Sõitsin nädal tagasi Järvevana teel. Oktoobri lõpuni oli siis jäänud mõni päev ja kella polnud veel keeratud. Sellest hoolimata oli keskpäeval kõik ühtlaselt hall. Kui Juhan Liiv luuletas kunagi „Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine“, siis minu ees oli igav asfalt ja mõned autod. Sügisene taevas oli küll ilmselt sama pilvine nagu Liivi ajalgi.  

Lähenesin Järvevana tunnelile. Minu meelest on see üks neid kohti Tallinnas, kus tekib tunne, et sa polegi päriselt siin. Paarikümneks sekundiks, kui laevalgustid rütmiliselt pea kohal üle libisevad, võiks olla ükskõik kus. Välismaal? Filmis? Raamatus? Mul on selle tunneliga seoses vist rohkem mälestusi kui mõne inimesega.  

Aga täna matab selle hämarus mind sekundiga enda alla. Ühendus kaob ja raadio hakkab kahisema. Hädine tunne on. Sõidan. Keegi kihutab minust mööda. Korraga on mu ümber valge (loe: endiselt hall). Mulle meenub, et see tuleb. Kohe varsti. Pimedad õhtud. Külm. Teate küll, meeleolu langus. Hooajaline depressioon, seasonal affective disorder, inglise keeles SAD – irooniline ühend.  

Arvan, et mu vaim on aastatega pimedusega kohanenud. Kevadel on alati lotovõidutunne, mõnel aastal ei tundu kaamos nii hull ja lõpmatu. Kunagi tekitasin igaks päevaks endale mõne väikse rõõmu. Lihtsalt selleks, et oleks, mida oodata. Midagi toredat. Üritasin nii kohaneda pimeda aja ja vägisi peale tükkiva tuimusega. Nüüdki avastan ennast iseendale mõtteis kinnitamast, et elus peab alati olema midagi, mida oodata. Parem homne tuli alati. Vahel võttis see päeva, vahel mõned kuud.  

Äkki nüüd, kui Tallinna vanalinnas kostab hümn juba pool viis õhtul, on õige aeg kirjutada sõbrale, vanavanemale või töökaaslasele ja küsida, kuidas tal läheb. Kuidas ta kohaneb? Pimedusega. Maailmaga. Iseendaga. Meid on vähe ja meil on pime. Kohanemises on ilu kõrval vist alati ka natuke valu. Millestki tuleb ju lahti lasta, et uus vastu võtta. Üksteist päriselt märgates saab kohanemine olla rohkem ilus kui valus. Nii peakski olema. Alati.