„Irbe kunst oli puhas kunst,” ütleb Blumbergs. „See ei olnud relv, massiteabevahend ega jõu väljendus. Mind köitis see, et saab elada ka nii nagu tema elas. Irbe oli väga tihedalt seotud vaimse vertikaaliga, ta oli religioosne. „Ma ei usu pilti, kuid näitan sellega üles austust Jumala vastu” on üks Irbe väljendeid, kus minu meelest väljendub paljasjalgse kunstniku olemust. Religioossus muutis tema elu, tema paljad jalad, tema eksistentsi ühiskonnas ja ka tema kunsti kontseptuaalseks. Tema elu tajumise kontseptsioon peitus temas eneses. Irbe omapära avaldub tema kunsti puhtuses ja religioossuses.”
Blumbergs võtab Irbe elust üle igaviku puudutuse. Andmed Irbe hukkumise kohta on vastuolulised. Ilmārs Blumbergsi vanaisa kingsepp Kārlis Fokrots olevat teadnud, et Irbe suri peahaava tagajärjel 10. X 1944, kui Riiat pommitasid Vene lennukid. Irbe tsükkel algab sellest surmapunktist, „teispool naudinguprintsiipi” (Freud), ja kulgeb ajas „mõlemas suunas”. Kunstihoone galeriis esindavad tegelikku elu metallalustele asetatud esemed: puutükk, kastike, pliiatsiots, hammas, õlita praetud pannkoogitükk, mustad lakk-kingad („nagu märk, et see paljasjalgne inimene on endas siiski kätkenud võimalust, fantaasiat, et ta võiks kunagi ilmuda lakk-kingades. Nagu kontrast paljasjalgsusega”), budisti kingitud krutsifiks ja ilmutus: ole selline, nagu sa olid siis, kui olid armunud; van Goghi tool toast, kus ta suri jne. Elu ja kunsti erinevus innustab kujutlusvõimet. Piki ruumi seinu on madalatesse klaasitud kastidesse asetatud joonistused, fotod, orgaanilise päritoluga elemendid.
Visuaalsed üksused varieeruvad, luues mitmesuguseid aine ja tunnetuse vahekordi. Kärbsest tekib paberlennuk ja paberitükid, mis jäid Irbest järele pärast tema surma. Paberitükid meenutavad musti liblikatiibu. Tükikesed muutuvad lennukiteks ja kärbesteks. Lennuk muutub mustaks liblikaks. Irbe käe külge on kleepunud kärbsed. Irbe tahab kärbest (või lennukit) kinni püüda ja ära süüa. Irbe unistab mere maalimisest, ent tema unistus ei täitu kunagi. Irbe unistust jätkab Blumbergs: „Kunstnik on maetud liiva sisse, laine rullub üle tema. Inimene on maetud ja keegi teine tuleb uue eluga”. Nagu noor naine kübaraga mere ääres. Nagu õigeusu kiriku kuplid, mis annavad tunnistust jumalikust kohalviibimisest. Blumbergsi lineaarne mudel hõlmab mitmemõõtmelist aega: kahestumist, kattumist, mitmekordseid identiteete, biograafilisi reministsentse, literaarseid allusioone. „Vihm niisutab merd,” nagu on kirjutanud Albert Camus Sisyphose müüdis. Blumbergsi tsüklis kajastab vihm loodusega ühtesulamist ja ühtlasi loomulikku soovi, et joonistusi ostetaks, sest siis saab süüa. Ekspositsioonis on kolm videoekraani, mida ei saa üheaegselt tajuda. Kahel neist näidatakse Juris Podnieksi stuudios valminud filmi „Tuhk”: inimene kaotab antropomorfse iseloomu, ühineb mateeriaga või tõuseb fööniksina taas tuhast, käsi uksel viitab väljapääsu poole. Antonüümid võivad toimida sünonüümidena. Nägu pole näha. Videos nagu ka fotodel on Irbe rollis luuletaja Imants Tilbergs. Helilooja Jānis Petraškevičsi puhastustule muusikat mängib bassflöödil Anna Petraškeviča. Keskmine ekraan on pildita.
Tööd on paigutatud nii, et vaatajal oleks kindel liikumissuund. Sõnumil on algus ja lõpp. „Selleks, et vaadata uuesti, tuleb käiku korrata. Selleks, et saada kogemus, tuleb korrata teise inimese elu,” ütleb Blumbergs. Tsükkel on avatud finaaliga. Kunstnik tahaks, et see oleks rõõmus, sest „Irbe oli rõõmus ja heatujuline inimene. Just rõõm andis minu meelest Irbele vabaduse tunde. Oli see tingitud Irbe religioossusest, see jääb igaühe enda otsustada, kuid rõõm iseloomustab Irbet. Kuidas seda näidata?”. „Kui te leiate minu töid, andke need kellelegi,” olevat Irbe öelnud. Kunstniku saatus on leida ja ära anda. Näituse avamispäeval kinkis Blumbergs luuletaja ja näitleja Juhan Viidingu (1948–1995) tütrele Elo Viidingule Juhan Viidingule tehtud kostüümikavandi. Blumbergs tegi kavandi 1974. aastal, kui koos lavastaja Pēteris Pētersonsiga toodi Tallinna Kingissepa-nimelises Draamateatris lavale Aleksandrs Čaksi näidend „Spēlē, Spēlmani!” („Mängi, pillimees”). Näidendi dramaturg Imants Ziedonis mäletab, et Viidingu Pillimees „oli huligaan. Eesti tüdrukuid, kes läti rättidega vehkisid, näpistas ta kintsust ja patsutas tagumikule, seejuures kaunis häbitult. See oli ikka päris vallatu. Ja ühest tüdrukust sai hiljem Lennart Mere naine ja Eesti presidendi proua”. Pärast Viidingu enesetappu avaldas Guntars Godiņš ajakirjas Literatūra un Māksla ilmunud järelehüüdes Viidingu luulet. Näituse avamisel luges Viidingu luulet eesti keeles Godiņš, läti keeles aga Blumbergs.
Tõlkinud Valt Ernštreit
