I Tallinna noortekooride festivali (14. – 16. X) festivalikontsert 15. X Tallinna Jaani kirikus. Musamari Koorikooli tütarlastekoor, noorte naiste koor Kevad, tütarlastekoor Ellerhein ning Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor.
Viimastel aastatel sageli edasilükkamisest ja ärajäämisest kimbutatud Eesti koorifestivalide rida on saanud täiendust uue tulijaga: nimelt toimus 14. – 16. oktoobrini I Tallinna noortekooride festival, mis kandis seekord pealkirja „Neidudekooride teekond laulupeole“.
Praegune noorte laulupeo hooaeg on iseenesestmõistetavalt hea võimalus pöörata pilk just nimelt ühele peol osalevale noortekooride liigile. Kuigi suur osa festivalil aset leidnud töötubasid oli suunatud koorilauljatele, et liigijuhtide käe all üheskoos eesootava peo repertuaariga tegeleda, anti siiski ka kaks festivalikontserti, kus astus üles valik neidudekoore. Laupäeva õhtul sai Tallinna Jaani kirikus tutvuda esialgse kavas olnud viie asemel nelja neidudekoori kõlailmaga, kuna mitme laulja haigestumise tõttu ei saanud kahjuks üles astuda kammernaiskoor Musamari.
Kontserdi avanud Musamari Koorikooli tütarlastekoor (dirigent Tiina Mee) tundus esiti olevat kimpus liigse tagasihoidlikkusega, ent teiste kooridega võrreldes ka lauljate arvult pisem kollektiiv avanes iga esitatud palaga aina rohkem ning tütarlapsed näitasid kõigi palade vältel kõrvapaitavalt puhast ja ühtlast vokaali. Kuigi tulevikus ootaksin neilt madalamas registris veidi rohkem avarust ning mahtu, olid Musamari neiud praegu oma tütarlapselikus siiruses siiski mõjusad.
Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoori (dirigent Maarja Soone) kava oli minu hinnangul selle kontserdi kõige paremini realiseeritud ning nauditavam tervik. Ester Mägi palas „Siin mu rõõmumaa“ kuulis naiskoosseisult tõeliselt ilusat väljapeetud legato’t looklevates pikkades liinides, mis võivad mõnes versioonis jääda liialt trepiastmetena eraldiseisvateks. Kiitust väärib ka täpselt välja kujundatud dünaamiline joonis. Kavas seejärel teatava n-ö registrivahetusena toiminud „Dona nobis pacem“ ehk „Anna meile rahu“ rootsi helilooja Anna Cederberg-Orretegi sulest demonstreeris hästi koori ühtlust ning head tasakaalustatust.
Siinkohal on tegu küll suuresti minu eelistusega, kuid kavale andis ütlemata viimistletud lõppläike dirigendi valik helilised kaashäälikud iga loo lõpus sihipäraselt välja tuua: nii kumisesid kirikus iga üksikpala mulje lõpetuseks näiteks n-tähed nii sõnade „armastan“ kui ka „aamen“ sabas.
Ellerheina tütarlastekoori (dirigent Ingrid Kõrvits) puhul väärib seekord esiletõstmist aldirühm, kelle ühtlast toetust keskmises ning madalas registris oleksin ehk üldise ekviliibriumi mõttes tahtnud kohati rohkemgi kuulda.
Arvo Pärdi palas „Zwei Beter“ ehk „Kaks palvetajat“ pakkus heameelt narratiivselt toimiv ja mõjusate rõhuasetustega lahendus. Selle variserist ja tölnerist rääkiva tähendamissõna muusikaliste kujunditega edasi antud ümberjutustuse maalis koor igati ilmekaks, liikudes kaht tegelast vastandavast vestmisest kulminatsioonini, mis jätab kajama õpetliku tõdemuse.
Nähes kavas Cyrillus Kreegi Taaveti laulu 137, valdas mind peale ootusärevuse ka teatav aukartus. Võib-olla ei olnud sel korral siiski tegu kavasse kõige paremini asetatud pusletükiga. „Paabeli jõgede …“ partiid pole kerge pähkel ka segakooriversioonis, kuivõrd neil on loomupärane omadus väiksemadki väsimuse märgid kõrgemate häälte ülemises registris valusalt esile tuua. Katkematut sisemist sünergiat ja sisendusjõudu nõudev teos, kus rõhuasetus satub siin seade spetsiifikast tingituna rohkem ülaregistrisse, kippus lõpu lähenedes paratamatult ühes lauljatega väsima. Kuigi küsimus oma laulu laulmisest võõra rahva maal oli intensiivne ja õnnestunud toonitus, siis meloodilist materjali oleksin soovinud narratiivi avardavate harmooniliste kulgemistega varieerivas palas vastavalt äärmiselt laetud tekstile mõneti veel enam muusikalist kujundust.
Noorte naiste koori Kevad (dirigendid Õnne-Ann Roosvee ja Jelizaveta Vilippus) kava algas Sergei Rahmaninovi „Bogoroditse Devo“ ehk „Jumalasünnitaja Neitsiga“, mis paneb mu alati – eriti kirikus – seda kuuldes ootama säraval akordil lagede alla kaarduvat ning kõigi avarusteni küündivat kulminatsiooni. Kuigi sellele eelnevas kulgemises oli eelmainitu realiseerimiseks vajalikku rahulikku väljapeetust, jäi katarsis selles tõlgenduses esile tulemata. Arvo Pärdi „Eesti hällilaul“ kõlas keelpillide asemel klaverisaatega esitatuna esialgu tunnetuslikult võõrapäraselt, ent nii see kui ka Pärt Uusbergi „Kõik muutub lauluks“ kanti ette ühtlase vokaaliga (sopranirühmalt oleksin siiski paiguti tahtnud veel rohkem säravust). Sonja Poormani seatud korea rahvaviis „Arirang“ (solist Hyonah Song, flöödil Ele Nugis) oli aga ülejäänud kavast hästi eristuv sobiv täiendus.
Ettepanek kõigile neidudekooridele: julgegem rohkem üllatada ning ootuspärastest repertuaaripiiridest välja astuda! Kuigi kirikukontsert soosib arusaadavalt akustilises plaanis ehk pigem väljapeetud lüürilisi palu ning iseenesestmõistetavalt ka vaimulikke teoseid, siis neidudekoorid luubi alla võtnud festivalil oleks kahtlemata olnud hea meel kuulda ka midagi teist laadi ja teravamat – leidub karakteerselt kontrastsemaid palasid ju vaimuliku muusika žanriski.
Kuivõrd noortekooride festivali keskmes olid sel korral neidudekoorid (laupäevaõhtusel esimesel kontserdil eranditult Tallinnas tegutsevad koosseisud), oleks peale lakoonilise palade ja autorite loetelu olnud kavalehel teretulnud ka vähemalt nende kooride ning dirigentide tutvustus. Kuigi iga neidudekoor pakkus kuulata isenäolise kõlapaleti, on koori (lühi)tutvustus hea võimalus publik veidi lähemale tuua ning lasta tal koori senise kujunemis- ja tegutsemisloo kardina taha piiluda – on ju needki peale kõla koori olemuse oluline osa.
Samuti olnuks festivalikontsert ühe keskse väljapoole suunatud üritusena olnud hea võimalus tutvustada veel rohkemaid nüüdisaegseid (eriti kodumaiseid!) kooriheliloojaid ja nende vähem esitatud teoseid – suur osa kõlanud heliteoste autoreid olid koorimuusikaga veidigi sina peal olijatele kindlasti juba tuttavad. Kuigi festivali eesmärk oli esitleda neidudekoore, mitte näiteks uudisloomingut, ei tähenda see, et neid kaht poleks saanud mitmekesisuse nimel omavahel rohkem põimida. Milline võiks olla veel sobivam koht näiteks noorema põlvkonna loojate helitööde tutvustamiseks kui mitte noortekooride festival?
Ehk jäi repertuaarivalik mõneti tõepoolest kontserdipaiga taha, ent loodetavasti on siin mõttekoht tulevasteks festivalideks, olgu need suunatud mis tahes kooriliigile. Oma liigi n-ö raudvara on vaieldamatult oluline – meil kõigil on oma kvintessents! –, kuid olen enam kui kindel, et Eesti neidudekooridel on peale juba lihvitud pärlite varuks ka üle nende piiride painduvat materjali ning veel avastamata aardeid.