Dokumentaalfilm „Machina Faust“ (Flo Film, Eesti 2022, 78 min), režissöör-stsenarist-produtsent Kaupo Kruusiauk, operaatorid Erik Põllumaa ja Kaupo Kruusiauk.

Just sellist masinat, filtreerimismasinat, portreteerib režissöör Kaupo Kruusiauk oma uues dokfilmis „Machina Faust“. „Mind inspireerivad emotsioonid ja inimene kui toores masin, selle instinktid ja õppimisvõime. Ma ei filtreeri iseennast, ma filtreerin ümbruskonda.“ Nii sõnastab Maria Faust oma rolli maailmavaatleja ja muusikuna.

Vaatajal on võimalus osa saada Maria Fausti elust ja tegemistest umbes kahe aasta vältel. Ühe pealiinina läbib filmi teose „Maarja missa“ (2020) valmimine alates muusika loomisest kuni proovide ja esiettekandeni, aga ka sellesama teemani, millest missa kõneleb – vägivald naiste ja laste vastu, vägivald oma kodus. Just neile, kes seda on kogenud, ongi see muusikateos pühendatud. „Ma võin rääkida asjadest, mis ei ole otseselt minuga juhtunud, aga minu ümber ja mina saan seda vahendada. Mu ülesanne on filtreerida, mitte kritiseerida või lahendusi pakkuda. Ja rääkida tuleb neist asjadest niikaua kuni riiust on saanud dialoog.“

Tuleb mainida, et filmi tegemise aastad juhtusid olema raskeimad Maria senises elus.

Esimene mulje filmist on selline, et oleksin justkui sattunud vaatama veidi juhuslikku väljapanekut Maria kodu­videotest – pildike siit, pildike sealt. Rida kontekstist väljarebitud kilde, millest osal ei ole õiget algust ega lõppu. Ei saa kohe aru, millest või kellest räägitakse ja kui Maria eluga just kursis pole, siis võib mõndagi kuni tiitriteni mõistatuseks jäädagi – kes on kõik need inimesed, kus on see kõik filmitud? Ometi on filmis toimuv algusest peale kodune ja tuttavlik: naine teeb remonti, mees pikutab. Pärast istutakse laua ümber, laual on veiniklaasid ja muu kraam, õhus hõljub suits ning kõlab muusika, millele Maria spontaanselt, justkui varrukast sadavaid fill’e ja kontrameloodiaid juurde improviseerib. Just see kaader on minu jaoks filmi üks muusikaliselt köitvamaid hetki. Soovin, et selliseid oleks vaid rohkem tabatud! Me näeme Mariat klaveri taga, pliiats käes ideekillukesi noodipaberile üles märkimas. Maria saksofoniga, bändi juhatamas ja salvestamas: kujunev muusika on kindlas haardes. Näeme saksofonimängijat oma päeva esimesi oktaave ja kvinte pillist välja meelitamas, mis end veel väga hästi kätte ei anna ja mille Maria kohe kompvekkide ja õlle ühise kleepimise süüks paneb. Siis Maria hetked koos emaga Saaremaal, rääkimas suhetest, meenutamas lapsepõlveaegu, meres ujumas. Siis jälle Taani ja 2020. aasta muusikaauhindade gala. Maria astub lavale, et võtta vastu aasta parima eksperimentaalalbumi tiitel Sacrum Facerega salvestatud plaadi „Organ“ eest, tänukõne on taani keeles.

Mulle meeldib, et režissöör portreteerib Maria Fausti ilma igasuguste kallutuste või liialdusteta, püüdmata teda peale lihtsalt inimeseks olemise mingist kindlast perspektiivist näidata. Inimene, kes ajab oma asja. Tänu sellele on Maria ise, tema olemus ja kõnepruuk filmis jäädvustunud täpselt sellisena, nagu see on alati olnud. Sellisena, nagu minagi teda ammusest Otsa-kooli ajast mäletan.

Mariast dokfilmi tehes oleks arvatavasti igal režissööril suur kiusatus perspektiivi valida – kas ta on rohkem edukas saksofonist ja tundeline improvisaator, žanriuuendaja, kes käsitleb saksofoni harmooniainstrumendina, naiste õiguste eest võitleja, doktorikraadiga õppejõud Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis, sotsiaalse närviga helilooja, organiseerija, kes naisena üksi on efektiivsem kui neli meest samal ajal, hea kokk, või hoopis koduvägivalla ohver, kes end oma muusika kaudu rehabiliteerida püüab?

Kõrvalpõikena filmiteemalt lähen korraks ajas tagasi ja meenutan aastat 1997, mil Maria ilmus Otsa-kooli puhkpilliosakonda. Korraga oli meie seas selline tüüp, kelle jaoks kehtisid pisut teised reeglid, ja tundus, et ka teistsugune tunniplaan. See oli mõnes mõttes õige, sest Maria õppis estraadiosakonnas, mitte klassikalises. Uustulnuka juurde kuulus ka siiras põlgus piirangute ja sunnitud tegevuse vastu, oli selleks siis kas ettekirjutus mängida teiste heliloojate muusikat või muud moodi raamidesse surumine. See tõi vahetevahel endaga kaasa südamest tulevaid valjuhäälseid vägisõnu ning kehaosade või orgaanilise mateeria nimetamist nende õigete nimedega. Aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusime, et kohati jahmatavad repliigid väljendasid enamasti situatsioonikoomikat ja eneseirooniat ning teravates ütlemistes ei olnud iialgi õelust ega pahatahtlikkust. Temast tekkis mulje kui tugevast ja stoilisest kaasõpilasest. Filmis näeme … ehk midagi muud. Näeme kedagi, kes on haavatav ning ka haavatud ja armidega, kes on kogenud ja mõistnud, et osa ebaõiglasest kohtlemisest ja vägivallast, mis talle elu jooksul osaks on langenud, on seda vaid selle pärast, et ta on naine ja mitte mees ning otse loomulikult protestib ta selle vastu. Muide, ka asjaolu, et see dokfilm üldse teoks sai, on kuuldavasti Maria-poolne panus võitluses eesti dokfilminduses valitseva vanameestekesksuse vastu. Vaatamata Maria üldisele avatusele ja vahetule suhtlemisele jäävad tema kõige sügavamad kihid koos sinna peidetud valuga siiski vaatajale kättesaamatuks. Aga me näeme inimest, kes armastab, pühendub enesest kõike välja pannes ja kelles on hulk elutervet enesekriitikat. Ning tohutult kirge, eelkõige muusika vastu. Viimase kahe aastakümne jooksul on ta kokku kutsunud ja juhatanud eri koosseise, loonud ja salvestanud vähemalt 12 albumitäit muusikat. Läbi löönud ainuomase stiiliga, mida on raske liigitada, sest see on süntees džässist, eksperimentaalmuusikast, klassikast, sonorismist ja vabaimprovisatsioonist.

Needsamad albumid on temast teinud ka palju kordi auhinnatud laureaadi, kelle preemiate hulgas on viis Taani muusikaauhinda, Eesti Aasta Jazzmuusiku 2016 ja Aasta Jazzhelilooja 2019 tiitlid ning BMW Jazz Welt 2019 nominatsioon. 2019 andis Taani heliloojate ja laulukirjutajate ühing talle auhinna nimega „Hæderspris“ kui väljapaistvale ja Taani muusikaareeni mõjutanud heliloojale tema loomingu eest.

Filmis näeme, et kõigil neil auhindadel on kindel koht Maria kodus, peeglikapil … ühes komplektis juuksegeeli ja deodorandipudelitega. Alahindamata preemiakujukeste sisulist tähendust, mõtiskleb ta nende kujunduse üle – milline näeb kõige õudsem välja, ja kumb neist kahest on hullema disainiga, kas kriitikute auhind või elutööauhind?

Olgugi et film algab ja lõpeb muusikaga – algul bänd ja lõpus soolo –, on minu jaoks filmis muusikat ikkagi liiga vähe. Kuidas muusikalised ideed jõuavad visandina paberile, sealt edasi partituuri, milliste kohtadega tehakse proovis tööd, kuidas keerulised kohad siledaks lihvitakse ja kuidas kõlab muusika, kui see on ettekandeks valmis saanud – sellest protsessist oleks tahtnud rohkem osa saada. Muusika on siiski Maria Fausti nimelise masina kõige olemuslikum osa. Masina, mis filtreerib ja sünteesib stiile, loob rütme, meloodiaid ja kakofooniat – kui soovite. See oskab rääkida helide keeles tuttavaid lugusid, mida me kunagi kuulnud ei ole, mängib pillidega, mida me tunneme, aga ära ei tunne, ning kirjutab muusikat koosseisudele, millest me teame, mida sealt oodata võib, aga mida me oodatagi ei oska.