Üsna pikka aega, kümnendi jagu, ei olnud seltsi staatus siiski üheselt määratletav. Tegemist ei olnud pelgalt kultuuriseltsiga, vaid omalaadse Eesti saatkonna-konsulaadiga, kanaliga, mille kaudu toimus lisaks kultuurisuhtlusele ka kogu muu suhtlus. Sellest lisafunktsioonist annab raamat samuti põhjaliku ülevaate. Eesti lugejale muutub raamat eriti huvitavaks siis, kui autor hakkab kirjeldama seda, mis siinpool Soome lahte vähem tuntud ehk seltsi rajamise ajal ja ka hiljem (1990. aastate alguseni) Soomes valitsenud poliitilist õhustikku, seda, mis oludes tegutseti, kuidas balansseeriti lubatud ja lubamatu piirimail. Seltsi asutajaliikmete ja aktivistide kõndimine poliitilisel noateral tekitab eesti lugejas déjà vu tunde: meile olid seda laadi vangerdused ja laveerimine kohustuslikud, aga et ka seal … Jah, ka seal. Sõpruse ja koostöö lepinguga (YYA-sopimus) Soomele peale surutud välispoliitilise käitumise mudelist sai kahetsusväärselt paljude jaoks ka mõtlemismudel, millest muu hulgas kasvas välja nõukogudesõbralik äärmusvasakpoolsus, taistolaisuus. Marksismi ja vasakradikalismi analüüsija ja kritiseerija professor Yrjö Ahmavaara kirjutas juba 1970. aastatel Bütsantsi pikast varjust, mis noil aegadel raskelt tumestas Soome vaimset horisonti. Selle varju taandumine on võtnud aega.
Seltsi asutamisest ja Soome-Eesti suhtest rääkides kirjeldab Rausmaa, tahes või tahtmatult, ka Soome ühiskonda. Mõistagi ei võinud riiklikku toetust saanud Tuglase selts ametlikust poliitilisest joonest kõrvale kalduda. Iseasi, kui truult pidi seda järgima. Kas tingimata oli vaja põhikirja viidet YYA-le, välisliikmete arvu piiramist, tekstide kohendamist poliitiliselt korrektseks, poliitilise heakskiidu taotlemist suurematele üritustele jne? Arvatavasti oli tegemist n-ö hädakaitsepiiride ületamisega, kuid mitte alati. Nimelt hoiatas peaminister Harri Holkeri Eduskunta’s 1988. aasta novembris peetud kõnes üsna ühemõtteliselt kõiki kodanikuorganisatsioone – seega ka Tuglase seltsi – sekkumast riigi välispoliitikasse. Põhjuse selleks olid andnud nende organisatsioonide Eesti-teemalised avaldused.
Väga tõsiseks läks asi aga siis, kui SUPO, Soome kaitsepolitsei, nõudis Eeva Lillelt, et Lennart Meri lõpetaks oma tegevuse seltsi ruumides Moskva putši päevil augustis 1991. Põhjust tegutseda ettevaatlikult oli seltsil niisiis küll ja küll. Omnia mutantur, nihil interit. Eestiga tegelemine, eesti asja ajamine on Soomes olnud alati politiseeritud, oli juba siis, kui Eestit käisid XIX sajandi keskel avastamas keelemees Ahlqvist, riigiarhivaar Aspelin ja koolijuhataja Swan. Kõik nad hoidsid madalat profiili ja põhjuski oli sama, mis pärast viimast sõda – Venemaad kardeti vihastada. Politiseeritus ei kadunud kuskile ka kahe sõja vahel, ehkki selle põhjused ja avaldumisviisid olid teised. Muu seas andis siis läbikäimisele erilise maigu Soome teatud ringkondade avalik toetus vapsidele ja nende juhile Artur Sirgile. Hoopis imeliku ja äraspidise vormi on nähtus võtnud viimasel ajal, kui ennast antifašistideks nimetav trio Hietanen-Bäckman-Krohn lööb natsitempli otsaette igale Eestit positiivses valguses näitavale inimesele.
Kas kompromissile minek, n-ö tasa ja targu talitamine, pisendab kuidagi neid heategusid, mis soomlased on meie heaks teinud? Ma arvan, et mitte. Seetõttu on tarbetu ja eksitav tõlkija omavoliliselt lisatud järelmärkus, kus ta süüdistab autorit mitme asja üledramatiseerimises. Ei veena ka see, et osa seltsi asutajatest on vestluses tõlkijaga avaldanud imestust, et nende tegevuses on nähtud nii palju konspiratiivsust ja kokkumängu nõukogude võimuga. Inimlikult on see ju mõistetav, et tahetakse unustada seda, mis tagantjärele ja muutunud oludes tundub kompromiteeriv. Heikki Rausmaa on aus ajaloolane, kes räägib asjadest nii, nagu need tegelikult olid. Ta on raamatu lõppu lisatud õiendis öelnud, et järelsõna on raamatule liidetud ilma tema nõusolekuta. Nendest lisandustest ilmneb tõsiasi, et pingeid oli nii võimudega suheldes kui ka seltsi sees. Heikki Rausmaa raamatus astuvad esile sellisedki tegelased, kellest on seni vähem kuulda olnud. Põhjalikumalt valgustatakse Soome haridusministeeriumi osakonnajuhataja Kalervo Siikala rolli Tuglase seltsi käekäigu määramisel. Poliitiliselt oligi kõige ohutum kultuuri- ja koolituskoostöö. Mingil määral saame aimu ka president Koivisto suhtumistest. Mitmete tunnistajate sõnul olevat Koivisto andnud 1980. aastate lõpul oma õnnistuse Soome haridusministeeriumi järsult kasvanud aktiivsusele Eesti suunal. Kultuuri nimel võib teha üht ja teist, olevat ta öelnud. Ja kindlasti oli presidendi kas või vaikivat nõusolekut vaja selleks, et kattis Soome riigi rahadest Soomes aastatel 1989–1991 õppinud umbes 1000 eesti noore 10 miljoni margani ulatunud õppimiskulud. Mõne tõlgenduse osas ei tahaks autoriga nõustuda. Raamatus kirjeldatud vastuolu saatkonna ja seltsi vahel ei johtunud mitte niivõrd isikutest kui sellest, et selts oli seoses Eesti taasiseseisvumisega äkki kaotanud oma tähtsa lisafunktsiooni ja sellega ka osa oma senisest identiteedist. Asju hakati ajama ametlikke kanaleid pidi, läbi saatkonna. Esmasünni õigustest loobumine tõi aga kaasa üsna valuliku reageeringu.
Tõlge on sujuv, Sangal on hea emakeel. Mõned märkused siiski. Tekstis läbivalt kasutatud „sugurahvas” mõjub kummaliselt. Eesti keeles oleks siiski õigem „sugulasrahvas”, seda ka tarbetute assotsiatsioonide vältimiseks. Eesti ja soome keele suur sarnasus on seadnud tõlkijale ka muusuguseid lõkse. Näiteks ei ole valtiosihteeri riigisekretär, vaid meie konteksti sobivalt hoopis kantsler. Pealkirja puhul tekib küsimus, miks mitte lihtsalt „Tuglase tuli põleb”? Loitev leek on hoopis teine, ülearu poeetiline tasand, Tuglase tuli aga reaalne, meile kõigile tuttav mõiste. Seltsi rikkalikus fotoarhiivis on suurel hulgal hindamatu väärtusega pilte. Seda kurvem on, et need on raamatusse jõudnud uskumatult halval kujul. Tekstipaberile trükitud pildid on kohati nii halva kvaliteediga, et inimesi on raske ära tunda, ja see häirib. Heikki Rausmaa on teinud väga põhjaliku töö. Hea meel on teada, et raamatu alusel kujuneb doktoritöö, mis annab ülevaate Soome välispoliitikast aastatel 1987– 1991 ja Eesti kohast selles. On põhjust loota, et meie suhted ja meie ühine lähiminevik saavad selles akadeemilises uurimuses usutavalt ja korralikult käsitletud.