„Suure ajakirjandusmaastiku” sirmi taga on aga juba 2006. aastast võimaldanud Rapla ajaleht Nädaline edeneda ühel omapärasel teatrioaasil. Kord kuus igal laupäeval on Nädalise vahel ilmunud neljaküljeline lisaleht Teatriküljed, mida väsimatu entusiasmiga on toimetanud Nädalise ajakirjanik Margus Mikomägi. Mikomäe näitlejaslepp (1978–1983 Viljandi Ugalas, 1991–1993 Rakvere teatris) on andnud Teatrikülgedele omalaadse sooja, teatrist ja selle tegijaist hooliva tooni. Viimases, 6. juunil ilmunud teatrilisas ilmunud avaldus teeb aga ärevaks. Margus Mikomägi kirjutab: „Pean siin ütlema, et nüüd, Teatrikülgede 43. numbriga 2009. aasta juunis, katkeb külgede ilmumise kolm ja pool aastat kestnud järjepidevus. Juulikuus küljed ei ilmu, põhjuseks kriisiaeg. Augustis paistab, mis saab edasi.”
Loomulikult sunnib majanduskriis hõlmu koomale tõmbama kõiki. Ent oma nappidegi teadmistega avaldamise-paberi-trükikulude osas julgen väita, et neli teatrikülge kuus ajalehte Nädaline nüüd küll pankrotti ei vii. Loodetavasti lõpetab Nädaline augustis Teatrikülgede sundpuhkuse ja see väike teatrioaas saab edasi õilmitseda. Ei saa ju alati kehtida põhimõte „Kes teeb, see süüdi!”. Pealegi, kolme ja poole aasta jooksul iga kuu ilmunud 43 Teatrikülje annet on Nädalisele suhteliselt odavalt kätte tulnud. Igapäevaste reporteriülesannete kõrvalt on Mikomägi Teatrikülgi loonud-kirjutanud-toimetanud juhanliiviliku omakasupüüdmatusega. Ikka oma kuludega kohale sõites, intervjueerima, teatrit vaatama. Ja pärast kirjutades.
Honorari selles väljaandes ei maksta. Sestap on enamus ilmunud lugudest tema enda sulest, aga ka välisautorid raha ei küsi. Sellel väikesel Rapla teatrilehel on suurtele lehtedele ette panna pikad loomeintervjuud. Intervjueeritavate nimekiri on aukartustäratav: Kalju Komissarov, Anu Lamp, Tõnis Mägi, Lembit Peterson, Kalle Kasemaa, Aivar Tommingas, Jaan Rekkor, Elmo Nüganen, Ervin Õunapuu, Reet Neimar, Margus Kasterpalu, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jpt. Lisaks arvustused, rubriigid, killud teatrielust ja tegijatest. Ja kõik kirjutatud-toimetatud professionaalsel tasemel, ilma igasuguse allahindluseta (pole nii, et väike, kohalik kobruleht, „teeme ülejala”). Teater, näitlejad, teatritegijad on viimastel aastatel saanud pigem pehmete väljaannete kaanetüdrukuteks-poisteks. Sageli sõltub nn „teatrikajastus” sellestki, kui edev üks või teine teatritegija on. Miks peaks näiteks Tiit Sukk andma mittemidagiütlevaid intervjuukatkeid (viimati EPLis 16. VI või TV 3-s), kui tal tegelikult midagi öelda ei ole? Miks üks või teine näitleja pehme meediaga flirdib? Soovist ikka pildil olla? Käitudes nii, nagu kunagi Mihkel Mutt enda meelest tõsimeelselt sõnastas eksistentsi mõtte: kui sind ei ole meedias, siis pole sind olemaski! Nii mõnedki näitlejate „meediaklipid” panevad mõtlema, miks näitlejad, kelle hääli iiveldama ajavalt palju nii tele- kui ka raadioreklaamidest kuuleb, pole oma edevusele ikka veel piiri suutnud panna?
Nädalise Teatriküljed pole kunagi olnud „edevuse laat”. Väga loodan, et lehe omanikud leiavad siiski jõudu selle erilise teatrioaasi säilitamiseks. Ja kui augustikuus Teatriküljed Nädalises jätkuvad, kutsun üles lugejaid lehte tellima ja kultuurkapitali (kelle kohalik ekspertgrupp jupiti tuhande krooniga Nädalise teatrikülgi abistanud) nii hääd ettevõtmist toetama. Iga maakonnalehe juures võiks tegelikult ju kord kuus ilmuda kas teatri-, kunsti-, muusika-, kirjanduse- või filmilisa. Saaks kokku võimsa komplekti. Usun, et suhteliselt väikese summa eest. Kui maakonnalehed selle asja ette võtaksid, siis näiteks riigi toetatud Eesti Televisioon pühkigu suu puhtaks oma populistlike saadete „Paar”, „Pealtnägijad”, „Tähelaev”, Meie-Teie head või halvad uudised tootmisest. Rääkimata ETV kultuuriuudistest, kus Andrus ja Juhan Kivirähal ei tehta vahet, kus saate piinlikud eksitused sunnivad sageli „kultuurimeediumist” ära pöörduma. Ka päevalehtedele võiks see unistuslik maakonnalehtede dessant pakkuda arvestatavat konkurentsi.