Julgustuseks võib meenutada, et sealsetest lõpetanutest on eesti kunstis endale mitmedki nime teinud. Tartu kasvandikud on Peeter Allik, Albert Gulk, Imat Suumann, Meiu Münt, Kaarel Vulla, Rauno Thomas Moss ning aasta tagasi magistriõppe läbinud Eda Lõhmus, Maris Palgi, Andrus Raag ja Helena Loid-Kudu. Need on vaid mõned nimed, mis kohe meenuvad.
Seekordseid bakalaureuseõppe lõpetajaid on viis ning nende kaitsmiseks esitatud maalid teevad heameelt väljendusvahendite laia diapasooniga: abstraktne ekspressionism, popkunsti leidkujundid, maaliline ja geomeetriline abstraktsioon ja arvutimängu esteetika. Tugevama komplektiga „Statisti oivaline etteaste” esineb Maarja Nurk, kes loob oma töödes täie võimsusega värvielamusi, kus kombatava faktuuri moodustab otse tuubist pigistatud värvimass. Need suureformaadilised lõuendid, mida täidavad võimsad arhetüüpsed kujundid, mille koloriit on askeetlik, baseerub enamasti vaid paaril sinine-must koosmõjul, on maalitud nauditava esteetilisusega. Kogu komplekti kvintessentsiks on sinakas violetses gammas töö, mis toob silme ette Ado Lille omanäolise värvikasutuse. Erinevaid lähenemisi abstraktsele maalile pakuvad Kerli Kurkki hingedega maalid „Õnnelik siga, Loll Sokrates”, mida saadab autori video, ja Liisi Ördi „Ruumi sünergeetika”. Esimene lahendab dualistlike maalipaarikute vahendusel filosoofilisi probleeme ning püüab anda abstraktse maalikunsti mõistmise spikrit; teisel valitsev meenutab uue maailma sündi pärast suurt pauku – sünkjast mustast paiskub välja helenduv voogav värvimass. Popkunsti puhaste värvipindade esteetikast ja leidlikult „avastatud” naisejalakujundist on loonud maaliseeria „Amor pedum” Anna Hõbemäe. Raido Kikas on püüdnud kängitseda inimese agressiivset loomust videomängu still’idena mõjuvatesse võitlejate paarikutesse. Suure etteaste Tartu Kunstimaja kolmes saalis on korraldanud aga magistrant Veiko Klemmer, kes lahkab lõputöös „Kui kevadele järgneb sügis” sotsiaalseid ja filosoofilisi probleeme, seda nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Oma bakalaureusetöös „Mõttetu mees” otsis ta mõned aastad tagasi keskealise mehe elamise ja olemise mõtet. Nüüd on vaatluse all inimkonna praegune olukord, millele Von Krahl oma etteastetega teemal „Kas on elu pärast kapitalismi?” on terve hooaja vastuseid otsinud. Klemmeri maaliseeria näitab juhendaja Jaan Elkeni arvates „tuleviku maailmu”. Autori soovitatu ei mõju just toonust tõstvana. Läbi emotsionaalse pildimaailma pakub Klemmer ratsionaalseid lahendusi, koputades inimese elutervele mõistusele ja nähes ühe lootuskiirena depopulatsiooni. Kes siis veel kui mitte noor elu- ja paljunemisvõimeline isend peaks mõtlema, milline on see maailm, kuhu tasub / ei tasu oma järglasi lisada. Siin põimubki indiviidi ja globaliseeruva maailma probleemide võrgustik.
Need küsimused tõstatab ka prantslase Yann Arthur-Bertrandi äsja startinud film „Home” („Kodu”), kus nauditav visuaalne esteetika põimub sõnumi lapsemeelse lihtsusega. Veiko Klemmer otsib oma vastuseid aga maaliliste vahenditega ning saab suurepäraselt hakkama. Tema piltide hallikasmust koloriit on erakordselt tooniderikas, maaliline parimas mõttes. Irratsionaalse pildimaailma loomise oskus on tal aga lausa suurepärane: mustjas, pooleldi veega täidetud ruum, mida valgustamas helenduv aknaava. Metafüüsiline maailm seguneb minimalismi ja ekspressiivsusega. Kogu ekspositsiooni saadab videoklipi pulseeriv helitaust, mis äkitselt katkeb, kui ekraan helenduma lööb, et siis taas jätkuda. Maaliseeria kompab samu mõttemaailmu ja väljendusvahendeid, mida näeb „Star Trekis” ning Andrei Tarkovski filmipoeetikas. Näib, et maalikunstil on tulevikku.
