Nii ka filmis „Home” („Kodu”), mille globaalne esilinastus sokutati rahvusvahelisele keskkonnapäevale ja mille väljahõikaminegi leidis aset  aasta varem just samal päeval, 5. juunil. Keskkonnapäev sellisena on muidugi õõvastav leiutis, peaaegu sama nuri nagu emadepäev. Viimase möönduseks võib ju arvata, et ehk tõesti mõni veatu renomeega kaanetegelane vajab koosolekute, komandeeringute, kosmeetika, aeroobika ja muu säändse sekka kalendrisse trükitud meeldetuletust, et aeg on mutile vanadekodusse sms saata, normaalse inimese jaoks on ema olemas 365 päeva jutti,  ilma variserliku meediatrianglita kord aastas. Ja seda võiks olla ka keskkond! Too pole ometi kosmonaut, kaevur, Jõul ega Jaan, et korraks teeb rõõmu, aga kui kaineks saada, on juba selja taga. Muud peale patuleevenduse funktsiooni sellistel kalendrimäärimistel olla ei saa. Ja mis moodi üldse peaks lihtsurelik imelist keskkonnapäeva tähistama? Sikutab õuemurust välja tervisest pakatava võilille ja läheb supermarketisse silitama „uut, nüüd ka sidrunilõhnalist”  kapsast? Või raputab tuhka pähe, kui on vetsus pirni põlema unustanud, sest see viimane ju olevat lausa üks suuremaid ökokatastroofi põhjuseid?

Ilus ja valus, aga …

Dokumentaalfilm „Kodu” on ilus vaadata, imposantne asi. Rakis on lihtne ja dogmaatiliselt didaktiline: inimene on pähh ja ilma temata oleks meil siin palju parem elada. Ühte sellist oleme Al Gore’i saatel varem näinud. Viimase ainsaks eesmärgiks oli maksustada arenenud piirkonnad ja arenemata piirkondadel keelata arenemine sootuks – kuna makse  nad ju maksta ei suuda. Mis sest, et totaalse paljaksröövimise tõttu on viimaste impordiekspordi saldo nii tore, et meie võimulolijad sellisest unistadagi ei julge. Loomulikult elab inimkond looduse suhtes valesti, see on selge. Kuid kui palju on selles süüdi „inimene” ise – pean silmas seda 98 protsenti, kes sellest valesti elamisest tulu ei saa, küll aga kahe protsendi tulusaajate võimu- ja mõnuiha kinni maksab? Või on „inimene” ise süüdi, et globalistid imearmsa loba saatel on kõikjal pärssinud lokaalse hakkamasaamise ja imenud „vabaks” saanud riigid globaalsesse lüpsimasinasse, kus meil puudub vähimgi kontroll, mida, miks, kus ja kuidas toodetakse ja ohvriks tuuakse? Fakt on karm: veel möödunud sajandi keskel tootis inimkond ühe kalori fossiilkütusega kaks kalorit toitu.

Täna toodetakse 10 fossiilkütuse kaloriga üks kalor supermarketi toitu! Ja  me maksame selle kinni! Ise rahul pealekauba. Oskamata imestadagi, et kuidas mõned sajandid tagasi jaksas eesti pere ära toita 10 last, aga täna tuleb juba kahe lapse ninaesise puhul alustada diskussiooni „riigi” tugipakettidest, kuigi oleme ju läbinud fantastilise „progressi”, mida 12 aastat järjepannu koolitunnis jutlustatakse? Ning kuigi pimeda feodaalajaga võrreldes koorib praegune nn riik erisuguste maksudena mitu korda rohkem, üle 90 protsendi  lapsevanema tööviljast, jultub ta veel soovitada inimestele ise hakkama saamist! Kuid imestada pole muidugi midagi, sest sajandeid tagasi polnud muudki toredat, näiteks globaalset pangandust. Ega relva-, kütuse-, toidu-, ravimi- ja meediafirmadel ühtesid ja samu omanikke. Ega olnud meil klaasvilla sees geenmumifitseeritud kurki ostes vaja kinni maksta terveid riike puruks pommitavaid rahumissioone koos järgneva „demokraatia  ülesehitamise” ja seda kõike saatva „vaba ajakirjanduse” hosiannaga. Millele me aga usinalt kaasa noogutame, sest kui me head lapsed oleme, tuleb klassiõhtule litutama Madonna! Või kes tahes. Ah jaa, ja tohib veel ka Sharm el Sheikhis pladistamas käia. Meie esiisad ju sinna ei saanud, oh õnnetukesi. (Ja see pole pöidlast imetud iroonia, just nimelt analoogilise väite esitas mulle nädal tagasi praeguse Eesti elu kiituseks üks poliitik.)  Kui aga keegi tahab arvata, et ta oma pimeda WCga maailma päästab, siis rahu tema ajule.

Osavalt uinutav

„Kodu” on paras soust emotsionaalsest nutulaulust,  ühekülgsest taustatekstist ning mõeldud peaasjalikult hoiatuseks, et kohe saab maavesi otsa ja merevesi uputab meid ära. Autor võib ju olla isegi tubli kodanik ja pereisa, aga osutub sellegipoolest kaasalaulikuks neile, kelle mureks pole kopika eestki vesi, vaid vee maksustamine. Ja nõnda nagu Al Gore’i tõde väänavale propagandale, mida meiegi riigiehk nn avalik-õiguslik TV käsukorras näitas, järgnes kui nõiaväel globaalne CO²-maks, nii  võime ka kõnealuse filmi totaalse esilinastuskampaania järel kahtlustada järgmist rünnakut, ilmselt veemaksu näol. Saab näha, kas maksustatakse vihm, jõgede pikkus või (saastekvoodi analoogiat kasutades) kollektiivne uriini väljalase. Ja me ei peaks imestama, kui vastav seadus juba valmiski on ja ainult kalevi alt pääsemist ootab. Juba filmi algus on piinlik: „Kodu” paljutähenduslik pealkiri animeeritakse kokku… sponsorfirmade nimedest! Nendest, kes tegelikult maakera lagastavad, aga vastavalt PRõpikule aeg-ajalt ostetud meediakisa saatel paar penni heategevuseks tilgutavad. Mistap on poolteisetunnises filmis vaid moka otsast mõne leebe lause jagu suurkorporatsioonide vastukarva sügamist, põhisüüdlased on ikkagi „inimesed”.

Isegi kaasaja kõige mürgisemat taudi – põllukultuuride võigast lauspestitseerimist saab paari sekundi jagu näha. Ainult et…  väidetavalt sooritame sedagi kõik „meie”! Film sedastab, et teadus tunneb ehk sajandikku maad asustavatest liikidest ja nende omavahelisest suhtestikust ei tea suurt üldse midagi. Ja ometi: olevik on hämar, aga kohe, kui asi puudutab maakera tulevikku, nii on usinatel arvutimudelimeistritel alati vastus varnast võtta, milline elu viie, 10 või 25 aasta pärast välja näeb – ja vaat, kus üllatus! – alati näeb ta välja just selline, nagu globaalsele  maksuametile mokka mööda. Peaasi, et saaks tegeleda sümptomite, mitte põhjustega. Ja raha tuleks.    

Otsime süüdlast – ostame peegli

Kuid filmi endagi linastuspäeval (keskkonnapäeval!)  algas suurte tapatalgute kõrval peale järjekordne lokaalne veresaun, kus kõnealuseski filmis taganutetavate vihmametsade ja neid kaitsvate Peruu põlisasukate kallale läks taas üks „välismaine investeerija”, kõnealuse filmi sümboolne sponsor. Ja mis tal üle jäi, kui IM Fi ja Maailmapanga heakskiit on olemas ja sai ka lubatud, et „teeme ära”. Tapatööd toimetatakse muidugi kohalike „korrakaitsejõudude” abil, sest politsei ainus fundamentaalne  funktsioon läbi aegade on rikaste kaitsmine vaeste eest, kõik muu on treening. Miks üldse Peruus verevalamiseks läks? Ja tuhandetes muudes paikades, kasvõi Eestis, tavaliselt ei lähe? Sellest saab sotti, kui vaadata video.google’ist näiteks dokki „Taken for a Ride” („Sõitma sunnitud”) – jutt sellest, kuidas analoogilisi kuritegusid sooritades USA rahvas meedia ja korruptsiooni abil General Motorsi lobiga lolliks tehti. Aga ju Amazonase indiaanlaste  rikkumata ajudele televiisori hammas veel peale ei hakka, neist tuleb tinarahega üle sõita. See dokk vastab muide ka sellele, kuidas Ameerika autostati – erinevalt „Kodust”, mis oma tendentslikkuses üritab selle ja sada muud pattu ikka ja ainult „meie” endi kaela väänata, peaasi et saaks ohvri ja süüdlase suhte pea peale pöörata. „Meie” olevat need, kes tootmise arengumaadesse kolisid, seal kõik ära lagastasid, ja ühtlasi ennast oma  kodudes töötuks jätsid. Ja siin Eestis müüme „meie” takkapihta metsadki rootslastele. Isegi paljukannatanud Nigeeria rahvast saab filmis iseenda hädades süüdlane, konkreetsemalt need, kes on endale mõnikümmend aastat vana käula muretsenud ja nüüd tänavale ära ei mahu. Kuid et maailma ülejäänud käulade jaoks „välisinvestorid” Nigeeriat poolmuidu naftast kuivaks lüpsavad ja riiki korrumpeerivad, jäetakse targu mainimata. (Kuidas need asjad ilmas käivad, sellest annab aimu näiteks John Perkinsi „Confessions of an Economic H
itman” („Majanduspalgamõrvari pihtimused“); raamatule lisaks on saada ka videoloeng.)

On selge, et „meie” huvisid see süütunnet kultiveeriv „Kodu” ei esinda, „meie” asja see mustkunst ei aja. Ja traagelniidid paistavad. Raske on kevadise sulavee kaadreid võtta kliima inimpõhjustatud soojenemise tõestusena.  Ja mida hakata peale dramaatiliselt esitatud väitega, et „keskmine temperatuur on tõusnud viimase 15 aasta kõrgeimaks”, saatjaks kaader kuivanud puudega? Isegi kui see tõsi on, mida see siis tähendab? Ka enamik muid tarkusi, näiteks, et „CO² kontsentratsioon pole sadade tuhandete aastate jooksul olnud nii kõrge kui praegu”, on meelevaldsed ja kontekstist irdu ning saavad vajaliku kallutatud tähenduse vaid osavalt valitud õnnetute looduspiltide  saatel. Ilmselt eeldades, et teemakohane meedialoputus on „meie” mõtlemisvõime juba täitsa ära nüristanud. Vähe sellest, Lihavõttesaarest maalitakse koguni ähvardav tulevikustsenaarium „meile” kõigile, ehkki keegi ei tea täpselt, mis ja miks rapanuilastega juhtus. Aga see polegi oluline, peaasi on panna vaataja uskuma. Televiisor näitas, ju nii on. Nüüd maksa.    

Midagi head ka

Õnneks pole dokumentaalfilmi „Kodu” juures kõik lootusetult halb. Positiivne on film ise, ehk see, et ta lootusetult hiljaks on jäänud. Plaani võetud head aastad tagasi, on ta pärit teisest ajast. Enam pole seda maailma, seda  jõge ega kallast. Nagu üks kaubanduskeskus Tartus: ehitati kalleimal ehitusajal, lahti tehti vaesuse avapäeval. Mängimaks rohelist ei piisa enam WCs pirni kustutamisest, kui inimesel pole raha pirnigi ostmiseks või pole tal varsti enam oma peldikutki. Nüüd, kus esmakordselt ajaloos saab ühes lauses kasutada sõnu „globaalne” ja „kriis”, on senise maailmaga kaputt. Ükspuha, kaua need, kes ise supi kokku keetsid, paja remontimist etendavad ja uusi  makse genereerivad. Püramiidkrediidile rajatud „areng” on läbi, tulevik saab olema hoopis teine asi. Kui valus on vahepealne mahtra, eks paista …

Senikaua tuleb jälle hakkama saada omapäi ja kaevud golfimuru alt välja kaevata. Saavad ehk inimesteks ka need tibinad, kes toidupoest välja valguvad, ühes käes kokakoola, teises Cosmopolitan, põses tšupatšups. Ja pääseb poliitikute asemel etteotsa ka mõni riigimees, kes kulinast ja kuluhüvitisest sõltumatu  ning taipab, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu minek. Pärast seda pole ka „Kodu”-taoliste filmidega loodetavasti veel palju aastaid midagi peale hakata. „Kodu” hüpnoosist vabanemist sobib alustada ka ükspuha millise John Pilgeri dokfilmiga. Pilger üksi julgeb asjadest rohkem aru saada kui „Kodu” oma 88 000 kaastöölisega, kellest väga paljud vahest heas usus ei aimanudki, mille tarvis neid ära kasutati.