18 aastat vabaturumajandust on meile õpetanud, et kultuuriväärtus on ka turuväärtus ning muinsuskaitse all ehitised on kinnisvara. Seni on valitsenud ettekujutus, et turg on ennast tasakaalus hoidev võimas majanduslik jõud, mida on tarvis ohjata riikliku reguleerimisega. Ent kinnisvaraturu vohamine ei olnud märk pakatavast tervisest, vaid vähihaigusest, nagu näitab ülemaailmne majanduskriis. Nüüd ei hõika ärimehed ja rahastajad ametnikele „Püüa mind kui suudad!”, vaid „Tilgutit!”. Praegune aeg on paljudele raske. Seda võib võtta kui ühiskonna kokkukuuluvustunde proovilepanekut. Võimalusi on mitu. Me loodame muidugi, et otsusetegijate tähelepanu teravneb ning nad hakkavad aru saama, kes on kõige suuremas hädas ja millist abi on vaja. Ent elu näitab, et nii ei pruugi minna. Kel tegemist ehitustööde hinnapakkumisega, on ehk märganud, et kui peatöövõtjad on oma hindu keskmiselt 30% alla lasknud, siis alltöövõtjad pääsevad turul löögile kõigest poolega endisest hinnast. Peatöövõtjate kasumi marginaal on suuremgi kui hiljuti ehitusbuumi ajal.
Milline on siin seos muinsuskaitsega? Kõige otsesem: ehitaja on huvitatud tööd tegema nii odavalt ja kiiresti kui võimalik. Restaureerimine on aga teatavasti hoolt ja aega nõudev tegevus. Puuduliku järelevalve ja ehitusnõustamise korral ei piisa sellest, kui riik annab rohkem raha omanikule ja tema peatöövõtjale, sest ei ole kindel, kui palju töölisele jääb. Küsimus ei ole ainult riigi raha ümberjagamises, vaid ka targemas ja vähem bürokraatlikus juhtimises. See ei ole võimalik ilma vabatahtlike huviliste ja sõltumatute asjatundjate sisulise kaasamiseta ning selge piiri tõmbamiseta vastutava ametniku ja mittevastutava eksperdi vahel. 1999. aastal oli UNE SCOs arenduse märksõnaks „integraalne planeerimine”, mis tähendab, et globaliseeruvat maailma ujutavad niivõrd etteaimamatud majanduslikud hoovused, et uppumise ärahoidmiseks tuleb linnaehituse-alaste otsuste tegemisse kaasata kõik huvigrupid. Liitunud kapitali suudavad tasakaalustada liitunud ühiskondlikud huvid. 1999. aastal ei tõstnud keegi esile ei äri liikumapanevat jõudu, keskkonnakaitsjate ettevaatlikkust ega muinsuskaitsjate konservatismi. Kaasaja nõuded on maksimalistlikud: lahendused peavad olema energilised, jätkusuutlikud ja kultuursed ühekorraga. Selles mõttes olen kriitiline muinsuskaitsekuu avakonverentsil ja Vasaras esinenud hoiakutega, mis otsivad lahendust muinsuskaitsega seotud elukutsete veelgi süvenenumas spetsialiseerumises ning niigi üksikasjalise muinsuskaitseseaduse punktide veelgi pikemas ja üksikasjalisemas lahtikirjutamises. Kuni selleni välja, et nimetatakse kogu linnaehituslikku reguleerimist alates esimestest ajaloolistest aktidest peale muinsuskaitseks. Tuleks kasuks, kui muinsuskaitsjad unustavad hetkeks, et nad on muinsuskaitsjad, ning katsuvad end panna korraks ehitajate, investorite, omanike või lihtsalt kohalike inimeste nahka, kellele külakirik on lapsepõlvest harjunud maastikumaamärk, mitte ametlik mälestis. Samamoodi võiksid ka teised inimesed korraks unustada, mis ametit nad peavad, ning endale hetkeks muinsuskaitsja mütsi pähe tõmmata. Muinsuskaitsekuu pakub selleks suurepäraseid võimalusi ja läks tänavu ka korda. Alustades kas või sellest, et juba kaua aega ei ole olnud inimeste osavõtt üritustest nii massiline. Suurepärast organiseerimisvõimet näitas üles Paldiski linnavalitsus. Keila-Joa mõisa talgutel 16. mail olid paarikümneliikmeliste brigaadidega esindatud niihästi omanik Riigi Kinnisvara AS kui ka Draamateater, ent kohalikud vabatahtlikud kaalusid mõlemad arvuliselt üles.
Esile tahan tõsta Kaitseliitu, kes toetas niihästi elavjõu kui ka tehnikaga paljusid seltsi talguid ning 16. mai üritusi. Muinsuskaitse selts ja ümarlaud korraldasid seekord talgud eraldi. Võib-olla oli asi selles, et seltsi esimest korda tangole paludes oli ümarlaud veidi kohmakas ning astus varbale. Ühistalgute ettepanekust tekkis äkitselt korraldus ministeeriumi liinis. Seltsi esimees aga ei osanud ümarlaua veebilehel surfata ning ütles nii ka raadiointervjuus, mille peale ümarlaua esimees solvus. Tõtt-öelda ei tulnud minagi ümarlaua talgutekaardil toime, aga ma ei häbenenud ümarlaua sekretärile helistada, kes andis juhatust, kuhu hiirega klikkida. Arusaadav, et seltsi ja ümarlaua ühiskondlik taust on teine, ent selts ongi vabatahtlike ühendus, kes korraldab oma tegemisi sobival ajal. 8. maile koondas selts rohkem heakorratalguid, peamiselt Eesti kalmistutel ja Vabadussõja mälestusmärkide juures. Ümarlaud seevastu on suletud liikmeskonnaga organisatsioon, mis suhtleb avalikkusega blogi ja Vasara kaudu. See on hea, kui suudetakse ühel päeval nii palju üritusi korraldada, et selle toimumine kõikjale välja paistab. Nagu näiteks 16. mai muuseumiööl, kui muuseumihooned ja tänavad olid täis külastajaid. Riigija omavalitsusametite vilgas läbihelistamine ning abist huvitatud omanike registreerimine tõi korrastustöödele mitu tuhat inimest. Ent vabatahtlike ürituste ülalt alla üleorganiseerimisega tasub olla ettevaatlik.
Nii mõneski kohas tulid inimesed kokku ja küsisid, et mis me nüüd tegema peame, vald käskis tulla. Kehvasti läks Tarvastus, kus talgud korraldati varakevadel, kui puud ei olnud veel lehte läinud. Sealne linnamägi tehti tavaliselt mõne tööpäeva lõpus nelja-viie tunniga korda. Talgute ümbertõstmine mõjus Tarvastus nii, et need seekord ära jäid. Tartus jälle oli linnaosade päev, mis rahva talgutelt ära tõmbas. See on hea, kui tänapäeva abi vajavates mõisaomanikes ei nähta mõisnikke, vaid minnakse nende parki koristama nagu ka nemad muudes vabatahtlikes üritustes kaasa löövad. Sest vanasti olid talgud ja mõisatalgud erinevad asjad. Talgud olid vabatahtlikud, talumees aitas talumeest, mõisatalgud olid kohustusliku teoorjuse vorm. Vaevalt et viimasest traditsioon kasvab.
