Ülo Õuna (1940-1988) looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik. Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja  hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks  tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus. Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti
hilisloomingut meenutav vaba modelleering.

Ülo Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Ta pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis  sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Ta teosed  tekitasid näitustel nii kirglikku poolehoidu ja imetlust kui ka põlastavaid vastaseid. Õuna loomingus leidis  käsitlemist inimese subjektiivsem vaimne olemus. Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni
polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.

Näitust saadavad filmid, ajastuomased fotod ja autori joonistused. Näitus jääb avatuks 1. novembrini 2009. Näituse kuraator on Juta Kivimäe, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova, graafiline kujundaja Tuuli Aule. Näitusega seotud uurimis- ja restaureerimistöid on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Rahvuskultuuri Fond.