Sõna „väliseestlane” pole mulle probleem nagu mõnedele, kes leiavad, et see eraldab „päris eestlastest”. Mina leian, et see uhke eestlaste „haru”, kes pandi proovile ja kestma jäi, on rõhutamist väärt, ja mulle meeldib, et mind sellise erilise eksemplarina tuntakse-tunnustatakse, lisanimetajad on kui teejuhised suures rahvusperes. Jüri Estam (päritolupunktid Los Angeles – Pääsküla) kasutas oma ettekandes ÜEKNi sümpoosionil 3. aprillil Tallinnas sõnu „pagulased” ja „pagulapsed”, mille vastu mul pole vähematki, mina olengi pagulaps. Nüüd on mul ka üks tore uus eestlannast sõbranna, kelle elu, taust ja eestlane olemise väljundid mind eriti huvitavad, sest need on nii teistsugused. Temast, Peterburis sündinud eestlasest, sai väliseestlane alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Nemad olid põhimõtteliselt 1996. aasta Stockholmi ESTOni n-ö väliseesti määrajast puudu.
Näiteks Külli Sulg, kes läks Pärnust 1966. aastal Peterburi õppima, armus seal kohalikku mitte-eestlasesse (nagu tuhanded pagulased ja pagulapsed muudes riikides ja nüüdsed Eestist välismaale õppima läinud), õpetas oma lastele ära eesti keele ning üritab seda nüüd ka oma lastelastega teha, olgugi et meile, „vanadele väliseestlastele”, tuttavate raskuste kiuste – mida muud ta saaks olla kui väliseestlane?! Pagulane mitte, aga rahvuskaaslane (üha enam kasutatud poliitiliselt korrektne väljend) igal juhul. Kahtlemata on ta lääne arusaamist mööda rohkem väliseestlane kui need, kes viimase 20 aasta jooksul on Eestist lahkunud vähemagi soovita oma rahvuslikku identiteeti või keelt uues kontekstis säilitada. Oli tore näha, et ÜEKNi sümpoosionil võttis väliseestlaste tuleviku teemal sõna just tema, nüüdne Venemaa Eesti Seltside Liidu sekretär. Kuulanud huviga Põhja-Ameerika Eesti delegaatide ülevaadet väliseestlaste väsimatust vabadusvõitlusest ja rahvateavitusest läänes, tõi ta kuulajateni perspektiivi sootuks teise mätta pealt – idast: „Venemaa eestlastel poliitikas sõnaõigust ei ole, aga kultuuriliselt – palun väga.
On tore näha, et eestlased eri maailmasoppides mõtlevad ühtemoodi, kuid võimalused, mis heaoluriikides endastmõistetavad, ei ole eestluse hoidmisel Siberi külades rakendatavad. Kui lääne kontekstis on kujunenud gruppideks n-ö vanad ja uued eestlased, siis idast vaadates on jaotuseks ikkagi lääne- ja ida-eestlased”. Ta möönis, et ida-eestlaste rahvusidentiteedi säilitamine on päevakorras „suuresti tänu teiste väliseestlaste eeskujule”. „Nüüd, olles väliseestlasteks saanud, saame alles aru, kui raske see on ja millist tahtejõudu nõuab,” kirjeldas ta. Needsamad mis läänes on ka põhilised eeldused, et säilitada oma rahvuslust võõrsil: soov sellega tegeleda, ja seda saab kasvatada ainult kodu, „selles ei saa lasteaiad ega isegi Eesti Vabariik meid aidata”. „Me peame rääkima noortega ainult emakeeles ja seda ka endi vahel,” rõhutas Peterburis kolm last eestikeelseks kasvatanud naine. „Meie asi on noorte keelt parandada, kuid olla sallivad, mitte arvustada. Kui neil on see tunne sees, siis nad tulevad tagasi selle juurde. Venemaa noored on selles suhtes tublid.”
Külli Sulg rõhutas, et ida-eestlastele on tähtis, et nad ei jää eestlusest kaugeks ja nende ettevõtmised elukaugeks. Kuna vanemad eestlased eraldatud paikades mööda laia Venemaad on lootust kaotamas, on vaja, et kogukonnad tunneksid, et nende tegevuse vastu tuntakse huvi. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi toe tõttu Peterburi käsitööringile on see tohutult edasi arenenud (valminud on 25 komplekti autentseid rahvarõivaid, „mitte suveniiriks, vaid kandmiseks!”), abi on rahvuskaaslaste haridusvaldkonna programmidest, et noortele tõetruud ajalugu tutvustada ja eesti keelt õpetada. 150aastase uhke Peterburi Jaani kiriku remont on veel omamoodi ime. Selle omaaegse õpetaja Jakob Hurda moodi „eesti misjonäride” jälgedes käijatega oli mul, „vanal väliseestlasel”, ülimalt kasulik tutvuda.
Eesti Elus 17.04.2009 ilmunud artikkel pealkirjaga „Märkmik: Ida-eestlastest” on autori loal uuele adressaadile kohandatud