See pole totaalne, kuid see on siin olemas ja loovate natuuridena tabame me selle olemasolu tugevamalt kui tahaksime. Nii nagu näituse kuraator Harry Liivrand on ka öelnud, on Helina Loidi maalidel hargnev draama omamoodi kujundlik hinnang ülikoolilinna klassitsistlikule omamüüdile. Näib, et Tartu maalilt ootavad paljud värvi ja teatavat väikekodanlikkust koloriidis. See on selle linna kunstnike taak. Õigemini öeldes ollakse kimbatuses, kui leitakse head värvimängu ja traditsioonide jätkamist, sest siis on liiga palju „maali” ning seega on kaheldav selle „kaasaegsus”, samas ollakse skeptilised ning võõristavad, kui kunstnik sellest suurt ei pea. See selleks. Ma ei tahaks sellest üldse kirjutada, kuid just noor kunstnik Tartus peab kunstipubliku vastuvõtu tõlkevigadega pidevalt rinda pistma. Antud näituste kureerimine Tallinnasse aga näitab, et aeg muutub ning vaimselt ärksamad on võimelised vastu võtma klassikalisest koodist väljuvaid lahendusi ning otsinguid. Helina Loid on figuratiivne, kuid see figuratiivsus on sümbolistlik ja pingestatud just oma petliku realismi tõttu, mis seda sugestiivsemalt esitab selliseid inimlikke emotsioone nagu üksindus ja võimetus midagi paremaks muuta. Autor on oma magistritöid saatvas kaitsetekstis öelnud, et ei soovi, et tema loodud visuaalne maailm oleks kohe ja ladusalt arusaadav, vaid et see tekitaks ennekõike tunde, mis seostaks nähtu vaataja enda elukogemusega. Näituse pealkiri on olnud algselt ingliskeelne: „Save Me”, mille tõlkimisel eesti keelde on mitmeid võimalusi: „Säästa mind” või ka „Päästa mind”. Helina Loid ei välista kumbagi, lähtudes mõttekäigust, et see, kes näib vajavat säästmist, võib vajada hoopis päästmist ja vastupidi. Helina Loid-Kudu „Säästa mind” sarjas on kunstnik ise toonud esile kolm olulisemat märgilist tasandit: ruumi ja selle arhitektuursed elemendid ning kohaspetsiifilisuse; inimliku elu ja nägemuse lineaarsest teekonnast paratamatu lõpu suunas ning valguse ja pimeduse vastanduse. Ruumi aspekti ja selle käsitlemist pean algusest peale selle maaliseeria üheks tugevamaks tasandiks.
Ruumide proportsioonid, valgustus ja kasutatud materjalid mõjutavad meie enesetunnet ja maailmataju rohkem, kui oleme sellest harjunud mõtlema. Seega on Helina Loidi tugev osutus sellele ja ruumi dialoogile inimesega tähelepanuväärsemaid aspekte. Andrus Raagi mõte, et kaasaegne maal on eelkõige pinna pingestamine ja energiaga laadimine, on märk kainest ja selgest refleksioonist enda kui kunstniku ülesannete ja koha kohta antud ajahetkes. See võib kõlada tuimalt ja olla pettumuseks mõnele, kuid ka mu enda kogemus kinnitab just seda ideed. Kõik muu siseneb maali läbi nende kahe. Kuid kas ainult kaasaegses maalis? Kas pole see nii olnud ka enne? Kuid tänapäeval, kõigile kättesaadavate reproduktsioonide ajastul, muutub öeldu tähendus või teostus ja ülesandepüstituse aktsent. See on maalikunstniku terve mõistus, mis seda mõistab, sest kui taguda vaid provokatiivsuse ja hambutu sotsiaalsuse nupule, nii et vorm ei kanna sisu välja, jääb järele parimal juhul küündimatu tendentslikkus, halvimal juhul poliitika (nagu kullatud pappmees Tõnismäel). Lausrumalus võtab seda kunsti pähe, tegelikult väljendab see kaost mõtlemises ja koodide tajumises. Autori loogiline käik loobuda seeläbi üldse figuurist on aktsepteeritav. See on valiku küsimus. Raag läheneb seeläbi pigem teosoofilistele kunstikeele ja -mõju otsingutele. Ta tajub ja tunnistab seda, viidates sellele oma näituse pressitekstis: maalimine kui esoteeriline toiming. Küpse inimesena aga ei sukeldu ta sellesse, vaid piirdub selle olemasolu ja võimalikkuse teadvustamisega. Ära jääb jutt meid kõiki täitvast ja vaimustavast vaimsusest. See on olemas, seda pole vaja pidevalt korrata, sest mida rohkem me räägime headusest ja armastusest ja vaimsusest, on see paradoksaalselt märk, et seda on meis ja ennekõike rääkijas üha vähem. Sõnad ei kompenseeri puudujääki.
Andrus Raag ei kompenseeri ega lähe ka kompromissile. Ta on otsustanud minna oma rada ja leida oma graal. Raag on mõtlev maalija, kelle puhul olen endalt küsinud, kui palju ta jõuab ja julgeb seejuures jätta ruumi mängule. Tema uuem looming Tallinna Linnagaleriis aga toob need kaks, analüütilise ja ekspressiivselt alateadliku mängu tasakaalu. Andrus Raagi Tartu ülikooli filosoofiataust annab talle ühe eripärasuse ja võib-olla ka tugeva eelise – mängida analüütilisega. Kusjuures võitjaks jääb maal. Ma kirjeldaksin seda kui kunstniku vabadust ja julgust ning tarkust esitada ühel näitusel maalidel erinevaid võtteid ja koode ning võimekust ometi suuta hoida kõike tervikus.
