Nagu öeldud – seda funktsiooni see näitus ei täida. Üle jääb lähtuda kontseptsioonist, mis ongi loomulik ja õige, ning vaadelda, kes ja kuidas on ülesandega hakkama saanud, kas julgust on jätkunud ja ega keegi pettusega ei tegele. Need kaks kolmandikku töödest, mis enesepaljastusega ei seostu, jätan siinsest artiklist  välja. Üllatav igal juhul, et teema jookseb näitusest läbi, kuigi suurem osa teostest teemaga ei haaku, on igas kunstihoone ruumis mõni, mis on teemas täielikult, ja veel mõnedki, mis igal juhul seotud. Leidmise üheks põhjuseks muidugi ka soov teemat teostes otsida. Kõigepealt ikka lemmik: Signe Fideelia Roots, kelle videos on ekraanil porgandpaljas kaunitar, kes jutustab, kuidas aastate jooksul, korterist korterisse kolimisel, vahepeal ka abiellus,  kogus tühje tualettpaberirulle selleks, et kuulsaks saada. Jutu sees analüüsitakse kaasaegse kunsti ja kaasajal tehtud kunsti vahet, räägitakse protestist ametliku kunsti vastu. Kõrval ripub aastate töö tulemus – tualettpaberirullide südamikest kera. On füüsiline enesepaljastus (riided on ära võetud) ja sisemine (kihk kuulsaks saada), natuke eneseirooniat lisaks.

Näituse emotsionaalselt võib-olla laetuim töö on Terje Ojaveri pühendus endistele, praegustele ja tulevastele naissoost kunstitudengitele. Seal on kibedust, kurbust, aga ka uhkust ja sära, kandma jääb siiski pigem kurbus. Kui Terje Ojaveri teost seostada veidi eemal eksponeeritud Jüri Ojaveri tööga „Kahe puu vahel”, siis tekib lausa perekonnapaljastuslugu. „Kahe puu vahel” ei tundugi esmapilgul väga teemas olevat, aga vähegi süvenedes kaovad igasugused kahtlused: mis siis veel on enesepaljastus,  mis paremini hingeseisundit väljendab kui mitte pea/nägu kruustangidena toimiva kahe puu vahel. Seostatuna on kahe töö koosmõju suurem kui kummalgi eraldi.

Vastikuima, kuid ikkagi elamuse pakub Bie Erenurm („Kaanid” ja „Haav”), näidates haava oma kõhul ja kaane kehal roomamas. Vastikus on muidugi suhteline – ei meeldi mulle ka jahuussikesi süüa, samas mõnele võivad nood ju maiustus olla, eriti suhkurdatult. 

Veel üks kirest, armastusest ja vihkamisest õhkuv töö, Nadežda Tšernobai „Lugu ulguvast koerast”. Õpilane ehitab endast altari ja paigutab armastatud, vihatud õpetaja pildi oma vagiinasse; suhet selgitav tekst kõrval on asjakohane. Õpetaja, Jaan Elkeni läheduses eksponeeritud kolm voodilina („Kes on minu voodikeses maganud”) viitavad võimalikule armukadedusele? Loomulikult ei mingit sidet kirgleva õpilasega. On ikka nii, et õpetajad elavad  oma elu lahus õpilaste kirgedest. René Kari oleks nagu aastakümneid sellevõi selletaolise näituse jaoks töötanud ja teinud seda aasta-aastalt, päev-päevalt – tulemus on ta ise: kunstnik ja kunstiteos ühes isikus (www.renekari.com).

Kas Tiina Tammetalu samastab end Hiina keisrinna Ci Xi-ga, kes valitses 48 aastat riiki ja suri lõpuks arseenimürgitusse („Keisrinna Cixi kiire pulss”). Maale vaadates tundub, et ennast  on ta sinna pannud küll. Katrin Essenson ja Liina Keevallik eksponeerivad oma „Kirbutsirkuses” kellegi siseilma, aga kelle oma? Kas mõlema summaarset või mingi hüpoteetilise, kunagi noore olnud naise oma – tütarlapselik ilm see tundub olevat. Vanameister Enn Põldroos ei paljasta niivõrd ennast, kuigi on pildil paljas, vaid eksponeerib pigem enesepaljastamise protsessi. Mari Roosvalti suhtes jäi mulle küll hinge kahtlus: ei usu (uskunud) mina, et tema maailm tiirleb kroonide ja sentide ümber. Kas ta siis nüüd paljastas enda?

Kirjeldatud töödes on enda eksponeerimist ja paljastamist ühe näituse kohta parasjagu – ju siis kontseptsioon ikka töötab ja ehk mõned tööd mahuvad veel teemasse, lihtsalt mina ei haakunud. Päriselt ei liputatud ka. Siiski, ballasti on vahest paljuvõitu, et ruumid täis saada ja mõnda kõrvalejätmisega mitte  solvata. Näituselt lahkudes lööb silma Piret Räni antiintellektuaalse kunsti manifest. Nõutakse, et kunst peab igale inimesele vastuvõetav ja ilma eelteadmisteta arusaadav olema. Enesepaljastus seegi. Manifestile sai ka allkirja anda, mis jäi minust küll tegemata. On ka selline seisukoht, et vaataja, vastuvõtja võiks ka natuke pingutada, et saada teosega, olgu see kirjandus, muusika või kujutav  kunst, kontakti. Selline vastuvõtjapoolne pingutus võib luua võimaluse elamuseks või toda võimendada. Ja ka rahvatarkus seab kahtluse alla, kas ikka maksab pärleid …