Neis lauludes võlus küpsele kunstnikule omane nüansseeritud ja intelligentne musitseerimine. Kogu kava esitati peast ja originaalkeeles, mis  näitab taas Miilbergi stiilipuhtust ja põhjalikkust. Kahju, et kammerlaulu laiemaks viljelemiseks puuduvad Eestis nii raha kui ka publik. Estonia teatrisaali õnnetu akustika on teinud forsseerimisest Eesti lauljate kaubamärgi, millest on suutnud hoiduda vähesed. Hääle valjusest on saanud omaette „kvaliteedinäitaja“ ja vahel tundub, et paljude puhul ka ainus. Liialdamine ja häälele  kokkuvõttes ohtlikud võtted kimbutasid ka Miilbergi. Nüüd on ta suutnud enamikust neist vabaneda – hääl kõlab kergelt ja vabalt. Iseäranis hästi sobib tema uus laulmismaneer kammerlaulu esitamiseks. Ooperikatkenditele (aariad Mozarti „Figaro pulmast”, „Võluflöödist” ja „Così fan tutte’st”) ei oleks aga halba teinud, kui vaoshoitud ja täpsele laulmisele oleks lisatud veidi säravamat kõla. 

Kontserdi lõpetasid Miilbergi leivanumbrid – operetikatkendid. On ta ju eelkõige läinud Eesti teatri ajalukku särava operetinäitlejana. Duettides ühinesid temaga Tiiu Laur ja Valentīna Tāluma. Viimane number „My Golden Baby” Pál Abrahámi operetist „Havai lill” tõestas, et Miilberg on ka endiselt suurepärases tantsuvormis „stepihunt”. Ma ei ole ammu käinud kontserdil, mis  kujutaks endast sellist läbikomponeeritud tervikut kui Miilbergi loominguline pärastlõuna, ja see näitab austust publiku vastu. Terviku kujunemisele aitas suuresti kaasa Miilbergi armastatumaid lavapartnereid Helgi Sallo, kes astus üles õhtujuhi rollis. Muusikalised numbrid kasvasid orgaaniliselt välja tema põhjalikest ja maitsekatest vahetekstidest. Eriti kaunis oli, kui Sallo luges Paemurru klaverimängu saatel Schumanni  „Poeedi armastuse” tõlkeid. Ehkki pole teada, mida toob tulevik – kas näeme veel kunagi Miilbergi Estonia laval või mujal –, oli kontsert triumfaalne ja õpetlik. See näitas, milline väärtus on visadusel ja iseendaks jäämisel. Südamega tehtud sihikindla töö vastu ei jää ükskõikseks ka publik.