Filmitekst ja üldine fluidum on suunatud keskmisest haritumale intelligentsele  inimesele, kes otse loomulikult armastab kultuuri ja on kursis kunstiajalooga. Samuti puudub siin ameerikalik õnnelik lõpp. Liigagi varakult antakse aimu, et kangelane kannatab ja lõpetab traagiliselt. Piinatud geeniuse vaevad saavad tasutud pigem taevas (moraalselt), aga mitte maa peal (reaalselt). Filmi peategelase prototüübiks on hilisemate kirjelduste kohaselt nukravõitu elulooga Séraphine Louis, ka Séraphine de Senlis (1864–  1942), ekstsentriline amatöörkunstnik, keda kehastab Yolande Moreau. Näitleja on ühes intervjuus öelnud, et ta tundis ette, et see roll viib võiduni. Moreau mängib tõesti hästi, kuigi mitte paremini kui teine osatäitja Ulrich Tukur, kes mängib filmis kunstiloo seisukohast olulist figuuri, kunstikriitik Wilhelm Uhde rolli. Ei saa salata, et „Séraphine’ist” tõukuvalt tekkis mul hoopiski suurem huvi nn uusprimitiive patroneeriva kunstikollektsionääri Uhde kui pühakute  ja inglite juhitud Séraphine’i vastu. Wilhelm Uhdet (1874–1947) teatakse kui moodsa aja primitiivide avastajat-toetajat. Ta avaldas 1911. aastal raamatu Henry Rousseau’st, juba järgmisel aastal „avastas” Séraphine’i votiivimaale (religioossed rahvalikud pildid, millega avaldati tänu pühakutele) meenutava loomingu.

Uhde kogus nii modernistide töid kui ka modernismi poolt püünele tõstetud külageeniuste kunsti. Tema sõpruskonda kuulusid  kunstnikud Pablo Picasso, Sonia Terk-Delaunay (kellega ta oma homoseksuaalsuse varjamiseks aastatel 1908–1910 abielus oli), Robert Delaunay ja hilisem elukaaslane Helmut Kolle keda ka filmis kujutatakse, 1928. aastal korraldas Wilhelm Uhde Pariisis Galerie des Quatre Chemins’is viie amatöörkunstniku näituse. Eksponeeriti Henry Rousseau’, Louis Vivin’i, Séraphine Louis’, André Bauchant’i ja Camille Bombois’ maale. Viimasest tõsielulisest sündmusest  filmis juttu ei tehta. „Séraphine’i” stsenaarium on rajatud küll faktidele, aga kuna Séraphine’i elust ja isiksusest, vastandina Uhdele, teatakse vähe, on naist kujutava karakteriga suhteliselt loovalt, mõneti ka klišeelikult ümber käidud. Stambile näib ka rõhuvat osa filmi muusikalisest kujundusest (César parima muusika eest, helilooja Michael Galasso). Huvitaval kombel on Prantsuse kunstikoguja (ABCD ehk Art Brut Connaissance  et Diffusion) ja režissöör Bruno Decharme kasutanud oma dokumentaalfilmis vene autsaiderkunstnikust Aleksandr Pavlovitš Lobanovist (2001), kes elas üle 50 aasta vaimuhaiglas, sama helilooja muusikat (konkreetselt meloodiat „Blue” Wong Kar-Wai filmist „In the mood for love”, e. k „Valmis armastuseks”). Hingekriipivalt valulikud viiulihelid, mis pärinevad eelmainitud linateosest, annavad juba filmi esimese kolmandiku jooksul märku, et asjad  veavad viltu. No, ma ei tea. Tõesti on kurb, et Séraphine’il lõpuks sassi keeras, aga võib-olla ei peaks kohe vaatajale piki kõrvu andma. Mida traagilist on selles, kui naine värvide tempimiseks aasalt madarajuuri otsib või jõest värvilist savimulda kogub? Neis kaadrites kõlavadki pateetilised noodid esimest korda. Ilmselt ei tohiks vaataja ennast liiga mugavalt tunda. Kui pilt on ilus, siis olgu muusika valus. Ei mingit matisse’likku mugavat tugitooli. 

Uskumatuna tundub stsenaariumis koht, kus sügavalt religioosne naine saab maistest asjadest lummatud. Mõneti kriminaalselt käituv Séraphine, kes vaesena „laenab” jumalakojast inglite heakskiidul küünlaõli ja näppab kauplusest lõuendit, aga mitte süüa, kukub sponsorist Uhde toel maist vara kokku kuhjama. Võib siiski teoretiseerida, kas sellega pole tahetud vihjata patroneerivale olukorrale, mis paratamatult viib Séraphine’i senise väärtussüsteemi  paigast. Tema, kes ei teinud mitte kunsti, vaid avaldas piltide kaudu oma tänu Neitsi Maarjale, ei oska enam toime tulla kunstniku rolli tõstetuna. Ühest naise lausekatkest saame teada, et rahvale meeldimiseks on tema maalidele vaja eelkõige kuldseid raame. Piltide sisu kuulub tema jaoks usu, mitte kunsti sfääri. Paratamatult tekib soov võrrelda filmi Poolas 2005. aastal tehtud ja Karlovy Vary festivalil  neli peaauhinda võitnud teosega „Minu Nikifor” (rež Krzysztof Krauze), mis kujutab samuti justkui kahes eraldi maailmas elava kunstnikuhinge heitlust. „Minu Nikiforis” erakliku meeskunstniku peaosa kehastuse eest sai peapreemia 80aastane näitlejatar Krystyna Feldman. Mart Rummo kirjutas filmi kohta tabavalt: „Tõeline rõõm on kogeda, kuidas filmi looja oma tegelasi ja vaatajaid tõsiselt võtab – publikule ei pakuta pehmeks nämmutatud  palukesi ning monteerija on lõiganud poolelt sõnalt katki iga stseeni, millel on oht imalusse kalduda.”

See võib tuleneda poolakatega ühisest nõukogulikust elukogemusest, et idaeurooplaste loodud „Minu Nikifor” kui „Séraphine’iga” temaatikalt äärmiselt sarnane film mõjub „süütu” eestlase silmale kargemalt ja ausamalt. Järgmine kunstifilm, mis meie ainsa Neitsi Maali napsab, võiks Sõpruse ekraanil olla  Paul Kondasest, keda mängib Jan Uuspõld.