Benjamin Vasserman kasutas vormide kõrval mõnikord ka sõnu ja kujutas peegeldusi poleeritud pinnaga metallkuulidelt. Peegelpinna kaudu on teatavasti võimalik jõuda mitte ainult sügavamale  pildisse, vaid ka teisele poole: näiteks võime me kontseptuaalselt näha ruumi, mis kompositsiooni ümbritseb, ehkki pildil on motiiv paigutatud täiesti tühjale taustale. Neis Benjamin Vassermani peegelduvais ruumides etendasid olulist osa suured aknad: valgusallikad tungivad ju peeglil alati kõige eredamalt esile. Peegeldusid ka kompositsiooni ülejäänud detailid, kumer pind moonutas nende kuju; kaugel ja lähedal olevate esemete ruumisuhted pöörati ümber. Nii tegeles Vasserman reaalse ja virtuaalse ruumiga professionaalselt ammu enne seda, kui ta 2006. aastal loomingulise eneseväljenduse eesmärgil arvuti taha istus. Tal oli juba välja kujunenud inseneri mõttelaad ja arvuti võimaluste suurepärane taju aitas teda, nagu käikude ettearvestus on abiks maletajale. Sealjuures ei tarvitsenud kunstnik kogu oma loomingule selga pöörata (oli seni kasutanud  keerulist ja aeganõudvat ofordi ja akvatinta kombineeritud tehnikat).

Kunstniku esimene digitrükkide sari „Diagnoosid” koosneb eranditult varasemaist, graafilises tehnikas teostatud töödest virtuaalkeskkonda toodud motiividest, millele on alati (peaaegu nagu visuaalse kommentaarina) juurde lisatud veel üks uus motiiv, enamasti lihtsama vormiga, kuid ruumilises ja efektses esituses. Valgusemäng annab sellele näilisele klaas- või metallesemele  sära ja puhtuse, laitmatu sileduse, tänu millele mõjub motiiv rabava ja tuliuuena, ihaldusväärse esemena; vaadates tajume me sellel olevat mingi käegakatsutava eelise (isegi kui me seda kohe ei näe), kui võrrelda mustvalge, kahvatuna mõjuva „vana asjaga”. Tegemist on klassikalise näitega, kuidas kunstnik loob illusoorselt oma töödega väärtusskaala, mis vaatajat sugestiivselt mõjutab. 2006. aastal välja trükitud „Diagnoos” I  diagnoosib 2001. aasta akvatinta „Koostoime” motiivi ruumiliste hulktahukate taustal. Viie aasta tagant „pärandusena” kaasa toodud kahe kera ja horisontaalselt asetatud koonusega kujund on antud graafiliselt, selle teisejärgulises (tausta) funktsioonis ei jäta eespool oma ilus küütlevad hulktahukad mingit kahtlust.

Ajamõõdet on Vasserman graafilisuse ja ruumilisuse kõrvutamisega ka varem pildisse toonud. Juba 1984. aasta ofordis „Viiuliklassi  õpilane” on kooli poole astuva poisi lõppsiht, muusikakooli hoone, antud graafilise kujutisena, otsekui kleebituna koridori seinale. Võtet „pilt pildis” nimetatakse filmikunstis aknaks; mainitud juhul on õhuke graafiline kujund kontrastiks esiplaani portree käegakatsutavale, lopsakale reaalsusele. Ka „Diagnoosis” tekitab eriti keskmine, värviline tetraeedri kujutis soovi käsi välja sirutada ja sõrmega üle selle sileda poleeritud pinna libistada. 

Ajamõõde: sellisesse kivisse on looduses vöötidena tardunud tuhandeid aastaid kestnud ajastud, tumedama ja heledamana settinud liivad ja muld, mis lõpuks üheksainsaks läikivaks tombuks kokku kleepunud. Ajaloole võib vaadata ka läbi kristalli: sellest materjalist püramiidid ümbritsevad punakat hulktahukat pildi keskel, kõik viimseni laitmatult lihvitud. Järgmises „Diagnoosi” seeria pildis asetseb kristallpüramiid juba ise kesksel kohal ja astub  dialoogi neli aastat varem tekkinud motiiviga lehelt „Orientatsioon”. Püramiidi külgedel murdub valguskiir ja laguneb vikerkaareks, see tuletab meelde egiptlaste päikesesümboolikat, pimestavalt valgete püramiidide külgjoone kaldnurka, mis arvestati välja taevakehade järgi. Kristall on ülimalt läbipaistev, selle materjal ei tundugi üldse materjalina. Nähtav maailm suhtlevat just kristalli kaudu nähtamatuga. Kataloogis, mis äsja ilmunud (vt  Teekond vaimsel maastikul. Benjamin Vassermani looming. 2009), esineb see taustakujund leheküljel 70 maketina, leheküljel 43 graafilise lehena ja leheküljel 48 digitrüki taustamotiivina. Nagu liblikas arengufaase, läbib motiiv eri olekuid aja loomulikus kulus; sisu, vormi ja konteksti funktsioonis.

Seeria kolmas „Diagnoos” juhatab mõjusa silmakujundiga sisse klaaskera; järgmisel, neljandal lehel omandab too juba muna kuju.  Seitsme aasta tagune raketimotiiv võtab taas hoopis teistsuguse ilme, kui on sattunud munasse ja suunab oma terava nooletaolise nina koore poole, ähvardades sellest läbi tungida. Pruuni muna sisemus on peaaegu hõlmamatu nagu ka need seletamatud viisid, kuidas mütoloogiates maailmamunadest kõiksugu vajalikke asju välja on voolanud. Ülejäänud „Diagnooside” seeriat kujundavad ehedad läbipaistvad kristallid ja klaaskuulid, iga leht  viib vaataja tagasi mõne Vassermani varasema teose juurde; mõlema vaatlemine koos avab teosed sügavamalt. Seeria kasvades muutub distants esi- ja taustamotiivi vahel väiksemaks, kuni mõlemad omavahel läbi põimuvad, üks näib astuvat teise sisse ja vastupidi. „Diagnoosid” muutuvad järk-järgult dünaamilisemaks ja algse purismi juurest jõutakse välja peaaegu silmapetteni; mõnikord tundub, justkui oleks „enne” ja „pärast” omavahel kohad vahetanud. 

Ruum areneb mänguliseks ja kaleidoskoopiliseks. Kuigi „Diagnoosides” hinnatakse varasem looming ümber, ei saa seda tegevust pidada igavalt metoodiliseks, pigem vaatab kunstnik tagasi oma loomingulisele biograafiale veidi hajameelse pilguga ja unustab end mängima selles rändavate nägemustega. Mida edasi, seda elavamalt ja vikerkaarevärvilisemalt, kuni Benjamin Vasserman teeb selles loomulikus arengus ka esimese minevikuvormidest  juba täiesti lahti tõmmatud digitrüki „Lucy teemantidega taevas”. Tänu vormide multiplikatiivsele laialipudenemisele meenutab see veel „Diagnooside” kaleidoskoopilisi mustreid. 2009. aasta digitrükkide seas on kahesuguseid: keskkonna- ja planetaarseid fantaasiaid; viimased hõlmavad ka esimeste kirkaid lainetavaid pindu. Üle taevakehade kihutavad tuuled ja rändavad pilvised madalrõhkkonnad.  „Kloonimine” ja „Konverteerimine” on täiesti kosmilised pildid, kuid õieti pole sellel nüüd tähtsust.

Palju huvitavam oleks kohe praegu mingi võluvahendi, näiteks kristalli abil, natuke tulevikku vaadata ja näha seal näiteks viie, kümne jne aasta pärast kunstniku tehtud digitrükke. Praegu ei jää kahjuks siiski muud üle kui kokku võtta: kui Benjamin Vasserman otsis varem täiuslikku vormi, siis nüüd on ta maandunud  ekraanitaguses aineses, nagu rüütliromaani kangelane graali otsides läbi pimeda metsa tungib ja kristallpalee juurde välja jõuab. Sellest võlutud ja inspireeritud, näeb kunstnik, kuidas hakkavad tööle salapärased jõud ja jumalik ettemääratus.