Minu arvates on küll Dawkinsi olulisim raamat, kus ta näitab ennast eelkõige evolutsioonibioloogina ja võrreldamatult rikkama ideedegeneraatorina, „Eellase lugu: palverännak elu koidikusse” („The Ancestor’s Tale: A Pilgrimage to the Dawn of Life”, 2004). Võtnud eeskujuks Geoffrey Chauceri „Canterbury lood”, jutustabki ta erinevatest liikidest, nende omavahelisest sugulusest ja tekkest, liikudes ajas tagurpidi. Ta alustab tänasest inimesest ja tema lähisugulasest, liigub läbi liikide, kes on ühiseks eellaseks meile ja teistele selgroogsetele, siis selgrootutele ja nii edasi, lõpetades hüpoteesidega elu enda võimalikust tekkest üle nelja miljardi aasta tagasi. Eelkõige kirjeldab ta seda, millistel tõenditel põhinevad meie sellekohased teadmised. „Tagurpidi liikumisel”  on üks didaktiline lisaväärtus: kui alustada lapsele looduse õpetamist silmaga nähtamatutest viirustest, bakteritest ja algloomadest, siis selleks ajaks, kui jõutakse temale tuttavate loomade, taimede ja inimeseni, on ta juba abstraktsusest tüdinenud. Sestap siis hea mõte alustada tuntust ja liikuda vähemtuntu poole.

Mulle tundub, et kui on üldse olemas üksainus raamat, mille läbilugemine võiks haritud mittebioloogile anda ammendava ülevaate  tänasest loodusteaduslikust maailmapildist, siis on see just „Eellase lugu”. Nii nagu eelnimetatuid, ei saa eesti keeles lugeda ka Dawkinsi viimast, eelmisel aastal välja antud raamatut „The Oxford Book of Modern Science Writing”, mille võiks tõlkida „Oxfordi tänapäeva teadusest kirjutamise raamat”. See on täiesti eriline raamat, nii vormilt kui ka sisult. Raamatus on vähem Dawkinsit ja rohkem neid teadlasi, keda Dawkins hindab  kui XX sajandi (loodus)teaduse suurkujusid. Ning mitte ainult seetõttu, et nad on Nobeli preemia väärilisi avastusi teinud (tihti ka seda), vaid ka seetõttu, et nad on osanud oma huvitavat teadusmaailma heade kirjanikena edastada palju laiemale publikule kui kitsalt erialaspetsialistidele. Ning sellega mõjutanud oma ajastu loodusteaduslikku mõtet kaugelt üle omaenda eriala piiride. Tegu on justkui Dawkinsi enda hingesugulastega.  Ta juhatab lugeja lühidalt sisse (tihti isiklikke kokkupuuteid kirjeldades) ning laseb siis kõneleda asjaosalise enda tekstil. Loomulikult on valik subjektiivne, ent 79 autori seas on tõesti tuntud ja säravaid teadlasi, lisaks veel hulk uusi avastusi. Samas – ja seda rõhutab ka autor ise – on tegu ikkagi primaarselt inglise keeles kirjutajatega ja see on välistanud palju teisi huvitavaid potentsiaalseid autoreid (mõned näited oleksid François Jacob, Leo Szilard või George Klein). Tõsi, oma kunagisest juhendajast ja Nobeli laureaadist Niko Tinbergenist kirjutades rõhutab Dawkins: „Nii nagu Ernst Mayr ja Theodosius Dobzhansky, kirjutas ka Tinbergen inglise keeles paremini kui enamik anglofoonseid teadlasi”.

Millest raamatus räägitakse? Teemad ulatuvad relatiivsusteooriast DNA ehituseni, evolutsioonist Gödeli teoreemini. Neid kõiki  seob omavahel, nagu Dawkins kommenteerib, inimese unikaalne omadus, võime aru saada meid ümbritsevast maailmast ja seda keele abil üle sajandite üksteisele edastada. „Teadus ja kirjandus,” kirjutab ta, „on kaks Homo sapiens’i saavutust, mis kõige veenvamalt õigustavad meie liigi nime. Soovi tõttu need kaks ühendada tulekski seda raamatut vaadata kui inimese ülistust.” Me saame teada palju huvitavaid fakte ja  seaduspärasusi, teadlaste töö tulemusi, alates elu olemusest molekulaarsel tasandil ja lõpetades makroevolutsiooniga. On juttu sellest, kuidas tekkis mõiste „geen”, kuidas selle olemus eelmise sajandi teisel poolel justkui selgeks sai ning kuidas see nüüd taas ebaselgeks on saanud. Sellest, miks on organismide suurusel piirid ja miks kõik võimalikud arenguvariandid kaugeltki evolutsioonis ei realiseeru. Ka veidi sellest, miks peeglis meie parem ja vasem pool  vahetuvad, ent ülemine ja alumine pool mitte. Või sellest, kuna ja kuidas tekib lapse arengus „iseenda” tunnetus. Aga leiame ka näiteks J. Robert Oppenheimeri kirjutise sellest, kuidas tema juhtimisel aatomipomm valmis tehti ja mida ta sellest kõigest paarkümmend aastat hiljem arvas. Lisaväärtuseks on Dawkinsi kommentaarid, kust saame muuhulgas teada, milliseid seoseid nendega näeb ta enda loomingus. Ent tegu ei ole teatmeteosega ning teadlaste  tuvastatud faktid ja seaduspärasused on siin eelkõige selleks, et kirjeldada midagi enamat. Seda maailma, kus teadlase uuriv vaim oma päevi veedab, ja neid asjaolusid, mis teda motiveerivad oma tihti lootusetuna näivat tööd tegema. Ning vaimustust universumi ilu üle ja selle üle, et inimene on võimeline seda mõistma ja teistega jagama. Näiteks: on raske midagi nii olemuslikku – ja ausat – teadlase motivatsiooni kohta kirjutada, kui seda teeb Niko Tinbergen, kirjeldades oma edukaid eksperimente mesilasehuntidega (Philanthus triangulum). Kõrbeliival üle neljakümnekraadises palavuses katseid tehes õnnestus tal näidata, et need putukad leiavad alati rännult tulles oma pesa üles tänu sellele, et kodust lahkudes „kaardistavad” nad selle kohal lennates mitmesuguseid orientiire (puuoksi, käbisid vms), jätavad need meelde. Kui meeldejäetud esemed teise kohta tõsta,  tekivad mesilasehundil tõsised raskused pesakoha ülesleidmisega. Samuti on neid võimalik välja õpetada orienteeruma uute esemete järgi, mis pesa lähedale asetatakse. „Olen tihti mõtisklenud,” kirjutab ta, „miks katsete õnnestumine mulle nõnda palju rõõmu valmistas. Ratsionalist tõenäoliselt oletaks, et põhjuseks on edukatest katsetulemustest johtuv täpsem teaduslik ennustusvõime. Olen kindel, et see oli tõesti üks oluline faktor. Ent veelgi olulisem  (ja mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste puhul, keda ma olen sellistes olukordades jälginud) on hoopis vähem väärikas asjaolu: inimesed naudivad oma võimuiha rahuldamist.” Ja edasi: „Olen veendunud, et isegi teadasaamise rõõm ei olnud tihti väga puhas: see oli segatud uhkusega selle üle, et minu katsed õnnestusid”.

Või lihtsalt ilus tekst, kus Alister Hardy kirjeldab oma vaimustust väikese mereplanktoni  fosforestsentsi jälgimisel. Noore tudengina käis ta ühel päeval Brightlingsea’s püüdmas mudast eksootilisi loomi nimega Priapulus (keraskärssuss). Et asi võttis aega õhtuni, läks ta kõigi oma proovipurkide ja muu varaga ööbima väikesesse külakõrtsi. Öösel äratas teda naabri lärmakas kojusaabumine. „Avasin oma silmad ja pilgutasin neid siis hämmingus, nähes oma voodi jalutsi kohal pimeduses hüplemas väikeseid siniseid tulukesi. Näis,  nagu oleks õhus üles-alla tantsinud terve hulk pisikesi paharette. Muidugi olin ma enne voodisseminekut tähistanud Priapulus’e leidmist, ent ainult üheainsa pindi õllega. Järelikult pidi toimunule olema mingi objektiivsem seletus! Tõmbasin tikku ja süütasin küünla. Nüüd nägin, et minu voodiotsa kohal oli korstnajalg, millele ma olin asetanud oma mereveega täidetud purgid.” Lahendus oli lihtne: merevees ujus hulgaliselt noori kammloomi, kes teatud olukorras helendama hakkavad. „Olin nüüd üsna ärkvel ja võttis veidi aega, enne kui uuesti uinuda suutsin. Enne seda aga, umbes kakskümmend minutit pärast tule kustutamist, alustasid väikesed „sinised kuradikesed” taas oma tantsu.” Aastakümneid on Dawkinsile olnud oluline teema religioosse ja teadusliku maailmapildi olemuslike erinevuste ja kokkusobimatuse selgitamine. Eelkõige raamatutes „Saatana  kaplan” („The Devil’s Chaplain”, 2003) ja „Pettekujutlus Jumalast” („The God Delusion”, 2006), aga ka paljudes muudes kirjutistes. Näiteks olgu toodud esseed „Mõistuse viirused” („Viruses of the Mind”, 1993) või „Teoloogia tühjus” („The Emptiness of Theology”, 1998), kus ta on põhjalikult käsitlenud kreatsionismiteooriaid nende erinevates taassünnivormides ning näidanud ületamatut vastuolu religiooni ja teaduse vahel. Esseed „Mis kasu on religioonist?”  („What Use is Religion?”, 2004) alusta
b ta lausega: „Darvinistina äratab religiooni juures minu tähelepanu tema ülemäärane [ressursside] raiskamine, tema barokliku otstarbetuse ekstravagantne demonstreerimine”. Temale kuulub ka lause: „Ma olen religiooni vastu, sest see õpetab meid rahul olema sellega, et me ei saa maailmast aru”. Ületamatu omas stiilis ja sisu selguses on tema 1995. aasta essee, mis on vormistatud kirjana kümneaastasele tütrele  („A Prayer for My Daughter: Good and Bad Reasons for Believing”). Nii leiab ka „Oxfordi teadusekirjutamise raamatust” näiteks Albert Einsteini essee „Religioon ja teadus”, mida Dawkins iseloomustab kui „ateistlikult panteistlikku”. Einsteini suhe religiooniga muutus tema elu jooksul märgatavalt. Ehkki ta kasvas üles traditsioonilises kristlikus vaimus, tõdes ta aastal 1954: „Sõna „Jumal” ei tähista minu jaoks midagi muud kui  inimese piiratuse väljendust ja selle produkti; piibel on küll auväärsete, ent primitiivsete legendide kollektsioon, mis on kõigest hoolimata päris lapsikud”. Dawkinsi välja valitud essee kirjutas Einstein aastal 1930 ning see käsitleb Jumala-keskse religiooni ja teaduse kokkusobimatust. „Inimene, kes on veendunud põhjuslikkuse seaduse universaalses kehtivuses,” kirjutab Einstein, „ei saa hetkekski nõustuda kellegi olemasoluga, kes suudaks sündmuste käiku mõjutada. … „Seetõttu on ka lihtne näha, miks kirikud on alati teadusega võidelnud ning selle austajaid taga kiusanud”. Selles essees on aga veel üks oluline Einsteini mõte, mida mõnikord on ekslikult tõlgendatud Einsteini religioossusena. See on mõte „universumi-usust”, mis sisaldab universumi põhjuslikkusel ja loodusseadustel põhineva ülesehituse imetlust ja eelkõige veendunud usku, et inimene on võimeline neid seaduspärasusi  tundma õppima ja neid täielikult mõistma. „Kõikide ajastute geeniused”, kirjutab ta, „on silma paistnud just sellise religioosse tunde poolest, mis ei tunnista ühtki dogmat ega ühtki jumalat ning seega ei saa ka olla ühtki kirikut, mis sellel religioonil põhineb.”

Seda tunnet antakse inimeselt inimesele edasi kunsti ja teaduse, mitte aga kiriku ja teoloogia abil. Selle religiooni elemente leiab ta pigem budismis kui kristluses. Lisaks veendumusele,  et universumi ülesehitust on võimalik mõista, sisaldab see tunne ka kustumatut igatsust selle mõistmise järele. See tunne on Einsteini arvates olnud näiteks Kepleri või Newtoni aastakümneid kestnud pühendunud teadustöö põhiline motivaator. Eks me või arvata, et sama kehtib ka Einsteini kohta. Ja veelgi enam – ilmselt kõigi nende suurvaimude kohta, kelle nimesid ja mõtteid me sellest Dawkinsi raamatust lugeda võime.  Universumi ratsionaalsest ilust on Dawkins ka ise palju kirjutanud. Üks meeldejäävamaid on lugu, mis andis pealkirja ka tema 1998. aastal ilmunud raamatule „Vikerkaare lahtiharutamine” („Unweaving the Rainbow”). 1817. aastal ühel õhtusöögil tutvustas inglise maalikunstnik ja kunstikriitik Benjamin Haydon luuletajale John Keatsile kirjanik Charles Lambi. Jututeemaks oli Haydoni uus maal, kus Kristus siseneb Jeruusalemma koos Voltaire’i ja Newtoniga.  Lamb kritiseeris Haydonit selle pärast, et ta maalil oli Newton, see „tüüp, kes ei usu mitte midagi enne, kui asi on selge nagu kolmnurga kolm külge”. Ka Keats nõustus, väites, et Newton hävitas vikerkaare kogu poeesia, lahutades selle prismavärvideks. Dawkins ei nõustu sellega ja kinnitab risti vastupidist: vikerkaare „lahtiharutamine” ehk spektroskoopia sünd oli kaasaegse astronoomia võti ja avas kaasaegse kosmoloogia hingematva ilu ja poeesia. 

„Mõistatuste poeesia ei kao sellega, et need lahendatakse; lahendused, mis juhatavad uute saladuste juurde, on tihti palju kaunimad kui mõistatused ise.” Kogu oma loomingus ülistab Dawkins teadust ja mitte eelkõige seetõttu, et see on kasulik (seda muidugi ka), vaid seetõttu, et teadus ja teadmised on oma olemuselt meeliülendavad. Just samamoodi kui parim luule või kauneim kunst. Sama mõtet rõhutab Dawkins siinses raamatus  füüsik Richard Feynmani sõnadega, too kirjutab lillede kaunidusest: „Seesama ilu, mida teie näete, on minugi jaoks olemas. Ent mina näen ka sügavamat ilu, mis ei ole kättesaadav paljudele teistele. Ma näen keerulisemaid seoseid. Õie värv on punane. Kas see asjaolu, et õiel on värv, tähendab, et see on arenenud putukate tähelepanu püüdmiseks? See omakorda lisab järgmisi küsimusi. Kas putukad üldse näevad värve? Kas neil on  esteetiline taju? Ja nii edasi. Ma ei arva, et lille lähem uurimine kuidagiviisi tema ilu vähendaks. Risti vastupidi”. Iga lugu „Oxfordi tänapäeva teadusekirjutamise raamatus” on aken uude huvitavasse maailma ja neid võiks siin kirjeldada veel ja veel. Ent kindlasti ei asenda see ise lugemist – kas või seetõttu, et paljude autorite nauditavat stiili on võimatu jäljendada.

Muidugi tekib intrigeeriv paralleel eesti  loodusteadusliku mõttega (mis kitsamas mõttes ju vaid XX sajandiga piirdubki). Millised eesti tippteadlased satuksid meie Hirschi indeksi ja muu bibliomeetria ületähtsustamise ajastul analoogilisse koguteosesse? Kellel on (olnud) midagi olulist öelda ka oma erialainimestest laiemale seltskonnale ja kes on sellega ka säravalt hakkama saanud? Ning jätnud oma vaimujälje järgmiste teadlaspõlvkondade maailma?  Ehk, tulles tagasi Einsteini ülalviidatud essee juurde: „Neil, kelle kokkupuuted teadustööga piirduvad vaid põhiliselt teaduse praktiliste tulemuste jahtimisega, tekib täiesti vale arusaam nende meeste mõttemaailmast, kes, ümbritsetud skeptilise maailma poolt, on näidanud teed üle maade ja sajandite laiali pillutatud sugulashingedele”. Dawkinsi raamatus on paljud neist sugulashingedest kokku saanud, et luua ühendus järgmiste omasugustega. 

„Oxfordi tänapäeva teadusest kirjutamise raamatu” näol on mitmes mõttes tegemist kokkuvõttega, või siis ehk vahekokkuvõttega. Nagu ta ise raamatu eessõnas kirjutab, otsis ta kaua võimalust pühendada üks raamat Charles Simonyile, kellenimeliselt teaduse populariseerimise (Public Understanding of Science) õppetooli professori kohalt Oxfordi ülikoolis ta eelmisel aastal pensioneerus. Seega siis ilus punkt pikale akadeemilisele karjäärile. Teiselt  poolt on tegu lõppenud XX sajandi loodusteadusliku mõtte kokkuvõttega, mis esitatud elegantse tekstide valimina, mis kirja pandud ajastu kõige säravamate loodusteadlaste poolt. Kolmandaks võiks lisada, et loodusteadused – või vähemalt kitsamalt bioloogia – on lõpetamas üht arenguperioodi ja vormimas uut paradigmat. Väga suure üldistuse tasandil võiks öelda, et XIX sajandil oli bioloogia keskseks  küsimuseks liikide teke ja evolutsioon, XX sajandil oli selleks kahtlemata DNA ja geenide olemus ning just Richard Dawkins on olnud mitmes mõttes sajandi vaimu kandja (mõelgem või eelviidatud teosele „Isekas geen”). Selle sajandi keskmeks võiks aga kujuneda arengubioloogia. Mitte niivõrd seetõttu, et kõik küsimused, mida esitatakse, eriliselt uued oleksid – paljud neist kerkisid juba XIX sajandi keskpaigas. Aga praegu on meil olemas (ja  tulemas) võimsad meetodid, et neile küsimustele, mis puudutavad elusolendite, sealhulgas inimese teket, arengut ja olemust, ka täiesti uusi vastuseid saada, imetledes seejuures universumi ja loodusseaduste ratsionaalset ilu ning uskudes oma mõistuse võimesse sellest kõigest aru saada ja seda arusaamist teistega jagada.