Seega on selge, et mõlemad siinkohal retsenseeritavad raamatud leiavad tõenäoliselt  rohkem lugejaid kui teaduslik erialakirjandus (kaasa arvatud retsensendi publikatsioonid). Ajaloolased suhtuvad aga memuaaridesse väga kriitiliselt. Inimesed unustavad ajapikku palju, nende mälestusi mõjutavad avalik arvamus ja nende maailmapilt. Nad ajavad segamini fakte ja kuupäevi. Mõnikord valetavad nad ka teadlikult (laialt levinud näiteks poliitikute memuaaride puhul). Laotatakse laiali palju ebaolulist nagu lapsepõlve või kooliaja  üksikasjad ning nii mõnigi maksab tagantjärele kätte oma kunagistele vastastele või konkurentidele. Teiste sõnadega: ajaloolased ei usalda memuaare ja kui nad mõnda neist ka kasutavad, siis üritavad nad neile läheneda ülima allikakriitilisusega.

Sellele vaatamata on Euroopas praegu memuaaride kõrgaeg, mis, nagu öeldud, on ühiskonna ajaloopildi kujundamisel olulisemal kohal kui erialakirjandus. Miks see nii on? Lugejaskond on oma  loomu poolest uudishimulik ning eelistab inimliku vaatenurga alt nähtud lähiajalugu. Veelgi parem, kui autori nimi on tuntud, nagu Hindrek-Peeter Meri. Mälestused teevad ajaloo mõistetavamaks. Muu hulgas valgustavad nad vahel selliseid aspekte, mida pole arhiividest või erialakirjandusest võimalik leida, olles allikaks ka ajaloolastele. Kõnealused memuaarid on iseenesest väga huvitavad, autorite elukäik põnev: Meri on  endine küüditatu ja Kuutma soomepoiss, kuid mõlemad tegid seejärel karjääri nõukogude süsteemis. Samuti on mõlemal elulool paljude memuaaride põhiviga, nimelt tüütavalt pikad lõigud, mis tavalugejat eriti ei huvita. Mõned tööalast karjääri, eraelu või reise puudutavad pisidetailid oleks võinud lugeja jaoks olemata olla.

Kahte asja ma siinkohal ei puuduta: kas autorid kujutavad lähiajalugu „korrektselt” ning kas nad käitusid „õigesti”. See on nende elu ning nad kujutavad ja interpreteerivad seda nii, nagu nad tahavad. Hindrek-Peeter Mere kirjutamise stiil on parem ja ta üritab olla neutraalne, sealjuures on tema raamat ka paksem. Ettevalmistamise ajal luges ta mõningal määral teaduskirjandust ja uuris arhiividokumente. Sünniaasta tõttu (1934) ei saa 1941. aasta küüditamist ja Nõukogude Liidu sisemaal veedetud aastaid puudutavad mälestused olla eriti põhjalikud.  Jutustus muutub Eesti sõjajärgse ajaga huvitavamaks ja kõige rohkem pakkus mulle huvi sisevaade Plaanikomitee tööle. Meil on ülimalt vähe arvestatavaid kirjeldusi selle kohta, kuidas toimis sotsialistliku majanduse juhtimine seestpoolt. „Uudishimuliku” lugeja jaoks on kindlasti oluline ka perekond Mere ajalugu. Jumal tänatud, autor ei kirjuta ühe presidendi vennana, vaid iseseisva, iseenda üle mõtiskleva isiksusena. 

Raul Kuutma memuaaride kaanekujunduse värvivalik annab aimu sisu kohta – sinimustvalge. Kuutma näeb end Eesti patrioodina, millele tal on täielik õigus, kuid see patriootlik varjund, mis läbib tervet raamatut, muutub ajapikku siiski häirivaks. Sama kehtib tema vahel vägagi lihtsustatud ja koolmeisterlike ajalooselgituste kohta. Samuti ei ole ta nii osav kirjutaja kui Meri. Ent Kuutma lugu on omal viisil põnev: soomepoiss, 1944. aasta  augustis vabatahtlikult tagasi Eestis, et võidelda Relva-SSi ridades, ei arreteeritud, seejärel nõukogude karjäär paberitööstuses. Minule olid kõige huvitavamad ühe nõukogude tööstusharu kesktasandi juhtkonna igapäevaelu puudutavad lõigud. Otseses võrdluses jättis Mere raamat parema mulje, kuid ajaloost huvitatud lugeja leiab mõlemast teosest nii mõndagi. Kirjandusteadlane Tiina Kirss räägib „kumulatiivsest  lugemisest”, mis olevat vajalik, et ajaloo kohta elulugudest midagi juurde õppida.

Mõlema käsitletud raamatu näol on Eesti lähiajalugu puudutavate memuaaride kogu taas kasvanud. Võib-olla peaks aga lähiajaloost huvitatud lugeja kümne memuaarteose asemel hoopis tõsiseltvõetava teadusliku ajalooraamatu kätte võtma.