Endla teatri „Linda Vista“, autor Tracy Letts, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokujundajad Argo Valdmaa ja Andres Noormets. Mängivad Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld, Liis Karpov, Jane Napp, Meelis Rämmeld ja Märt Avandi. Esietendus 19. XI 2022 Küünis.
Kui „Linda Vista“ on eneseabikursus keskeakriisis vaevlevatele meestele, siis soopõhiselt ma hindajaks ei sobi. Võib-olla hoopis spioneerin võõral territooriumil ja tulen nüüd ajakirjandusse komprat tilgutama.
Mida sain teada USA lääneranniku elulaadist? Lõuna pool, kus vohab hispaania keel, teab igamees, mis on linda vista – ilus vaade on tähtis. Ookeani paistab vaid sentimeetrike aknanurgast, aga merevaateks see kvalifitseerub. Kas selleks, et vaatajal oleks see vista suurusjärk silme ees, kleebib peategelane väikese musta ruudukese (umbes 1 × 1 cm) ootushorisonti tähistama või … tsiteerib ta hoopis Malevitšit? Võimalikud on ka muud variandid.
Kui amet ette ei kirjuta, võib sealkandis kogu aeg käia lühikeste pükste väel, plätudes või pidulikumal puhul tennistega. Elustandard pole paha, peategelane saab endale lubada kahe magamistoa ja õuebasseiniga korterit. Tõsi, basseini peab ta teiste majaelanikega jagama ja korterit üürib. Keskklassi elatustase on kindlustatud, see ei ole mingi luuserite pesa. Ka töö ei murra konti: nokitseb vaikselt ning see, mille kallal nokitseda, on hingelähedane. Mõnus elulaad, mis meenutab veidi suvist kulgemist Pärnus.
Mida sain teada 50aastastest meestest? Nende juttude algus ja ots on naised. Ago Andersoni mängitud peategelane Ratas (originaalis Wheeler) ei ole seksistlik tüüp, naisi ta ei diskrimineeri. Ju oli Ameerikas see jutupunkt juba näidendi kirjutamise ajal, viis aastat tagasi, karmima kontrolli all. Mees ei ole karjäärihimuline, meie laiuskraadil kvalifitseeruks ta luuseriks. Isiklikus elus on tal parajasti rasked ajad: lahutus pooleli, teismeline poeg mentaalselt valgusaastate kaugusel, eksnaine esitamas suuri rahalisi nõudmisi.
Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad – ei ole kedagi ja siis korraga on mitu siresäärt. Üks naine on nooruke ja teine veidi vanem. Mees võtaks nad mõlemad oma suurde südamesse, pöörab paremale – üks, pöörab vasakule – juba teine käeulatuses (väga lõbusalt lavastatud misanstseen). Noorel on omad eelised ja tema selle matši ka võidab. Ent see on vahefiniš, finaalis kõik muutub. Lõpp näikse olevat Rattale õnnelik, teda tabab lausa loomepuhang fotograafia vallas. Kui kokku lugeda kõik selle näidendi naised, kellega peategelasel on armusuhe olnud, siis tuleb lisaks kulisside taga viibivale eksile veel neli kallimat. Pole paha skoor.
Selle tüübi peale ei ole võimalik vihastada. Vaatan seda Ameerika Ratast, tahaks teda veidi kodustada, võtan abiks Kalju Lepiku luuletuse: „Mul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind. / Minul on õige jäme / tõrrepõhja hääl, / õhtu hilja kui hõikan / kodumäel. / Aga mu süda on vaba, / vaba kui lind. / Siiski linnuks ei pea / keegi mind.“ Sobib oivaliselt Andersoni mängitud Ameerika kuti luuleliseks sisehääleks – kohe läheb lõbusamalt see meeste hädahüüd. Rollile lisab vürtsi kostüümivalik: mida kuumem suhe, seda uljam on Ratta outfit (kostüümikunstnik Maarja Viiding). Kui veel meenutada armunud mehe tätokalembust, siis tuleb tunnistada, et väga lapsemeelsed on need lääneranniku 50aastased.
Üllatas, et mehed ei räägi omavahel poliitikast – aga vale puha, näidendis ikka jauratakse Trumpi ja Obama teemal. Selle diskursuse on lavastaja välja visanud. Milleks mullust lund rookida? Samuti ei meenu, et mehed oleksid spordist väga innustunud. Tundub, et kirjanik on peategelasega tendentslikult ümber käinud. Aga ega kõike kaunist saa ühte karakterisse kududa. Linda vista võib hägustuda!
Mehi on laval kolm. Kui naised löövad tantsu Ago Andersoni ümber, kes on parajalt paks ja parimates aastates, siis kaks ülejäänut, Meelis Rämmeld ja Märt Avandi, esindavad kõhna mehetüüpi ning mõjuvad kohe neurootilisemalt. Seksifantaasiad ei jäta neidki külmaks. Seejuures on abielumehe närvikava ikkagi parema kontrolli all, ta ilmutab elutervet uudishimu. Avandi tegelasel on kehvemini läinud: teda tabavad ka subtiilsed enesetapumõtted.
Mõlemad kõrvaltegelased on aga ihu ja hingega oma rolli külge klammerdunud ning teevad teatraalselt särava soorituse. Eluraskused mehi ei murra ning nad jäävad ka kurvastades püsti, ehkki jää on õrn ja sissekukkumine käeulatuses. Muidugi publik armastab seda olukorda: saab nalja, pannakse kildu ja antakse lootust, et elu ei ole veel läbi, ole sa või 50. Kui kellelgi on soov seda juubelit manifesteerida, siis „Linda Vista“ annab selleks hea võimaluse.
Mida sain teada naistest? Naisi on laval neli. Carita Vaikjärve tegelane on tubli asjataja tüüpi perekonnasõber, kes asub korraldama Ratta eraelu, olnud ise ta kunagine kallim. Teine naine, üksik ja keskealine, ei väsi otsimast kaaslast. Ole sa või ametilt elutreener (sic!), ikka laulad end karaokes hingetuks, et muljet avaldada. Kadri Rämmeldi tegelane saab kõige rohkem pihta ja on selle lavastuse kõige õnnetum inimene – suunurgas kurbuse kurrud. Mängitud hea koomikanärviga, ometi oli temast lõpmata kahju. Kui läheksin teist korda vaatama, saadaksin talle solidaarsuse märgiks lilli.
Aga mehe süda on muutlik, kui mängu tuleb kolmas, Jane Napi mängitud neiu naabermajast, kes vajab vahepeatust ja leiab Ratta juures armuaja. See tüdruk jäi minu silmis hämmastavalt tagasihoidlikuks: noorus on tavaliselt bravuurikam ja Napp on teinud säravaid rolle. Kuna selle lavastuse kese on mujal, jääb noore inimese ülesandeks olla ilus, et platvormkingad, leopardimuster ja rasedus saaksid kenasti lõpuni kantud.
Liis Karpovil kui Ratta töökaaslasel on oma vastutusrikas roll õnneliku lõpu vormistamisel. Kui püss on seinal, siis pauku peab saama – kui naine on laval, siis meest tema otsib. Või mees teda. See Tracy Lettsy näidendi aksioom on selge.
Mida olen saanud teada Andres Noormetsast? Seda, et ta on väga mitmekülgne, teadsin niigi. Teeb autoriteatrit: ise kirjutab, ise lavastab, kujundab lavaruumi ja helitausta. On kui renessansiaja inimene, meie teatri Leonardo: improviseerib Aasias ja võidab kuuldemänguauhindu Euroopa festivalidel. Viimati nägin tema suurejoonelist klassikalavastust Ugalas, kus Tšehhovi „Kirsiaiast“ oli saanud meie päevade kõverpeegel. Nüüd pakub ta „Linda Vistaga“ meestele hingeabi. Publik on lavastuse üles leidnud, sellest on saanud Pärnu bestseller.
Noormetsa tehtud „Linda Vista“ kujundus on vaimukas, ei mingit detailiküllust, vaid kollane astmeline poodium, kus tegelased oma lavaelu elavad. Kord kodu, siis restoran, kauplus … Parim visuaal on Ratta perekond puhkehetkel: rõõmus isane troonil ja kaks saledat emast lamasklemas tema ees treppidel – lõvikuningas Simba oma õukonnaga. Ainult televiisor, see Ameerika altar, on poodiumi otsal, et anda vaatajale kirjalikku infot, kus tegevus parajasti toimub. Tühi, aga piiridega ruum, mis raamib ja on kenas kontrastis tekstilise argipäevauduga, mis saali imbub.
„Ma tahan teha väga elusat lavastust, mis on nende näitlejate nägu [—] ja mis räägiks tänasest päevast selles ruumis, kus me kõik elame,“ kirjutab Noormets lavastajapäevikus oma autorilavastuse „Alibi“ kohta. Pärnus on tunda sama tungi, kuigi seekord on ta lavastada võtnud võõra mehe näidendi. Autor Tracy Letts on ise näitleja, tema tekst on suupärane, tõlkija Triin Sinissaar on selle suulisuse kenasti eesti keelde üle kandnud.
Tulemus ei ole midagi õelat ega küünilist, kuigi materjal seda võimaldaks. Noormets on oma lavastuse tegelaste suhtes väga empaatiline. Kurja ei lasta lavale. Isegi enesetapuga ähvardaja teeb seda koomilisel ja õrnal moel. Lavastaja ise saab 50aastase rähklemisele tagasi vaadata peaaegu kümme aastat vanema inimese positsioonilt. Noormets on panustanud sellesse, et näitlejatel mängurõõmust puudu ei tuleks. Ja publik nagu üks mees toetab seda plaani saali poolelt. Nii tahaks naerda, lihtsalt olla, kaasa elada, olla teise äparduse tunnistajaks ja oma jama ära unustada. Elumõtte otsingud saab pausile panna ja rõõmu tunda sellest, mis käeulatuses. Olgu või karvased sääred ja karvane rind.