Inimene soovib olla vägev ja võimas liik. Et seda saavutada, on ta päri vektoriaalselt tõttama tundmatusse, vajadusel kohandudes või kohandades ise. Mis oleks, kui peataks veidikeseks ajaks ennast lõhastava galopi, peatuks, vaataks ringi ja märkaks ilu? Seda on küllaga ka novembrikaamoses. Seda on kõikjal, see on omnipotentne ja alati kohal. Istuge rongi ja sõitke suvalises suunas ning ärge rööprähelge sülearvutiga, vaid vaadake lihtsalt aknast välja. Julgemad ja ettevõtlikumad mingu suisa niisama metsa või mere äärde. Uskuge – see on seal kohal ja ainult ootab kogemist. Muuseum kõlbab ka, ükskõik milline. Kino ja kontsert ja teater. Ükskõik millises järjestuses. Ka raamatus ja heas söögis on see kindlalt kohal. Festina lente ehk rutake aeglaselt.  

Võib-olla ei tule siis pähe ogaraid ideid minna supermarketisse ja osta purk vedelat sousti, et valada sellega üle mõni kunstiteos? Tehke sellest hoopis head tomatisuppi. Või planeerida pühakotta klantsklaasist puhvetit. Või panna jõulude paiku ühele risti löödud mehele pähe päkapikumüts. Loodan, et ei andnud kellelegi head ideed hulluseks.  

„Ilul on kohutav jõud,“ laulab Boriss Grebenštšikov. Kui sellega kohanduda, lisandub meie arsenali võimas relv, selline, mis ei ole mõeldud hävitama, vaid looma. Võluv on seejuures, et selleks pole vaja teha liigseid jõupingutusi – laske vaid sellel enda sisse tulla. Pidurdage ennast hetkeks või teiseks seisatuma, muud polegi vaja. Arvan, et see on kohandumist väärt. Üks hoiatus neile, kes on tarbijakultuurist ära hellitatud mõttega, et kõike on võimalik soetada ostes: iluindulgentsi pole olemas.