Ühiskonnas on atmosfäär mornivõitu. Pole ka ime, sest juba kevadest saadik domineerib uudisvoos asjatundjate majanduspoliitiline tõdemus, et Eesti elanike vähenenud ostujõud taastub alles 2026. aastaks. Palgad kasvavad, kuid töövõtjate meelest ebapiisavalt, ettevõtjate arvates aga nende konkurentsivõimet laastavalt ehk liiga kiiresti. Statistikaameti andmetel on mingil kujul töösuhtes rekordiliselt 768 000 inimest. Seda on 21 000 võrra enam kui mullu ja ka enne pandeemiat. Tööd rabatakse rohkem, aga majanduskasvus see ei peegeldu. Suur tööhõive on siiski ka märk, et ettevõtluses veel väga halvasti ei lähe, kuigi koondamise ja pankrotiohu uudiseid kuuleb sagedamini.
Tarbijahinnaindeks kasvas aastataguse näitajaga võrreldes novembris 21,6%. See suhtarv on võrdlusbaasi tõttu viimastel kuudel tasahilju kahanema hakanud, kuigi mõnes majandussektoris ei ole tootmise kallinemine väidetavalt veel lõpphindadesse jõudnud. Näiteks elektri kuu keskmine kilovatt-tunni hind oli novembris vaid paari sendi ehk mõne protsendi võrra kallim kui mullu detsembris (tõsi, alanud detsembri esimesed päevad on börsil taas kallipoolsed olnud).
Tarbijad on analüütikute hinnangul andnud oma parima, et kaubandus ja teenindus püsti püsiks, kohati kangelaslikkuseni ulatuvas mahus. Statistikaameti andmete järgi vähenes jaekaubanduse ettevõtete müügitulu püsihindades aastaga kõigest 4%. Aga see siiski vähenes ja heroiliselt saab tegutseda vaid ajutiselt, mitte püsivalt, sest peale töötasu on käiku läinud säästud ja need iseenesest pangakontole tagasi ei teki.
Konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeeter näitab madalrõhkkonna püsimist ja süvenemist. Kindlustunde indikaator on juba pool aastat madalseisus: nii halb kui tänavu ei olnud inimeste hinnang oma pere ja riigi majandusolukorrale ei pandeemia ega ka globaalmajandust vapustanud viimase finantskriisi ajal. Praeguse kindlustunde puudumisest tähtsamgi on fakt, et ka ettevaates järgmisele aastale jääb indikaator suurde miinusesse. Olude paranemist 12 kuu jooksul ei loodeta, mis vähendab omakorda majanduse tervenemise väljavaateid. Seega pidurdub tarbimine (ja riigi maksutulu kasv), ahelreaktsioonina käivitub kõik negatiivne üle kogu vabaturumajanduse välja ning allamäge sööstavad ka teised, seni suhteliselt head ehitus-, teenindus-, tööstus- ja kaubandusbaromeetri näidud.
Majandus ei ole ainult tarbijate tuju peegeldus, aga miks on meeleolu ikka must, kui kaks peamist tegurit, millele kui välisele paratamatusele majandusraskuste põhjendusena ikka viidatakse, on lahjenenud või sootuks kadumas? Hirmu ja õuduse jutud igikestvast pandeemiast ei ole osutunud tõeks. Katsetades, seejuures ka eksides ja tühja kulutades, tulid riigid koroonaviirusega toime maailma ajaloos seninägematu kiirusega. Ukraina sõdurite ja lääneilma juhtide meelekindlus peaks aga ka kõige hirmunumat pessimisti veenma, et Venemaa kaotab õige pea selle sõja täielikult ning et ühestki tema hübriid-, info- või energiarelvast ei piisa Ukraina jätkuva ja kasvava sõjalise edu tagasipööramiseks ning jõukate riikide majanduse hävitamiseks. Fossiilkütuste turud on muutunud oludega tasapisi kohanenud ja hinnalae ära proovinud. Elektrimajanduses võtab pakkumise puudujäägi likvideerimine ehk uue tootmisvõimsuse ehitamine küll aega, kuid perspektiiv on siingi selge. Kõigi nende asjaolude tõttu peaks tarbijate meeleolu ju paranema hakkama.
Aga ei hakka, sest kui praegused seletused lõpuni ebausutavaks kuluvad, on oma tegevusetust õigustavatel otsustajatel ju riiulilt võtta seal tolmuv vana hea jutt Eesti väikesest avatud majandusest, mille tõusu ja languse kirjutab meile ette globaalne majanduskeskkond, mida me mõjutada ei saa ja kus Eesti rolliks on vaid Ameerika mägedel teistest kiiremini ja järsematel nõlvadel kaasa kihutada.
Kui riigikogu valimisteks valmistuvatelt erakonnajuhtidelt küsitakse, millised on seekord parteide võistluse põhiteemad, on julgeoleku kõrval kõige sagedasem vastus elanikkonna toimetulek. Kuna julgeoleku alal valitseb konsensus, jääbki ainsaks teemaks inimeste toimetulek. Kolm viimast valitsust – ja valitsusvõimu teostada on saanud kõik riigikogus esindatud erakonnad – on tegudega kinnitanud, et nende arusaama järgi tähendab elanike toimetuleku parandamine nende aina sügavamale riigi kaitsva hõlma alla võtmist, toimetulijast ülalpeetavaks moondamist. Aina uute toetusliikide nimekiri muudkui pikeneb, summad kasvavad, aga mida edasi, seda enam n-ö auru pealt, sest koos hinnakasvu pidurdumise ning tarbimise kahanemisega jääb valitsustel pillutavat raha vähemaks, kuni jäigalt välditakse mis tahes muutusi riigi maksupoliitikas.
Kui majandusnäitajad riigikorralduse keelde tõlkida, siis ütlevad negatiivselt meelestatud ja kindlustunde kaotanud valijad, et riigikogu valimistel ei ole mingit mõtet. Ükskõik, kes mida lubab, valimistel võidab ja kellega koalitsiooni moodustab, majandusolude paranemist see kaasa ei too. Erakondade populaarsusküsitluste tulemused viivad võimulepürgijad alatihti eksiteele, panevad uskuma, et suur hulk valijaid toetab nende loosunglikke plaane. Võib-olla toetabki, aga parema puudusel ja teadmises, et lubadused ei maksa midagi ja poliitilisel juhtimisel majandusoludele mõju ei ole ega tule.
Viisakad poliitikavaatlejad tavatsevad ikka kinnitada, et usuvad riigikokku pürgijate siirast soovi midagi Eesti elus paremaks muuta ja ei vastavat tõele, et „nad on seal kõik ühesugused“. Kui nii, siis miks neid soove täita ei õnnestu? Mis juhtub haritud ja motiveeritud riigikogu liikmega Toompea kõrgmäestiku hõredas õhus, et temast saab kiiresti ja talle endale võib-olla märkamatultki kõigest tööriist riigielu tegelikult juhtiva omakasupüüdliku intrigaanide käputäie käes? Iga aasta kaunistab poliitikaelu järjekordse korruptsioonijuhtumiga, kuid need jäävad isoleerituks ega ole parandanud poliitikakultuuri, mis teeb riigikogus ja valitsuses igaühe vaikivaks kaasosaliseks korruptiivse käitumise elujõu tagamisel.
Lõppev nädal tõmbas katte juba aastaid viljeldud praktikalt jagada raha meelevaldselt ehk parteiliste eelistuste järgi suurusjärgu võrra suuremas summas, kui seni avalikult tunnistatud. Jutt ei ole enam riigikogu liikmete aastaid avalikkuse hambus olnud nn regionaalinvesteeringute mõnest, vaid mõnekümnest miljonist eurost aastas, mida jagatakse mitte ausa võistluse ja põhjendatud vajaduse, vaid võimuparteide eelistuste järgi. Kuna koalitsioonid vahetuvad, on iga parlamendierakond saanud suuri summasid meelevaldselt omadele suunata (veel ei ole selgust, kas ja milliseid vastuteeneid on saadud). Seetõttu on valitsenud Toompeal ka konsensus sellise pahelise käitumise paratamatuse osas. Peidetud teod ei tulnud ilmsiks mitte järelevalve ja ajakirjanduse uurimistöö, vaid parteilise ärapanemislusti tõttu. Positsioonilise edu saavutamise ihas Isamaa ja sotsiaaldemokraadid tegid seda ise soovimata ühiskonnale suure heateo, kui lobisesid välja, et erakondliku omakasupüüdlikkuse aastahinda maksumaksjatele mõõdetakse kaheksakohalise summaga.
Aga kas see, mis nüüd teada, on ikka kõik või jäi midagi veel varjule? Vastuse saamiseks peaks pea peale pöörama kaheksa aasta eest valitud suuna, kui kõigepealt mindi riigis üle tekkepõhisele ja siis tegevuspõhisele eelarvestamisele, mille põhilise tagajärjena on aina vähemaks jäänud inimesi, kes suudavad riigieelarve tekkeprotsessi jälgida ja sisust aru saada. Seega on see, millele ja kui palju maksumaksjate raha kulub, vajunud aina sügavamale pimedusse. Isegi rahanduse asjatundjad riigikogus kaebavad, et on riigieelarve menetlemisest sisuliselt välja lülitatud. Mida vähem teadjaid ja otsustajaid, seda ahvatlevam on sohitegemine ja otsuste meelevaldsus.
Kui kord nii, siis tuleks erakondadel alanud valimiskampaania sissejuhatuseks ka ausalt öelda, et hoolitsus inimeste toimetuleku eest tähendab seda, et iga erakond hoolitseb ainult omade toimetuleku eest. Raha saavad need, kelle omad on võimul, ning ülejäänud peavad kannatlikult oma korda ootama, kuni nende omad jämeda otsa enda kätte saavad. On ütlematagi selge, et elanikkonna parteitu enamus jääb selles mudelis kõigest ilma. Oma hooletus, mis muud!