Peamiselt Lübeckis tegutsenud Notke juhatas suurt töökoda, kus tegeldi nii maalimise kui ka puunikerdamisega. Meistri kuulsus ulatus Lübecki linnast kaugele väljapoole ning tellimusi saabus paljudest Läänemere-äärsetest linnadest, sealhulgas Tallinnast. Dokumentaalselt on tõestatud järgmiste šedöövrite pärinemine Notke töökojast: Lübecki toomkiriku 17 meetri kõrgune triumfirist (1477), Århusi toomkiriku peaaltar Taanis (1479) ja Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltar (1483). Stiililise võrdluse põhjal on talle omistatud ka Lübecki Maarja kirikus asunud maalid „Surmatants” ja „Püha Gregoriuse missa” (mõlemad hävinud), Stockholmi Suurkiriku Püha Jüri skulptuurigrupp, Tallinna Niguliste kiriku „Surmatants” ja veel rida teoseid.

Bernt Notke loomeaeg langeb keskaja ja varauusaja, hilisgootika ja renessansi piirimaile. Ühest küljest oli ta paljuski kinni keskaja kunsti kaanonites, ent teisest küljest katsetas ta julgelt uusi kunstilisi võtteid ja tehnilisi lahendusi. Tema loomingut iseloomustab monumentaalsus, jõuline väljendusrikkus ja oma aja kohta uudsete materjalide kasutamine (maalikunstis lõuend, polükroomsete skulptuuride juures nahk, klaas, põdrasarved jm). Notke oli eelkõige hiilgav maalija ning võimekas töökojajuhataja. Selles osas, kas ta ise tegeles ka puunikerdamisega, puudub kunstiajaloolaste seas üksmeel.

Niguliste muuseum tähistab meistri 500. surma-aastapäeva näituse ja rahvusvahelise konverentsiga (10.–12. sept. 2009). Ilmunud on tema töid tutvustav kalender ning Eesti Posti postkaart „Surmatantsu” margiga. Notke peamiste tööde asukoht kirikutes ning nende kõrge vanus ei võimaldanud tuua Tallinna originaale, mistõttu koosneb näitus makettidest ja fotodest. Ainsa originaalteosena saab imetleda „Surmatantsu” –rahvusvaheliselt kõige tuntumat keskaegset kunstiteost Eestis.

Näituse koostas Anu Mänd, kujundas Liina Siib. Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2010.