Tartu Ula baari ruumikitsikus on ka selle suurim väärtus. Kuna hoone pindala on kõigest 26 ruutmeetrit, mahub sinna vaid paarkümmend inimest. Seetõttu toimetatakse enamasti hoopis lopsakas tagaõues Toomemäe küngaste vahel, kus suvel laulavad linnud ja kuhu talvel kerkib lumebaar. 1936. aastal valminud Hoone oli seisnud enne Ula baari 2020. aastal asutamist 15 aastat tühjalt. Ula rajajad Annika Teder ja Hendrik Kuusk ei oska baari alustamist teistmoodi põhjendada, kui et see hooneke võlus nad ära. Tänavu pälvisid Annika ja Hendrik muinsuskaitseametilt auhinna muinsuskaitseala väärindamise eest. Saime kokku talveund magavas Ulas, et meenutada baari loomisprotsessi ja mõelda selliste kohtumispaikade rolli üle linnas.

See Vallikraavi tänava armas paviljon on paljudele tartlastele väga südamelähedane, mistõttu ringleb selle kohta ka palju linnalegende. Milline on selle hoone ajalugu ja millal teie siin toimetama hakkasite?

Hendrik Kuusk: Kui hakati planeerima hotelli Park, siis planeeriti see koos paviljoniga, mõlemad on toonase Tartu linnaarhitekti Arnold Matteuse projekteeritud. Paviljon sai valmis 1936. aastal. See oli turistide kiosk, kus, niipalju kui meie teame, müüdi meeneid: kaardipakke, kirjaplokke, nahast kotte jne.

Annika Teder: Eesti vabariigi algusaastail XX sajandi alguses planeeriti, et Toomemäe kandis hakkavad käima turistid: paviljonist saab infot ja meeneid ning hotellis ööbida. See oli algusest peale, ja on ka praegu, YMCA (Young Men’s Christian Association ehk Noorte Meeste Kristlik Ühing) maja, nemad algatasid selle projekti, kuid Nõukogude ajal võeti kompleks nende käest ära. Sellest, mida siin nõukaajal tehti, pole meil head kronoloogilist ülevaadet, aga kindlasti tegutses siin pikalt lillepood. Oleme kuulnud, et siin oli kunagi ka viinapood, kingsepp ja sai ka jäätist söömas käia. Osa neist kuuldustest on võib-olla tõsi, kuid osa on vaid valemälestused. Viimati oli siin noorte tööbörs, kust sai voldikuid ja infot selle kohta, kuidas tööd otsida. See tegutses ainult paar aastat, umbes 2000–2003, mõned infovoldikud olid veel alles, kui meie tulime.

Kuusk: Enne meid oli see maja 15 aastat tühjalt seisnud, kuid aktiivselt kasutuses lõuendina. Maja oli tänavakunsti ja grafitiga kaetud ja me ei teadnud, kuidas seda säilitada. Pildistasime selle kõik üles, aga leidsime ka kaks teost, mille sai maja küljest ära võtta. Need paigaldasime paviljoni sisse seinale.

Pidime selle paksu kunstikihi maha võtma kuni krohvini, sest muidu ei jää uus värvikiht hästi peale. See oli üks kõige tüütumaid töid. Enam-vähem saime siis kõik puhtaks ja paviljon jäi talveks seisma. Kevadel tulime tagasi ja keegi oli siia seinale joonistanud lõvi keha ja elevandi peaga looma ehk lõvivandi. Pärast kuulsime klientidelt, et keegi tegi selle sünnipäevakingituseks oma naisele tema lapsepõlvejoonistuse järgi.

Kuidas te paviljoni peale tulite? Kas otsisite baari jaoks kohta?

Kuusk: Me ei otsinud midagi. Mina nägin kinnisvaraportaalis kuulutust, kusjuures mul pole õrna aimugi, miks ma seal olin. Olime just tulnud tagasi pikalt reisilt ja tööd tegime ainult vabakutselisena, raha ei olnud üldse. Mul polnud ühtegi põhjust minna kinnisvaraportaali midagi vaatama. Paviljoni müügikuulutust nähes tekkis kohe selline tunne: „Oo, vau! See koht on pakkuda!“ Mõtlesime, et tahaks seal midagi teha, tahaks selle väikese maja sülle võtta ja kaisutada.

Teder: Esiteks on see maja nii eriline ja teiseks oli ta nii halvas seisukorras, et kuidagi kahju oli tast. Samas oli tunne, et hoone on väga potentsiaalikas.

Kuusk: See on nagu varjupaigast haige koera võtmine … Keegi tuleb ja pakub sulle, et meil on selline kutsikas, äkki võtad endale. Muidugi! Aga siis tal on sada haigust ja sa pead minema arsti juurde, aga raha ei ole … aga ikka võtad ju. Teder: Alustasime esimeste renoveerimistöödega 2018. aasta suvel ja baari saime külastajatele avada 2020. aasta juunis, täpselt pärast esimest koroonalainet.

Kui palju mõjutas hoone eripära seda, et siia just baar sai?

Kuusk: Sellele hoonele oli keeruline kasutust leida, sest see on lihtsalt nii väike ja ei sobi hästi ühekski asjaks.

Teder: Sinna ei mahu korralikku kööki, pole ka seinapinda, maja koosneb peamiselt akendest. Meie äri puhul on keerukas see, et sisse mahub ainult kümmekond klienti ning meil pole võimalik siin midagi ladustada. Õnneks saab selleks kasutada ühte ruumi õuepealses hoones.

Kuusk: Paviljon oli nii halvas seisus ja nõudis suurt investeeringut ehk siis pidi välja mõtlema midagi, mis tulu toob. Kuna see maja on väike, siis esitasime omanikule kaks küsimust: kas hoovi saab kasutada ja kas alkoholi võib müüa?

Teder: Inimesed on harjunud siit hoovist läbi käima, mistõttu oli meile oluline, et see jääks avatud kohaks. Enamik aega on meil läinud sise- ja välisilme korrastamisele, aga tegelikult käib 98 protsenti tegevusest hoovis haljasalal – et saaks olla linnas, aga samal ajal looduses. Ma ütleks lausa, et inimesed tulevad siia maja pärast, aga jäävad hoovi pärast. Kuusk: Renoveerimise väärtus on just anda hoone inimestele tagasi, et neil oleks võimalus nautida uuesti avatud linnaruumi.

Kuidas muinsuskaitsealal asumine renoveerimise protsessi mõjutas?

Kuusk: Mõjutas palju. Selle maja puhul polnud tegelikult väga suurt vahet, kas ta on mälestis või asub muinsuskaitsealal. Väga palju piiranguid oli ikkagi ees ja meie püüdsime neid võimalikult täpselt järgida. Õnneks oli hoonele juba varem projekt tehtud ja saime sealt taastamise tingimused võtta.

Teder: Need puudutasid pigem väliskeskkonda. Ette oli määratud, mis värvi on maja väljast, kuidas peab tegema sokli ja aknad, lisaks pidime taastama ühe aia osa hoone küljel. Kasutama pidi ka tolleaegseid ehitusmaterjale. Sisekeskkonnas polnud nii palju piiranguid, sest originaalist polnud peaaegu mitte midagi alles.

Pälvisite palju tähelepanu, sest hakkasite talvel oma hoovi väga leidlikult kasutama. Mõtlen siinkohal lumebaari. Kuidas see mõte sündis? Kas ajend oli COVID-19 pandeemia?

Kuusk: See ei ole tegelikult pandeemiaga seotud. Ei teagi, mis põhjusel, aga mul on olnud kange tahtmine lumest baar ehitada. Mõte tuli juba aastaid tagasi, kui ehitasin esimese lumebaari versiooni ühele teisele Tartu baarile, Mökule. Mõtlesime Ula luues ka, et kui on ilus talv, siis teeme ära. Mõttest sai reaalsus siis, kui tulime Saaremaalt Tartusse ja nägime, et meie kodus Supilinna hoovis olid naabrilapsed teinud ühe korraliku lossikese. Meil on ju Ula taga suur hoov, kuhu mahuks veel suurem loss! Ja samal õhtul läksime kohe ehitama. Siis hakkasid kõik rääkima, et küll inimesed on leidlikud ja petavad süsteemi ja riiki, et saaks ikka õlut müüa. Tegelikult me ei olnud leidlikud, see oli lumest ehitamise puhas lapsik rõõm.

Olete Ula kirjeldades öelnud, et baar pole joomise, vaid kokkusaamise koht.

Kuusk: Kui me baari peame, siis loomulikult tuleb kasum baarist, aga meie kogused on väiksemad, sest rõhk pole joomisel, vaid suhtlemisel. Sellised asutused tõmbavad inimesed kodust välja, teistega suhtlema. See on ka vaimse tervise huvides hea – inimestega kokku saada. Arvan, et nii võib ka laiemalt tekkida rohkem toredaid mõtteid.

Teder: Ainult netis ja telefonitsi suheldes kaob ära tunnetus ja rõõm – tegelikult on väga oluline inimestega ka päriselt kokku saada. Kodust väljaminek võib vahel tunduda tüütu ja vastumeelne, aga kui kohale jõuad ja sõpru näed, siis tunned, et pingutus oli seda väärt.

Kuusk: Seetõttu oleme mõelnud palju ka sellele, et meie loodud keskkond ei tohi väsitada. Mõni keskkond mõjub kurnavalt, sest on liiga vali või intensiivne. Kui märkasin, et see koht on saadaval ja kaalusin, kas võtta baaritegemine ette või mitte, siis suundusin seda esmalt arutama baari. Läksin Barlovasse Simone Cassano juurde ja tema ütles: „Jaa, muidugi tee!“ Ja tegimegi. Nii et baaris käimine aitab.

Kas teil on praktilisi näpunäiteid või soovitusi oma kogemuse põhjal neile, kellele on hinge pugenud väike paviljon või mõni muu ruum ning nad tunnevad, et tahaks selle korda teha?

Teder: Algus on kindlasti hästi õudne, sest paberimajanduse pool tapab esimese entusiasmi. See osa tuleb siiski ära teha, et saaks luua midagi ägedat! Tuleb mõelda ka sellele, mida tähendab linna­keskkonnas tegutsemine. Kui rajada baar kohta, kus lähedal elavad muud inimesed, siis tuleb sellega arvestada. Mõelda tuleks sellele, kuidas tegutseda niiviisi, et külastajatel oleks mõnus baaris käia ja ka naabritel võimalik normaalselt elada.

Kuusk: See kõlab ehk imalalt, aga kui uutele katsetajatele midagi kaasa anda, siis see on teadmine, et üllatavalt palju asju laheneb kuidagi ära. Mõtled, et see on liiga kallis või keegi ei tule appi või see on minu jaoks liiga suur amps ja mul ei ole aega, kuid mingil müstilisel kombel need asjad lahenevad, tuleb lihtsalt otsast pihta hakata.

Mida on Ula kogemus teile andnud?

Teder: See oli algusest peale suur õppimine ja protsess, sest kõike seda, mida me siin oleme pidanud tegema, pole me kunagi elus teinud, alates baaris töötamisest kuni põranda panemiseni. Rääkimata toiduainetööstusest, menüü koostamisest ja kultuuri­korraldusest. Kõige väärtuslikumad on kindlasti need inimesed ja kontaktid, mis me siin tegevuse käigus saanud oleme, sest enamik töid on tehtud kellegi abiga. Oleme õppinud palju paremini tundma Tartu inimesi ja selle piirkonna elanikke.

Kuusk: Üks eeliseid ja privileege sellise koha pidamise juures on, et kui tuleb pähe mõni uus mõte, siis on kohe võimalus seda katsetada. Oleme teinud teoks palju unistusi: Elektriteatriga filme näidanud, korraldanud avalikke juukselõikuspidusid ja kontserte. See on väga tore kontserdi- ja sündmuspaik, kuid vahel meeldib mulle just kõige tavalisem baaripäev: päike paistab, inimesed istuvad murul, räägivad juttu ja naeravad. See on Ula.

Ula on meile palju tagasi andnud ja mõned hetked on päris emotsionaalsed, sest oleme saanud väga positiivset tagasi­sidet. See läheb küll hinge, auhinnad lähevad ka hinge. See annab tunde, et äkki teeme siis enam-vähem õiget asja ja sellest on Tartu elanikele laiemaltki kasu.

Loe lisaks! Kais Matteus, „Väikese maja suur mõju“

Väikese maja suur mõju