On imetlusväärne, et maestra Leichter on tänapäeval, kui muusiku positsioon on meil üsna märgatavalt  langenud, suutnud säilitada meeste (poiste) motivatsiooni tegelda muusikaga professiooni tasemel. Veelgi imetlusväärsem on Õpetaja avatus ja tolerantsus esitatava muusika suhtes, ütleksin isegi kirglikult soosiv suhtumine kõige kaasaegsematesse väljendusvahenditesse nüüdismuusikas. Erilisel kohal seisab muidugi eesti tšellomuusika – valdava osa sellest literatuurist moodustavad  teosed, mille sünnile on nii või teisiti impulsi andnud Laine Leichter. NYYD Ensemble on Olari Eltsi käe all varemgi sellist koosseisu kasutanud, kuid siiski mitte esmakordselt Eesti muusikaelus. 1980ndate alguses toimus Eesti Raadio Valges saalis kontsert, kus esitati Heitor Villa-Lobosi „Brasiilia Bachiana nr 5” häälele ja tšellistide ansamblile (solistiks Yolanda Hernandez), ja ainult mõni aasta hiljem, kümnendi teises pooles, siis veel  üsna julge ettevõtmisena Arvo Pärdi „Fratres” nii laval kui ETVs. Täismahulise kontserdina on äsjane NYYD Ensemble’i kava muidugi märgiline sündmus. Alustati võimsa, kõlamassiivse kontserdi nimiteosega „12 vihast meest” (1996) , mille autoriks endine Berliini Filharmoonikute altviiuldaja Brett Dean, kes elab aastast 2000 Austraalias ja on nüüd vägagi edukalt pühendunud heliloomingule.

Esmamulje tšellode ansamblist/orkestrist on alati  äärmiselt mõjuvõimas ja nimetatud oopus oli hästi valitud kava sisse juhatama: vähem informeeritud publiku ohhoo- ja kogenenuma seltskonna ahhaa-elamus oli fikseeritav. II ja III osa Tõnis Kaumanni tsüklist „3 rahvatantsu” 8 tšellole (2004) oli nii sisuliselt kui väljenduslikult hea vaheldus eelnenule ja järgnenulegi. Aga järgnes ju Steve Reichi kolmeosaline (attacca) „Tšello kontrapunkt” (2003), kindlasti selle kava kõige keerulisem teos nii mängutehniliselt  kui ka ansambliliselt ja fantastilise enesekindluse ja artistlikkusega esitatuna. Kuid ansambli spetsiifiline kõlavärv oli selleks ajaks juba kaotanud nii oma ohhoo- kui ahhaavärskuse ja vastuvõtuantennide tundlikkuse, mistõttu teenitud edu ei vastanud teose väärtusele. Kusjuures esituse kvaliteet, nagu juba öeldud, oli laitmatu.

Mulle ootamatult algas tõeliselt väärtuslik teise osaga, s.t Jay Schwartzi teosega „Muusika  12 tšellole”. Lavastuslikkus – mängijate paigutus saalis ümber publiku – oli siin omal kohal ja teose dramaturgia infrahelist ultrahelini absoluutselt mõjuv ning tundus ka publikule olevat mõistetav ja nauditav. Üks eesti muusika viimaseid esituslikke elamusi pärineb mul Tallinna Kammerorkestrilt, kes suure eduga esitas Veljo Tormise keelpilliversiooni oma naiskooritsüklist „Sügismaastikud”. Sellele lisandub nüüd vaimustav autoriversioon  8 tšellole Arvo Pärdi segakooriteosest „Sieben Magnificat-Antiphonen” uue pealkirjaga „O-Antiphonen”.

Vaatamata sellele, et kontserdi lõpetas Iannis Xenakise juba bestselleriks kujunenud „Windungen”, jäi tipuna kõlama Pärdi „O-Antiphonen” nii oopusena kui ka elamusliku esitusena. Finaaliks kujunes aga juubilari priimabaleriinina särtsakas lavale saabumine oma poiste keskele ja püsti tõusnud publiku ovatsioonide  vastuvõtmine. Palju õnne, tervist ja lõputult jätkuvat energiat poiste kantseldamiseks.

Sinu vanim „poiss” Toomas Velmet