1990ndate aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suured kunstilised murrangud ja muutused jäid tulemata ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei väiketeatrid ega uue põlvkonna noored lavastajad, ehkki nende tulek tõi kaasa uusi värve ja varjundeid.* Tegeleti ennekõike sisu kui vormiga, mistõttu suvelavastused sellesse perioodi ei mahu. Samas oli see otsinguline periood heaks kasvulavaks ja tõukeks uute teatrivormide, sh suveteatri kui projekti või projektipõhise lavastuse loomisel. Suvelavastuste taassünd leidis Eesti teatrielus aset 1990ndate aastate keskpaiku. Oli küll erandeid, millest äramärkimist väärib kindlasti 1991. aastal Raivo Trassi Vargamäel lavastatud A. H. Tammsaare „Jumalaga, Vargamäe”. Niisama oluline oli ka 1993. aastal Otepääl Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 300 harrastusnäitlejaga (Harrastusteatrite Liidu näitlejad) Merle Karusoo lavastatud „Circulus”. Uuele suveteatritraditsioonile andis tõuke Draamateater, kes 1994. aasta juunikuus tõi publiku ette (küll statsionaaris, s.t Eesti Draamateatri suures saalis) Priit Pedajase lavastatud Tankred Dorsti „Merlini” (esietendus 27. juunil 1994). See polnud küll veel vabaõhuteater, ometi oli juunis jaanipäevani mängimine esimene märk, et teater on mõistnud: publik ei kao suvega linnast kuhugi, vastupidi – teater hoopis võidab sellega, kui mängib ajal, mil teised teatrid on oma uksed kinni pannud.
Oluline on seegi, et „Merlinit” mängiti 1994. aasta jooksul järjepannu paarkümmend korda, millega see eristus senistest repertuaariteatri lavastustest. 1995. aasta suvel reageeris Eesti Draamateatri „väljakutsele” Linnateater „Kolme musketäriga”**. Elmo Nüganen andis Lavaaugus „Musketäridega” avalöögi vabaõhuteatrile ning lõi lavastuse erakordse menuga soodsa eelhäälestuse suveprojektide tekkeks. Nüganeni lavastus oli valatud meelelahutusteatri vormi selle sõna paremas mõttes: heade näitlejatööde kõrval pakuti vaatajaile suurejoonelist ja efektset vaatemängu, kus näitlejate mõõgakõlina ja publikule pakutava hernesupi vahele mahtusid ka laval ringi kappavad hobused. „Kolme musketäri” edu (suur publikuhuvi ning fakt, et kõnealune suveprojekt tõi teatrile rohkem sisse kui kogu talvine mänguperiood) oli ilmselge ajend ja eeskuju järgmistele suvelavastustele.
Samal aastal tõid Mati Unt ja Draamateatri näitetrupp Kadrioru tennisehallis välja „Pööriöö unenäo”. Publikuhuvi küll oli, kuid see lavastus jäi kunstiliselt arusaamatuks, mistõttu kriitika tegi Undi lavastust maha sõnumi puudumise pärast. 1997. aastal loodi Tartus Andres Dvinjaninovi eestvõttel ka Eesti ainus ametlik suveteater, mis nüüdseks on oma tegevust laiendanud ning toonud publikuni lavastusi ka püsihooajal. Alguse sai vabaõhulavastuste tormiline esilekerkimine: mida aasta edasi, seda selgemalt liiguti selles suunas, et pea kõik teatrid tulid suvekuudel välja vähemalt ühe projektiga. Kui 1997. aastal sai eesti teatripublik külastada viit suvelavastust, siis 2005. aastal ulatus uuslavastuste arv viieteistkümneni.
1990ndate lõpupoole oli suveteater oma peamiselt meelelahutuskeskse niši leidnud, s.t alusmaterjaliks valiti publikule võimalikult tuntud teosed. Suurte romaanide draamavormi seadmisel hakkab silma aga dramaturgia rabedus ning tegelaste skemaatilisus, tihti puudus suurtes vabaõhuvaatemängudes loogiline ja arenevate karakteritega lugu. Nii panustati suveprojektides ennekõike välistele efektidele ja tegevusrohkele vaatemängule, mitte lavastuse sisule (nt Ugala „Draakon” (1996), Rakvere teatri „Dracula. Öö valitseja” (1997), Emajõe Suveteatri „Robin Hood” (1997), Ugala „Jumalaema kirik Pariisis” (1997), Endla „2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel” (1999) jne. Uuel aastatuhandel võib juba selgesti märgata diferentseerumist ka suveteatri piires. Tartus laiendas Vanemuine suveteatrit žanriliselt, tuues suvise sõnalavastuse kõrvale ka muusikateatri (2000. aastal esietendus Raekoja platsil operett „Öö Veneetsias”). Formaalse vaatemängu kõrvale ilmuvad juba kvaliteetrežiiga suvelavastused. Suvine teater mitmekesistus. Sõnalavastustest hakkavad üha suuremat tähelepanu köitma suveprojektid, kus lavastatav tekst ja mängukeskkond omavahel hästi harmoneeruvad. 90ndatega võrreldes saavad senisest olulisemateks märksõnadeks „koht” ja „koha vaim”.
Nii pöörduvad lavastajad uue aastatuhande suvekuudel üha pretensioonikamate autorite, tekstide ja mängukohtade poole, mis eristab nii tegijaid kui ka vaatajaid. 1995.–2005. aastani Eestis produtseeritud suveprojektid saab jagada tinglikult kolmeks: puhtalt meelelahutuslikeks, kunstiväärtuslikeks ja populaarseteks (kus meelelahutuslik ja kunstiväärtuslik põhimõte toimivad võrdväärselt). Esimesse rühma kuuluvad lavastused, mille puhul saab meelelahutusliku ja kommertsteatri vahele võrdusmärgi panna. Publikule müüakse tükke, millest loodetakse suurt tulu, mistõttu tehaksegi läbipõrumise kartuses kompromisse võimalikult laia vaatajaskonna maitsega – tegemist on laiatarbekaubaga. Näitena juba eespool välja toodud lavastused ja nendega seonduvad probleemid. Siia ritta võib paigutada ka lastelavastused, eeskätt nii Viljandi lossimägedes mängitud „Härra Huu” (1999) kui ka Nukuteatri siseõuel etendunud „Naksitrallid” (2002).
Esimese lavastuse puhul ei suutnud lavastaja ühist näitlejaansamblit luua ning peaosalise (Arvi Mägi) õlule jäi kanda kogu lavaline intensiivsus, et lastes vähegi elevust tekitada. Üldjuhul üks näitleja siiski terve trupi tööd ära teha ei jaksa. „Naksitrallides” olid küll originaalilähedased tegelased ja punane furgoonauto, ent tunnise lavastuse pea kogu tegevus anti edasi verbaalselt. Kahjutundega tuleb tunnistada, et mõlema lavastuse puhul oli lapsi alahinnatud ja mindud noorele teatrikülastajale lavastust tehes mütsiga-löömise teed. Ilmselt ei saa suveteatri puhul rääkida „kunstist kunsti pärast” – kui ka suvise teatriprojekti tegijate soov ja tahe luua midagi ülimalt elitaarset ja vaimurikast, on selle teostamiseks ikkagi vaja raha. Teadaolevalt on aga projektipõhised lavastused väga kulukad: suuremad kulutused reklaamile, tehnikale, külalis(staar)näitlejatele jne, jne.
Siiski tuleb tunnistada, et käsiteldava perioodi lõpuaastatel on kunstiliselt õnnestunud suvelavastusi tehtud päris mitmeid. Siia ritta võiks paigutada järgmised suveprojektid: Emajõe Suveteatri „Nipernaadi(mäng)” (2003), Rakvere teatri „Pidusöök” (2004), Von Krahli teatri „Eesti ballaadid” (2004), MTÜ R.A.A.A.Mi „Külmetava kunstniku portree” (2004) ja „Põrgu wärk” (2005). Kahe viimase lavastusega astus suveteater statsionaari kunstiväärtuslike lavastustega samale joonele. Aleksander Eelmaa sai 2004. aastal „Külmetava kunstniku portree” eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemia lavastajatöö eest ning Hendrik Toompere jr Eesti teatri aastaauhinna2004 meesosatäitmise eest Konrad Mäe rollis. „Põrgu wärk” sai aga Balti teatrifestivalil lausa viis auhinda: Mart Kivastik näidendi eest, Hendrik Toompere jr lavastajatöö eest, Harriet Toompere naisosatäitmiste, Jan Uuspõld Eduard Wiiralti kehastamise ja Margus Prangel Friedebert Tuglase rolli eest. Viimasesse rühma kuuluvate lavastuste puhul on ennekõike ikkagi tegemist meelelahutusteatriga, kus erinevad vaatajarühmad võiksid ja/või peaksid lavastusest enda jaoks üht-teist leidma. Otseselt publiku vaimu ei laostata, ent katarsist ka ei sünni.
Need on niisiis suveprojektid, kus piir nn kõrge ja madala vastandlike käsitluste vahel on hajunud: tegemist on populaarkultuuriga, mis on vastuvõetav paljudele. Nende lavastuste üldmuljes on kõik justkui olemas, ent detailidesse laskudes tundub miski paigast ära. Mõnede näidetena ehk Ugala „Tõde ja õigus I” (1997), Rakvere teatri „Kõrboja peremees” (2001), Linnateatri „Kaotajad” (2003), SA Virumaa
Muuseumid ja MTÜ koostöö „Orkestriproov” (2004),Vanemuise „Taarka” (2005) ja Emajõe Suveteatri „Hulkur Rasmus” (2005). Suviste teatriprojektide kümneaastaku uurimisel on näha, kui kiiresti on teatrid suvise teatritegemise omaks võtnud ja selle tulutoovust lühikesel mänguperioodil maksimaalselt kasutanud. Nii tuli Ugala esimesena juba 1997. aasta suvel välja kahe uuslavastusega; edaspidi on kahe suvelavastusega välja tulnud teatrite/ projektide arv suurenenud. Üldine tendents on olnud, et ühe teatri kaks suveprojekti on eri žanrist ja orienteeritud eri sihtgrupile (lastele/ täiskasvanutele, meelelahutuslik/kunstiväärtuslik). Seega on hajutatud majanduslikku riski: kui üks projekt peaks ebaõnnestuma, siis võib publikumenukas lavastus viimase kahjumi katta. Siinkohal eristub 2004. aasta, mil Rakvere teater tuli välja kahe elitaarsema publiku kunstimaitsega arvestava lavastusega („Pidusöök” ja „Suvekool”). Seevastu panustas Vanemuine mõlema lavastuse puhul puhtalt meelelahutuslikule teatrivormile, olenemata sellest, et tegemist oli eri žanrisse kuuluvate projektidega („Vigased pruudid” ja „Jesus Christ superstar”).
Kuigi see suvine teatritraditsioon pole Eestis pikk, on see teatrivorm oma autonoomsuse tõestanud ja kindlustanud. Käsiteldava perioodi jooksul on suveteatris leidnud aset diferentseerumine, mistõttu ei tohiks suviseid teatriprojekte ühisesse nn meelelahutusteatri katlasse suruda (mida suveteatri algusaastatel tihtipeale tehti). Kuigi suveteater on iseseisva teatrivormina alles värske ning vajab kindlasti nii vormilist kui sisulist tugevamat sissetallamist, on senine arenguprotsess näidanud suveprojektide võimet astuda püsihooaja kunstiküllaste lavastustega samale pjedestaalile.
Allikmaterjalid
*Epner, Luule; Läänesaar, Monika; Saro, Anneli. Eesti teatrilugu. – Ilo, 2006
**Visnap, Margot, Suvi läinud, teater jääb. Suveteater mitte? (1996. aasta suvelavastustest). – Teater. Muusika. Kino 1996 nr 11.