Terminaator on bränd, mille iga uue filmi äranägemine on teatud inimestele ilmselt sama eksistentsiaalne kui teistele näiteks päevauudistega kursispüsimine. Mõistagi on see kõik äri, kunstikujuline  toode, mitte kunst ise, see aga omakorda ajastu märk. Samas ei oska ma seesugust kommertsiaalsust lõpuni pahaks panna. Massikultuur, nagu nimigi ütleb, on võimalus jõuda massideni. Kui kõrvutada filmindust kirjandusega, siis on tänapäeval enim kuulatud luuletaja see, kelle luuletust laulab plaadil või lavalaudadel mõni kuulus artist – peale popstaaride on vist vähe neid, kelle tekste teavad peast miljonid üle  maailma. Nii võttes on ka filmi „Terminaator” neljas jagu võimalus massidele midagi vähemalt kuigivõrd öelda, sest mõistagi on sõnum viimane asi, mida keskmine „Terminaatori” austaja filmilt ootab.

Kas uues filmis „Terminaator: lunastus” on seda võimalust kasutatud, on küll küsitav. Kahtlemata on aga „Lunastus” palju huvitavam kui kõik varasemad „Terminaatorid” kokku. Osalt mõistagi seepärast, et seekord näeme ekraanil päris näitlejaid, s.t  näitlejaid, kelle ilmed ja väljendused on teadlikud ning olukorrast ja lavastaja eesmärgist lähtuvalt vahelduvad. Christian Bale John Connorina ja Sam Worthington Marcus Wrightina suudavad end ekraanil kehtestada sümpaatselt ja küllalt mõjusalt ning annavad oma tegelaskujudele teatud inimlikkuse. „Lunastuse” teeb huvitavamaks aga ka see, et film keerleb ümber mitmete ammuste sümbolite, laskumata seejuures lihtsustustesse.     

Inimsüdamega masin ja teadvustamata märterlus

Õigupoolest on „Terminaator: lunastus” oma laadilt palju lähemal Steven Spielbergi „Maailmade sõjale” ning vendade Wachowskite „Matrix’i” triloogiale (eriti tolle viimasele osale) kui „Terminaatori” enda eelkäijatele. Inimkond seisab silmitsi hävinguga, ent rahva hulgas leidub päästja, messias, kes on valmis kannatama teiste heaolu nimel ning kelle isiklikust  edust või ebaedust sõltub kõik. Nagu „Matrix’is” nii on mängitud ka „Lunastuses” kristliku mütoloogia ja sümbolitega päris palju. Esiteks mõistagi pealkiri: pääsemine on võimalik vaid juhul, kui leidub lunastus varem sooritatud pattudele. Messia rolli ei lange filmis seejuures mitte John Connor, vaid just „salapärane võõras” Marcus Wright.

Mõrvas süüdi mõistetud Wright annetab aastal 1993 oma keha teadusele ja avastab 25 aasta pärast,  et temast on saanud inimsüdamega masin. Ta on kummaline messias, ent Wrighti hukkamispink on tõepoolest ristikujuline ja tema „ärkamine” on ehe uuestisünd, pimedast koopast tumeda taeva alla paduvihma kätte. Ning kui vastupanuliikumine ta enda kätte saab, seisab ta taas ristil, ainult et okaspärja kohale on asetatud sooniv raudkett ja piitsahoopide asemel tuleb tal taluda püssikuule. Kristlikku sümboolikat leidub „Lunastajas”  veel: nii on näiteks vähile alistuv teadlane Serena Kogan (Helena Bonham Carter) justkui saatana kehastus, see, kes kogu deemonliku masinavärgi loonud ning kes Kristust Marcus Wrighti kiusatusse kutsub. Tähelepanuväärne on seegi, et ülestõusmisest ei saa „Lunastuses” mitte jumalikkuse kinnitus, vaid hoopiski „teine võimalus”, mis on Kristuse surnust tõusmise huvitav tõlgendus. Huvitav on ka filmist kumav arvamine, et lunastaja ise ei teadvusta  oma positsiooni erilisust, ei saagi teadvustada, sest tema eesmärgiks pole mitte märterlus, vaid kellegi aitamine. See on talle aga sama loomulik kui hingamine või naer.

Siinkohal tuleb meenutada Martin Scorsese „Kristuse viimast kiusatust”, mis kujutab samuti Kristuse ülestõusmist kui teatud uut algust, astumist „tavalisse” ellu. see kõik on rangelt kiriklikust vaatepunktist muidugi ketserlik, ent küllap on siiski inimlikult terviklik  hõlmata lunastusse – olgu see pealegi seotud teatud vertikaalse mõõtmega – ka lihtne andeksand ja heastus, inimese siiras kahetsus, mis teda muudab. Sest kui religioon pürgib puhastumisse või headusse, on küllap igasugune puhastumine ja headus tinglikult religioossed ning oleks väiklane „erastada” lunastus ühele konkreetsele kirikule või ka kiriklikkusele üldiselt. Ses osas on meisterlik näide Tommy Lee Jonesi mõne aasta tagune linatöö  „Melquiades Estrada kolm matust”, kus edastatakse omamoodi religioosne kogemus ilma igasuguse religioonita.   

Masina küüsis inimene

Üks värske film, millega „Lunastust” on veel huvitav kõrvutada, on Oscari võitja Ron Howardi „Inglid ja deemonid”. Õigupoolest, kui „Terminaator: lunastus” sõna-sõnalt eesti keelde tõlkida, saaksime sobiva analoogi: „Hävitaja ja lunastaja”. Kui „Inglid ja deemonid”  püüdis Tom Hanksi eestvedamisel lepitada teadust ja religiooni ning põrus selles loogika puudumise tõttu üsna haledalt („illuminaadid” piirnevad filmis pelgalt paavstiks pürgiva camerlengo’ga, tema võime ulatusliku ettevõtmise algatamiseks ja rahastamiseks jääb läbinisti ebaselgeks jne), siis „Lunastuse” Marcus Wright püüab lepitada inimsust ja tehnoloogiat ning oma primitiivsuses on see kokkuvõttes veenvam kui pretensioonikam, ent  sama sõnumivaene „Inglid ja deemonid”. Just Wright, olles inimese ja masina sulam, osutub inimkonna päästjaks ja lunastajaks tema varasema liigse usu pärast tehnoloogiasse. Sest masinad, kelle vastu inimene sõdib, on ju inimese loodud, ja ka seda sõda peab ta teiste masinate, kas või relvade kaasabil. Filme inimkonna sõjast masinatega on nüüdseks juba päris arvukalt, eelnimetatutele võib lisada ka Michael Bay „Transformer’ite”  sarja, rääkimata jaapani animest ja filmidest nagu Jaapani animafilmide festivalilgi linastunud Shinji Aramaki „Appleseed”.

Mõistagi on meis kõigis kujutatud utoopilist olukorda – või vähemalt nii see näib. Võib-olla oleme aga juba nüüd masinate sõltlased ja orjad, seda ise teadvustamata. Kui pikaajaline viibimine arvutite virtuaalkeskkonnas kahandab inimese reaalsustaju ja kontaktivõimet ümbritsevaga, kui tundide viisi teleri vaatamine tekitab sõltuvust  ja nüristab, kui mobiiltelefoni sage ja pikk kasutamine soodustab vähi teket (mida kõike võib muidugi ka mitte uskuda, aga kas see pole ehk pisut … masinlik), siis kelle huve kõik see teenib? Või kui palju on meie reaktsioonid ja meelestatus teadlikult me eneste oma ja kui palju on ses massimeedia ajupesu ja sotsiaalpoliitilist programmi, mille masinad me sedasi oleme? Kas oleme juba jõudnud ebaterve absurdini: Oslo lennujaamas näen WCs suurt  kella, mis teatab, mitu minutit on jäänud järgmise sanitaarinspektsioonini, ja me vajame paratamatult lunastust tehtud valiku pärast, olgu see lunastus siis religioosne või lihtsalt eetiline?     

Ka Eco vaatas Arnit

Umberto Eco vastas Tartus käies kuulaja küsimusele, kas ta on näinud filmi „Terminaator”: jah ta on seda näinud ning arvab, et oli õige otsus teha Arnold Schwarzeneggerist California kuberner, et ta rohkem filmides ei osaleks. Seepärast võib vaid korrata juba algul öeldut: jah, „Terminaator: lunastus” on ilmselgelt kommerts. Ent kui tahta, pakub see film siiski  võimalusi esitada endale nautimist väärt küsimusi.

Nii näiteks osatakse filmi alguse tiitrites välja tuua asjaolu, et iga prohvet on kellegi silmis ka valeprohvet, kes teenib ülistuse ja järgimise kõrval alati ära kellegi põlastuse ja hukkamõistu.

1 „Ütle see välja nii, nagu see on, et poleks enam mingit teisitimõistmist: inimene toidab masinat, masin toidab inimest” (Peter Gabrieli laulust „Torn, mis sõi inimesi”).