Tuimade fallostena kõrguvad monumendid näivad kalgid, kindlameelsed, muutumatud, kuid meedias ja meeltes on need hingestatud, elavad salaelu. Mitte küll nagu filmis, kus muuseumis öösel skulptuurid ja topised jalad alla võtavad, põrgu valla päästavad, hommikuks aga ontlikult kohale tagasi kobivad. Veergudelt võib leida, kuis punamonumendid levitavad okupatsioonimeelsust, äratavad taas haudades suikunud vägede vaenu, ornamendid stalinistlike hoonete seintel deklareerivad õelalt allutatust.

Füüsiline sõda pole kirjutamise aegu veel Maarjamaale jõudnud, küll aga semiootikalahingud. Oleme tähenduste sõjas. Pärast Narva tanki eemaldamist toodi Jaanilinna selle koopia, toruga Eesti poole. Samas suunas lasti ava­pidustustel ka saluuti – semiootilised tühipaugud purustamaks piirikive.

Meenub Torma Vabadussõja mälestussammas, soome arhitekti Ivari Anttila kavandatud, näoga ida suunas põlvitav sõdur-Kalevipoeg, valmis mõõga ja kilbiga värsket omariiklust kaitsma. Vaenutuultega saabunud punaväed värbasid Kalevipoja oma ridadesse ja keerasid postamendil näoga läände fašismi tõrjuma. Hitleri jõudude edenedes reetis Kalevipoeg punased ja ta keerati taas itta. Uuele vastupealetungile asunud idajõud keerasid Kalevite poja veel korraks silmitsi läänega, enne kui tükkideks õhkisid ja kalmistumüüri äärde vedelema jätsid.¹ Sealt leiab need praegugi. Kuigi pole kontrollinud, võib arvata, millises suunas taastatud monument oma relvastatud pilgu on kinnistanud.

Kalevipoja „tants“ tähistab hästi Teises ilmasõjas siinseid inimesi solgutanud lahingukeeriseid. Tundub, nagu oleksid kõikjal kujud jalad alla võtnud. Rahvad on läinud üle ilma monumentide vastu sõtta. Teisel pool ookeani puuakse Kolumbuseid. Inglismaal löödi hiljuti Churchill kasti nagu meie Joala. Salakomisjonide koostatud salastatud nimekirjade alusel jääb igal nädalal kümneid monumente teadmata kadunuks. See meenutab kahtlaselt vanaema mälestusi nooruspäevilt.

Eesti akadeemilisusega väestatud sepakunsti isa Heino Mülleri sõnadega on ilus kõik see, mis seisab püsti. See mõte sobitub freudiliku vaatega isastest falloslikest vormidest, nagu keskväljakule või parkidesse püsti aetud tootemmonumendid, ja emastest vulvalikest õõnesvormidest, nagu on kapid, riiulid ja sahtlid. Sedasi jaguneb mees- ja naisenergia avaliku ja privaatse ruumi vahel. Avalikkuses seisavad tähtsad asjad: vabadus, võrdsus, vendlus. Mehelikud üllad ideaalid: solidaarsus, õiglus, tõde. Asjad, mille nimel võideldakse, mille nimel surrakse, mille nimel peab mees olema. Nii pole ka imestada, et avalikus ruumis asuvate fallostega kaasneb üksjagu võitlustes karastunud mehelikku agressiivsust.

Me ajavaim ei soosi erekteerunud tõivetlikku mõtlemist. Toimib horisontaalselt leviv kaasamine. „Riigipeal“ pole kunstiliselt häda, kuid see kuulub Pätsuga samasesse aega. Jupsiva ja laguneva klaasist vabadusristi materjali idee pärineb 1970ndatest ja 1980ndatest, kui monumentaalklaas oli suure au sees, kuid jätta XXI sajandil kasutamata võimalus, mida pakub Vabaduse väljaku üleminek Harjumäe bastioni nõlvaks, on avaliku ruumi suhtes kuritegelik. Memoriaale rajatakse elavatele, et nende mälu saaks surnute toel püsida. Vabadusristi kompleksi kiviservad on palistatud väikeste nublakatega, et takistada rulatajate trikitamist. Laotame surnutele suure vastutuse oma taaga eest. Rulatajad justkui häbistaksid eluandnuid, võtaksid neilt au ja väärikuse.

Kas poleks õigem kujundada see nõlv maastikulahendusega rulapargiks, püstitada ekspressionistlikus stiilis paekivi­rampe ja slaidimise torusid-ääriseid. Noorte trikitajate peletamine pole austusavaldus eluandnute mälestusele, sest nii, nagu nemad langesid vabaduse eest, võitlevad ka rulatajad vabaduse nimel, mis sest, et pistavad riigikorra asemel rinda hoopis gravitatsiooni kammitsatega. Kui kujundus kannaks välja väärika võimaluse rivistada paar korda aastas üles noorkotkad ja kodutütred, kes on eelmise päeva rulatamisest katkised põlved vormiriietega katnud, olemegi saanud linna südamesse aateid kandva põlvedeülese sõlmpunkti.

Kõlab naiivselt, kuid provokatsioon pole üdini meelevaldne, sest praegu ollakse tarbetus nullpunktis. Minge suveõhtul lammutamisohus Maarjamäe memoriaalile. Rahvast pungil tasandid, noored-vanad, õlu, ühekordsete grillide šašlõkitoss, otse merele loojuv päike, romantika, igasuunalised võimalused edasi jalutada, kohalolu, trikiratturid – elu. Mis on vabaduseristil vastu panna? Üksikud pilti tegevad turistid, ajaveetmiseks sobimatu kalk kivi, linnakeskuse müra, enamasti tühjus. Mälestusel, millel pole argiaskeldajaga sidet, pole ka tulevikku.

Seistes silmitsi igavikulisuse all ägiseva vabadusristiga, ei tundugi selle lagunemine sedavõrd morjendav. See sütitas utoopilise mõttemängu: mis oleks, kui reglementeerida suured rahvuslikkuse ja kangelaslikkuse sümbolfallosed sundkorras konstruktsioonilt modulaarseks ja kindla aja jooksul amortiseeruvaks. See mõte on kantud jaapani pühamute arhitektuurist, millest kuulsaim on Ise tempel Kansai maakonnas.² Pühamu lammutatakse ja rajatakse taas iga 20 aasta järel. Teadmised ehitusvõtetest antakse vanematelt põlvedelt noorematele, sajad tuhanded inimesed langetavad küpresse, kannavad puitu, kruusa ja kive. Iga põlvkond saab oma Ise templi.³

Kas me ei peaks ka vabadussambaid, leinavaid emasid ja tundmatuid sõdureid „Teeme ära“ laadis lööktöö käigus taasrajama, sest niipea kui puudub kriitiline mass töökäsi, et memoriaal rekonstrueerida, vajub ka mälestis/mälestus unustusse. See sunniks iga 20 aasta tagant üle küsima, mille paganama päralt ma seekord kaevama, kruusa tassima, liiva valama, prusse tarima ja tuhandeid nimetähti graveerima lähen. Miks on see mulle tähtis? Mida tähendab ühine vastutus.

XV–XIX sajandil rajati Saksa aladel hüdroloogilisi maamärke, mida nimetati näljakivideks. Põudade põhjustatud näljahädade aegu paigutati jõgedesse veepiiri tähistavad kivid, mille nägemine pidi tulevastele põlvedele meenutama ohtu ja meelestama kriisiaegsele kasinusele. Ühele Elbe jões lebavale kivile on raiutud: „Kui sa mind näed, siis nuta“ („Wenn du mich siehst, dann weine“). Samasuguseid tsunamikive leiab Jaapani rannikualadelt: need märgistavad piiri, mille taga võivad hiidlained ehitised purustada. Need ei mälesta minevikku, vaid tähistavad tuleviku alles juhtumata õnnetusi. Inimese mälu on lühike: vaevalt on jõudnud lahkuda need, kes mäletasid viimast ilmasõda, kui hukumootor pöörded üles võtab. Vanu asju meenutavad vanad kivid huvitavad väheseid. Kes vana asja mäletab, sellel silm peast välja. Sellega koos ei nähta aga enam ka ohtu. Tuleb süvitsi uurida mineviku mustrite seaduspärasusi, raiuda need kolmanda maailmasõja monumentidele. Õigesti mõtestatud punamonumendid tähistavad radikaliseerunud võimumonopole, poliitilist polariseerumist, kriisist kriisi taarumist, humanistlike väärtuste pragmaatilisuse vingus lämbumist, salakomisjonide salakirju … Nii on see olnud ja nii saab olema.

1 Tadeáš Říha, Roland Reemaa, Laura Linsi, Nõrk monument: pjedestaalialused arhitektuurid. Park Books, 2018, lk 11.

2 Alari Allik, Mitu elu on ühel majal? Rmt: Eesti ekspositsioon XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Eesti Arhitektuurikeskus, 2012, lk 47.

3 Felix Oinas, Kandle müütiline algupära. Rmt-s: Tuul heidab magama. Tallinn 1999, lk 62.