Tänavuse aasta jälg jääb kindlasti väga sügavalt meie muusikalukku. Esiteks seepärast, et vist mitte kunagi ei ole sattunud nii palju Eesti nüüdisooperite esiettekandeid ühele aastale. Tze Yeung Ho „minn(i)e“, Tatjana Kozlova-Johannese „söövitab.tuhk“, Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan“, Tõnis Kaumanni „Naksitrallid“, Veljo Tormise ja Rasmus Puuri „Lalli“. Viiest kolmes õnnestus endalgi kaasa teha ning saada ka märgatud ja tunnustatud.

Teiseks hindan väga Eesti Nüüdismuusika Keskuse aktiivset tegutsemist. Ehkki meie uue muusika loojaid ja esitajaid ühendav keskus on loodud juba eelmisel aastal, on neil nüüd oma pesa Mustpeade majas, kus suuresti tegevjuht Taavi Kerikmäe eestvedamisel korraldatakse peale kontsertide ka õpitubasid, arutelusid ja seminare aktuaalsetel muusikateemadel.

Kolmandaks tuleb tunnistada suurt kaotust meie muusikaelule seoses Riho Sibula lahkumisega. Tema oli ilmselt üks mind enam mõjutanud muusik, kui kunagi 15aastaselt kunstikoolis õppides hakkasin käima ka mujal kontsertidel peale Estonia. Sibula tekstitundlikkusest, kõlaesteetikast ja muusikalisest lakoonilisusest on väga palju õppida. Ta on olnud ja jääb minu plaadimasinasse ja playlist’i alatiseks.