Kakskeelne (inglise ja vene) film „Bibendum” on valminud rahvusvahelises koostöös, selle tegijad on pärit tervest Euroopast ehk Ühendkuningriigist, Eestist ja Venemaalt, nõnda et juba sellepoolest on õigustatud globaliseerumisele viitava sõna kasutamine pealkirjana. Kõigepealt üllatab igati klassikaline süžee, mis lühidusest hoolimata sisaldab kõike, mis ühes draamaloos peab olema.
Briti rekkajuht Vene kolkas
Esmalt proloog. Rekkajuht Macky (mängib David Bowles) peatab oma veoki kuskil Venemaa kolkas, et sättida Bibendumit. Sellega on vaatajale antud märk teose teema, tegevuse toimumise koha ja tinglikkusekriteeriumi kohta. Samuti selle kohta, et Macky ja Bibendumi vahel valitsevad erilised suhted. Teose arenedes ja teemasse süvenedes antakse meile veel teada, et see on suisa Macky-poolne armastus. Armastada nukku? Kummati on Macky näol tegemist igaühega: igapäevane reklaam on sihitud meilegi ja sööks meid koos karvade ja kontidega täiesti ära. Macky ongi tegelikult ohver. Komöödia peabki liialdama, ilma hüperboliseerimata poleks nalja. Ometi on Mackyd kõik need inimesed, kes veedavad oma vaba aega kaubamajades ja ostukeskustes, eks nemadki ole armunud tarbimisühiskonna kassikulda. Nii nemad kui Macky on kukkunud auku, mille kõikjal kaelamääritav reklaam on neile kaevanud. Ja kohe proloogi lõpus esitatakse lugu käivitav põhjus: rekkajuht varastatakse paljaks ning siit ei ole enam tagasiteed. Vaatajat huvitab, mis nüüd saab mehest võõral maal, kellel pole hinge taga kopikatki!
Venemaal ju tuleb ikka varastamist ette, selle kohta võiks öelda, et pisut kulunud nali. Pisut, mitte rohkem, ja ega see suurt häirigi. Pealegi on see kõigile mõistetav, ka venelastele. Paljaksvarastamine on ka esimene pöörak loos, neid käändeid peab komöödias žanripäraselt ohtralt olema. „Bibendumis” tulebki neid nagu konveierilt: Macky püüab abi saada haletsusväärsest valuutavahetuspunktist, saab aga seal pättide käest peaaegu tappa. Ootamatult päästab mehe kaunis valuutavahetaja (mängib Jelena Novosjolova). See on uus pöörak. Ka valuutavahetaja karakter suudetakse anda hoobilt, kui vuhva venekeelse „kümme dollarit” tõlgib inglise keelde „viieteistkümneks dollariks”. Kõik selge! Ja pärast seda on täiesti loogiline, et valuutavahetaja osutub röövliks, kes tahab dollaripakki varastada kaasröövlite tagant ja pageda sellega välismaale. Ja nii edasi pea peale pööramine pea peale pööramise järel, kuni ehtsa finaalini: Macky kaotab Venemaa röövlipesas küll oma rekka koos väärt kaubaga, kuid saab röövlite paksu dollaripaki omanikuks. Ja kus kohas priske kopikas on peidus? Loomulikult seal, kus see olema peab: Bibendumis kui rekkajuhi armastuses! Ja just selle justkui tarbetu nuku on rahaotsija jalalöögiga tee kõrvale lumme lennutanud. Oleks ta teadnud sisse vaadata! Finaalis saab vaataja nautida tagasiulatuvalt infosituatsiooni: tema teab, mõned tegelased ei tea.
Hästi jutustatud lugu
Lugu paigutub Georges Polti draamasituatsiooni nr 2 ehk pääsemisse, kus on olemas kõik kohustuslikud elemendid: hädaline (Macky), ähvardajad-jälitajad (valuutapätid) ning kolmandaks päästja, kelleks/milleks osutub päästetava kiindumus Bibendum. Loojutustamise head taset näitab seegi, et kõik põhilised tegelased on viidud väljapääsmatusse olukorda: Macky ei saa teed mööda edasi ning on kaotamas oma armastust, valuutapätid on ilma jäämas oma rahast (lõpuks jäävadki) ning valuutavahetajanna (kes alustab bravuurikalt) leiab otsa ojas. Väljapääsmatust olukorrast peab teooria järgi välja pääsema ainult uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda sattumisega. Peategelase Macky puhul selline jada toimibki: alul varastatakse ta paljaks, hiljem kaotab ta Bibendumi, veelgi hiljem võib elustki ilma jääda.
Õnnelik lõpp on komöödiapärane. Kogu lugu kannab vastandus, ühelt poolt protagonist Macky headus ja naiivsus, teiselt poolt antagonistide ahnus ja alatus. Kui poleks tegemist komöödiaga, võiks ju ette heita mustvalget käsitlust. Aga pigem olgu vastandus mustvalge, kui et seda üldse pole. Pätipaargi (Aleksandr Okunev ja Andrei Zubkov) on klassikaliselt vastandatud: üks lühike ja turske, teine pikk ja kõhnem; üks prosta alamus, kes valdab mõne lihtsama sõna inglise keelt, teine veidi end üles mukkinud ülemus, kes on absoluutselt nepanimõmm. Loo areng on tegelaste kaupa motiveeritud, paigutatav põhjuse-tagajärje ahelasse. Macky tahab kodumaale jõuda, aga selleks on tal pärast paljaksröövimist raha ja auto jaoks kütust, kuid eelkõige soovib mees hoida oma armastust. Ja Macky on käituma pandud põhjendatult. Pätid tahavad rikkaks saada ning nemadki käituvad karakteripäraselt. Valuutavahetaja aga soovib kõigil nahk üle kõrvade tõmmata, teebki seda ning karistuseks vist upub. Seletamist oleks vajanud asjaolu, miks pätid valuutavahetaja koos dollaripatakaga nii lihtsalt minema lasevad, see tundub praegu olevat lünk loo loogikas. Kas ülemuspäti armastuse pärast valuutavahetajanna vastu? See ei tule hästi välja, vajanuks üht selgitavat lisarepliiki. Teine küsitavus tuleb hiljem: Macky, kes jääb küll ilma oma rekkast, pääseb pättide käest liiga lihtsalt. Ka see episood vajanuks põhjendust.
Peakonflikt areneb põhivastandusest (head ja halvad) ja on pealegi kahekordne: esmalt rabelevad Macky ja valuutavahetaja, seejärel Macky ja pätipaar. Meest naisega kiskuma panna võib ainult siis, kui naine on alustaja ja süüdlane, muidu langeks mehele tahes või tahtmata vari. Valuutavahetaja ongi kallalekippuja, nõnda et hea jääb ikka heaks. Aga miks ta halvale appi ei lähe, kui halb upub talvisesse jõkke? Järelikult võinuks Macky olla veel parem. Macky kiskumine pätipaariga võinuks olla ilmekam, praegu on see liiga kasinalt võitluslik.
Teekonna- ja töökohakomöödia
Jah, antagonistide karakterid on stereotüüpsed, isegi klišeelikud. Pättides pole ju midagi uut, selliste kriipsujukudena on neid varemgi kujutatud. Stereotüüpsus on komöödiale omane. Karakterkomöödia on mõnevõrra küsitav allžanr, lühifilmis on karakterite nüanssideni viimistlemine täiesti võimatu. Siiski on filmis üks stambivaba tegelanegi, nimelt protagonist Macky, ja see on suur saavutus. Komöödiažanreid on teada paarkümmend. Kuhu liigitada „Bibendum”? Ühelt poolt on tegemist road-movie’ga, ütleme siis teekomöödiaga, teiselt poolt aga ka töökohakomöödiaga. Kõik tegelased tegutsevad ju ametipäraselt. Kas määrata teos satiiriks, jandiks või farsiks?
Film pakub kõiki võimalusi. Satiir on „Bibendum” oma ühiskonnakriitika ja sõnumi poolest, jant Macky armastuse objekti poolest, farsilik on kogu tegevus, mis on seotud valuutavahetamisega. Kahjuks ei jää kõrva kenasid koomilisi repliike, mis tähendab, et dialoogide kallal oleks võinud edasi töötada. Aga lugu ise on täpselt paigas. Kui pole viimistletud karaktereid, ei saa olla ka näitlejate nüansseeritud mängu. Nõnda esitabki parima rolli David Bowles, teistele pole antudki võimalust individuaalselt silma paista, nemad mängivad küllap tänu režissöörile korralikku ansamblimängu. Kiita võib kaameratöödki, arvestades seda, et tegu on noorte, äsja Londoni filmikooli lõpetanud debütantidega. Filmi logolauseks on „Tee on sirge kuni esimese kurvini”, mina oleksin pannud „Armastus aitab alati”.