Filmiseenioride avatud koosolek
Igal juhul tuli kohale vaevalt iga viies liitunud kineast, saalis istujate arv kõikus 35 ja 40 vahel. 40 minutit kulus, et telefonitsi kokku ajada kvoorum volitustega hääletamiseks. Naeratuste ja rõõmsate teretustega alanud kohtumise atmosfäär hakkas aset andma piinlikule tüütustundele. Kas keegi on jätnud midagi tegemata või on ajad muutunud, aga need, kes peaksid sellest aru saama, ei ole saanud. Ka juhatuse seitsmest liikmest oli kohal ainult neli, juhatuse liige operaator Mait Mäekivi osutus ühtlasi saalis kõige nooremaks kineastiks, sünniaastaks 1959. Ei olnud kedagi Nukufilmist ega Eesti Joonisfilmist, Exitfilmist või Eesti Rahvusringhäälingu filmirahva hulgast. Jäi mulje, et tegemist on EKLi seenioride sektsiooni lahtise koosolekuga. See ligemale 40 veterankineasti ühendav organ olevat praegu EKLi ainuke aktiivne organ (20 aastat tagasi olevat kõige aktiivsem, enim üritusi korraldanud sektsioon olnud noortesektsioon). 50ndates eluaastates kineaste oli saalis vaevalt käputäis. Aruandluskoosolekut ei peetud seega mitte üldkogu vormis, vaid virtuaalse usalduskogu vormis. Võib-olla oli see märk, et edaspidi peaks paljusid asju ajamagi virtuaalselt, siis saaks need tehtud. Sellele võimalusele räägib praegu vastu kaks asjaolu: esiteks on kinoliitlaste hulgas tähelepanuväärselt palju niisuguses vanuses inimesi, kes eelistavad suhelda näost näkku, kirja või telefoni teel. Ja teiseks, EKLi koduleht ei veena erilise operatiivsuse ja värskusega, sealt leiab praegu 2007. aasta uudiseid, kahjuks mitte uuemaid. Ka info uute liikmete kohta pärineb samast ajast. Mis sa siin siis ikka nii väga võrgustud või virtualiseerud?
Enam paremaks minna ei saa?
Kinomajas toimuvate EKLi ürituste korraldajaks on tulnud sümpaatne ja energiline noormees Andreas Kirss. Tal paistab jaguvat tahtmist ja ideid, vaata et tublisti rohkemgi kui varasematel programmijuhtidel. Tahaks loota, et see entusiasm ei kuhtu ümbritsevas stagnatsioonis, mis väljendus üldkoosoleku õhustikus, tahaks loota, et leidub keegi, kes tahaks sellise atmosfääri tekkimispõhjuste üle juurelda ning midagi ette võtta. Kinomaja on saanud moodsad filmiprojektorid ja toekat tümpsu tootva surround-helisüsteemi, samuti uue korraliku ekraanilina.
Maja on täis rentnikke, mõned neist küll ammustest aegadest tuttavana problemaatilised, aga see on küllap üldine mure mujalgi. Kinomaja on praegu võib-olla Kinomaja rohkem, kui ta on iseseisva Eesti ajal varem olnud: ülemisel korrusel koha leidnud institutsioonid nagu Eesti Filmi Sihtasutus, MED IA Desk Eesti ja Tallinnfilm on pikemaajalised partnerid, kes annavad kindlate rahavoogudega tagatise, et maja remondiks ja muudeks pakilisteks asjadeks võetud ca neli miljonit krooni laenu saab jätkuvalt teenindatud. Niisiis, paljude näitajate poolest võiks kinoliitlased vaadata tulevikku paremate lootustega, kui millalgi varem seesinatse krooni ajal. Kinoliit ja tema hallatav toitev Kinomaja on muutuste tõmbuses nii nagu kogu muu kinoasjanduski. Omal ajal muutis paljut Tallinnas vastne karastusjoogikino, siis omajagu aitas Euroopa ja Aasia filmide tulekule kaasa Sõpruse elluärkamine (tänu äratajatele), nüüd on tulekul Kaneeliketi Solaris, samas on Kinomajas uus tehnika. Kuidas minnakse vastu muutustele, sellest ei kuulnud me 28. mai koosolekul õieti mitte midagi. Juhatus on pidanud kümme koosolekut, tegevust võib pidada rahuldavaks, sedastas revisjonikomisjoni esindav Vladimir Bogatkin. Ühehäälselt (enamik hääli virtuaalmandaatidena) tunnistati EKLi tegevus rahuldavaks ja esitatud aruanded kinnitatuks. Kogu muusika, et mitte öelda „kogu moos”.
Salajased reservid?
Tallinna südalinnas juba peaaegu korda tehtud majas saab palju korda saata (peale selle, et majagagi on veel palju teha ja see tahab hoolt iga päev), kui on ideid ja tahtmist. Mis ideed ja tahtmised edaspidiseks on EKLi juhatusel, seda me teada ei saanudki, kogu lootus on kardetavasti pandud uuele programmijuhile. Huvi pärast sai küsitud, ega EKL kavatse hakata filmiraamatuid välja andma, nagu teeb sealsamas seina taga kõrvalmajas Uus t 5 Eesti Teatriliit juba mitukümmend aastat. Vastus tuli tegevjuhilt Erika Laansalult väga kiiresti – hääles alati nii sümpaatne metall: Eesti Kinoliit ei kavatse hakata tegelema raamatute väljaandmisega. Järgmisel päeval küsisin esimees Peeter Brambatilt igaks juhuks üle, et kuidas siisi ikkagi selle asjaga on. Esimees vastas, et temaaegne juhatus ei ole raamatute teemat üldse arutanudki. Tundes natuke EKLi koosolekutel arutatud teemade ajalugu, võin kinnitada, et filmiraamatute teema on olnud mitmekümne aasta kestel arutusel korduvalt, aga kahjuks pole asjast kunagi asja saanud. Põhihuvid on ilmselt mujal. Küllap loogiliseltki on huvid mujal. Tore on teada, et EKLi bürooruume ei lasta seista päevad läbi tühjana ja seal liigub mõnikord päris palju inimesi – aetakse rahvusvahelisi filmiäriasju. Räägitav filmiärikeel on allakirjutanu mulje järgi küll viimasel ajal enamasti olnud seesama, mida räägitakse sealpool suurt järve. Laiem lehte lugev filmiüldsus ilmselt juba aimab, mis tegelastest on jutt, sest see on ju korduvalt meedias seisnud, kes toob meil idast kõige rohkem filmigruppe Tallinnasse.
Kui küsisin revisjonäär Bogatkinilt igaks juhuks üle, kas EKLi raamatupidamispabereis kajastub kuidagi välismaa filmigruppide edasitagasi saalimine Kinomaja teisel korrusel ja konverentsisaalis, sain vastuseks, et niisugune asi küll kuskil ei paista kajastuvat. Erika Laansalu kinnitas aga üldkogu ees rahvale, et kõik vähegi vabad pinnad Kinomajas on välja renditud. Siiski oleks tore, kui need sõbralikud filmigrupid, mis toovad Eestisse palju filmiraha, edaspidi ka südalinliku vaba „pleissi” eest natuke „füüri” eraldaksid, mida EKL saaks omakorda kenasti meeleolukatesse filmiüritustesse panustada, kas või filmiseenioride autoriõhtutesse ja lahutamatult sinna juurde kuuluvatesse pirukakestesse.