ained, mille pealt hakatakse kokku hoidma. Praegune saab sellist kursust otsida vaid mõnest teisest koolist.

Kahjuks on viimase aja tendentsiks olukord, kus interpreet ei vaevu läbi lugema teose sisu tutvustavat teksti, mis võib olla isegi heliloojal selgelt ette antud. Kui mängija ei saa aru, millest ta mängib, siis tuleb teose loomingulisel käsitamisel piir ette. Interpretatsiooni võimaluste laia ampluaa valdamine on seotud üldise silmaringiga: mängija saab tõlgendada (interpreteerida) ainult siis, kui tal on võime midagi tõlgendada. Kui helilooja eeldab interpreedilt suuremat osalust kui teksti mahamängimine ja muusika temaatikasse süvitsi minek, siis peaks üks kõrgharidusega muusik olema selleks võimeline.

Kindlasti on selliseid muusikuid, kes saavad mängimiseks inspiratsiooni õhust. Need on pööraselt andekad inimesed, aga tihti nad väga kaugele ei jõua. Korraga tuleb klaaslagi vastu ja lõppude lõpuks on igaühel ainult oma kogemused, mida ta interpreteerides rakendab.

Kui mõtestatakse eri ajastute heliloojaid ja suhestatakse neid endaga, teeb see muusika tõlgendamise ka esitajale tähendusrikkamaks. Mida rohkem heliloojast teatakse ja orienteerutakse tema ajas, seda sügavamalt suhestub interpreet komponistiga. Mängitav muusika muutub mitmekihilisemaks ja avanevad uued perspektiivid. Kuna muusika on esitaja väljendusvahend, siis mida tunde- ja teadmisküllasem on interpreet, seda põnevam ja sügavam on ka mäng.

Näiteks pianist Charles Rosen ­(1927–2012) oli üks oma põlvkonna huvitavamaid pianiste, kellel oli ka doktorikraad prantsuse kirjanduse alal. Ta lõi muusikast kirjutades selliseid seoseid ja helimaastikke, mille peale tavaline muusikateoreetik ei tule. Tema raamat „The Classical Style: Haydn, Mozart, Beethoven“ ehk „Klassikaline stiil: Haydn, Mozart, Beethoven“ oli 1980. ja 1990. aastatel üks tsiteeritumaid muusika­raamatuid. Selleks et oleks niisugune mõtestamisvõime, peab olema hoopis teistsugune, laiem haare kui ainult klassis pilli harjutamine. Avarat lähenemisviisi saab ainult teistsugusest haridusest: filosoofiliste tekstide lugemise, veel parem kui ka kirjutamise, kogemusest. Muusika- ja teatriakadeemias on selleks lootust loov­uurimuslikus doktoriõppes, aga see ei peaks piirduma vaid selle kõrgeima astmega.

Kõige vanemad ja tugevamad vanamuusika esituskunstide koolkonnad on Madalmaades ja Inglismaal. Inglise muusikute tavakohasel haridusteel on nüüdsed tippinterpreedid tulnud Cambridge’i või Oxfordi ülikoolist. Sellise haridusega inimene laulab Händeli oratooriume hoopis sisukamalt, sest ta on õppinud klassikalist kirjandust ja filosoofiat. Tänu õpingutele on interpreedil niisugune haare, mis paneb ta tõesti teisiti laulma. Musitseerimine on tänu haritusele sisutihedam.

Vali üks: harjutamine või loeng!

Muusika- ja teatriakadeemias on laialt levinud akadeemilist üldharidust alavääristav hoiak. Mitmed erialaõppejõud ei soovita oma õpilastel üldhariduslikesse loengutesse minna, sest see ei ole otseselt seotud repertuaari harjutamisega. Valdavalt on ahta silmaringiga tudeng kokku puutunud vaid üle-eelmise sajandi erialarepertuaariga ning kõik muu jääb silmaringi taha. Erialaõpetaja on noorele õppurile autoriteet ning tudengilt nõuab suurt julgust, motivatsiooni ning vastutust, et õppejõu soovitustest üle astuda ja ise oma maailmapilt laiemaks venitada. Klassi­ruumis oma pilli harjutamine nõuab interpreedilt valdava osa päevasest ajast, kuid lõpuks taandub üldhariduse omandamine ajaplaneerimise ja tahte küsimuseks. Kui inimese eesmärk on ainult raha teenida, siis ei ole tal muidugi akadeemilist üldharidust vaja, kuid vaevalt asutakse muusikat õppima ainult selle pärast.

Gümnaasiumikogemus kui haridusse suhtumise alustala

Läbitud keskastmekoolist sõltub, missugune on õppuri varasem kogemus ja kokku­puude üldharidusega. Efektiivse õppimise kogemus saadakse koolist, kus eri ainete taseme nõudlikkus eeldab õppurilt pingutust: nii kujuneb noorel inimesel õpiharjumus ja iseseisvalt töötamise oskus. Laiahaardelise hariduse omandamine pakub naudingut ja tekitab lausa hasarti, kui õpilase esialgne piiritletud, väiklane ja pahatihti valedel baseeruv maailmapilt asendub järk-järgult uue, teadmispõhisega. Väidetavalt hakkab õppimisvõime järk-järgult vähenema 21. eluaastast, seega peab pool­tõdedel põhinevat maailmapilti raputavad alusteadmised hankima õigel ajal.

Oma arusaamade haarde laiendamine ei ole lihtne: see nõuab keskendumist ja süvitsi minekut sellisel tasemel, kus vähem tähtsast kõrvaltegevusest tuleb loobuda. Saja aasta jooksul on Eesti ühiskond koos üldise elatustaseme tõusuga muutunud privilegeeritumaks. Noortele ei seostu haridus enam vabaduse, vaid kohustuste ja raskustega. See võib lähitulevikus kaasa tuua olukorra, kus ühiskonnas on suur hulk harimata inimesi oma kogemuspõhiste kultiveerimata uskumustega.

Miks tehakse muusikat süvenemata, poolikult?

Kui inimene on viiendast eluaastast saadik distsiplineeritult pilli harjutanud, siis tahab ta vaid ühte asja ja kokku­puude teiste valdkondadega on minimaalne. Selleks et üks noor inimene avastaks, mis teda tegelikult köidab, on vaja katsetusi võimalikult paljudes valdkondades. Isegi kui kirge muusika vastu ei ole, minnakse seda siiski edasi õppima, sest seni on selle noore inimese elu kulgenud soodsalt. Miks peaks rongilt maha astuma? Lapsed tuleb panna muusikat õppima, kuid nad ei pea selle juurde jääma. Muusikat peab tegema see, kes teisiti ei saa.

Muusikaga pühendunult tegeledes omandab inimene suurepärase töö­tegemise oskuse. Kas on teist muusika esitamisega võrreldavat tegevust, mis annaks nii kompleksse kogemuse? Intellektuaalsus, emotsionaalsus, mälu, väljendusrikkus, motoorika – kõik on seal olemas. Kui indiviidil on lapsest saadik selline intellektuaalne kogemus, siis ei ole ka teistes valdkondades edasijõudmine keeruline.

Muusikaharidusele on kuni ülikoolitasemeni iseloomulik, et iga hinna eest üritatakse koolitada kõrgprofessionaale. Muidugi, nad peavad kujunema juba enne ülikooli, kuid jutt käib tippudest. Muusikal on tohutu potentsiaal anda ellu kaasa väärtusi, mis ei realiseeru laval. Noores inimlike omaduste vormimine ei tohiks olla tähtsusetu eesmärk. Õpetada tuleb inimlikkust ja muusika on selleks hiilgav vahend.

Uus muusika kui muusikahariduse must hobune

Koolisüsteemi üks kriitilisemaid kohti on see, et õpetatakse praeguste teadmiste alusel, teadmata, milliseid teadmisi ja oskusi on vaja paarikümne aasta pärast. Kahjuks ei saagi praegu teada, mille õppimine annab tulevikus parimaid tulemusi. Omandada saab alusprintsiipe ja üldteadmisi, mida rakendatakse eri valdkondade mõtestamisel ja seostamisel.

Muusikahariduses on inimese tulevikuks ettevalmistamisel suurepärane vahend töö uue muusikaga. Võib-olla ei ole kogu nüüdismuusika jääva väärtusega, kuid ainult sellega tegeledes omandatakse kogemus tööks seni täiesti tundmatuga. Uue muusika esitamine nõuab loovust, tuleb olla leiutava mõtteviisi viljeleja. Hoopis vähem nõuab otsivat mentaliteeti repertuaarikaanonisse kuuluvate üle-eelmisest sajandist pärit teoste õppimine, mis sageli algab kuulamisega, kuidas on teised sama pala mänginud (samuti on selle kohta oma arvamus õpetajal). Subjekti arengut suunab aga looming: mida rohkem aega on loominguks, seda rohkem arengut. Uudsuse kadumisega kaob ka kanal, mille kaudu saaks interpretatsioonis tekkida loomingulisus. Vastuvõtlikkust nüüdismuusikale tuleb iga hinna eest hoida.

Tänu interpretatsiooni loomingulisusele, mis kaasneb uue muusikaga tegelemisega, saab hakata ka klassikalise muusika kaanonisse kuuluvate heliloojate teoseid mängima teistmoodi, huvitavamalt. Leiutavat mõtteviisi saab laiendada Chopini või Brahmsi teoste esitamisele. Sellist erutavat ja uutmoodi lähenemisviisi ei tohiks hukka mõista. Just nimelt uudne lähenemine võib osutuda selleks, mida kuulame ja ehk ka imetleme kümne-kahekümne aasta pärast. Selliseks tulevikuks saab end ette valmistada ainult siis, kui olla avali ja otsiv. Tudengil peab olema muusika- ja teatriakadeemias lubatud otsida, õppejõud ei peaks üliõpilasest kasvatama oma klooni.

Haridus on kultuurse riigi vundament

Üks põhjus, miks tuleb kõikidele lastele muusikat õpetada, on kogemuslikkus, et laps teaks, mida võib inimesega teha kontakt elava muusikaga. Kui noor inimene seda elamust ei saa, siis tekib tal arvamus, et kontserte külastavad ainult teatud friigid. Kujuneb mõtteviis, et „kultuur ei puuduta mind, järelikult ei puuduta see kedagi“. Saadakse aru, et mingi muusika peab olema, aga see ei ole tähtis. Ilma kultuurita me riigina hakkama ei saa, aga tähtis see siiski ei ole. Tegelikult ongi kogu riigi mõte kultuur – isegi taburette toodetakse kultuuri­ruumist lähtuvalt. Kõik on kultuur. Aga meie riigi poliitikas kipub kultuur olema viies ratas vankri all.

Suur korralik kontserdisaal on meil ikka veel puudu. Enamik poliitikuid on sattunud Estonia kontserdisaali sümfooniaorkestri kontserdile. Aga neil ei ole kogemust, kuidas kõlab suur sümfooniaorkester tõelises kontserdisaalis – see on niivõrd teistmoodi! Eesti Riiklik Sümfooniaorkester käis eelmisel kuul kontserte andmas Euroopa tippsaalides Nürnbergis, Pariisis ja Münchenis. Muusikud olid pärast reisi joovastuses, kui teistmoodi oli nendes saalides end väljendada. Estonia saalis ei saa sellist elamust. Meie oma helilooja Erkki-Sven Tüüri sümfoonia ei mahu akustiliselt Estonia kontserdisaali ära, seda oleks nagu natuke palju, see mõjub liiga agressiivsena. Sellisel muusikal on vaja õiget ruumi, alles siis saab hakata kuulama muusika värve ja dramaturgiat. Estonias on vaja head fantaasiat, et aru saada, millisena on helilooja oma muusikat tegelikult ette kujutanud. Kui aga inimesel ei ole suures kontserdisaalis kuulamise kogemust, siis ei oska ta isegi unistada, missugune on näiteks Erkki-Sven Tüüri või Lepo Sumera muusika monumentaalne kõla või ERSO pillirühmade tämbrimäng.

Eesti talupoeglik rahvas ehitas 1913. aastal kaheosalise Estonia maja laenuga ning meile öeldakse praegu, et kontserdisaali ehitamiseks ei ole raha. Valmis ehitatakse kõik, mis korda läheb, aga ei sõltu rahast ega tingimustest, vaid arusaamisest, mis on tähtis. Arusaamad sünnivad haridusest.

Artikkel on saanud tuge vestlusest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professori Toomas Siitaniga.