Neli aastat tagasi jõudsid mitmed keskaega uurivad ajaloolased, kunstiajaloolased ja arheoloogid tõdemuseni, et parema koostöö huvides tuleks koonduda. Mida varasem ajalugu, seda fragmentaarsem on pilt ning mosaiigi kokkupanekuks on eri distsipliinide teadmised hädavajalikud. Siinkohal võiks muidugi öelda, et piisab kolleegide tööde lugemisest, kuid elu on näidanud, et sellest üksi on vähe. Humanitaarteaduste uurijaid valmistatakse ette nende valdkonna õpetamismeetoditest ja uurimistraditsioonidest lähtuvalt. Seetõttu näeme uuritavat objekti erinevalt, mis iseenesest on ju hea. Kui me aga ei suuda mõista, miks teise valdkonna uurija on sama objekti käsitlemisel jõudnud teisele tulemusele või me isegi ei tunne huvi alternatiivsete lahenduste vastu, siis on naiivne loota, et teadusharu tõuseks mingile uuele tasemele.
Keskaja keskus paikneb Tallinna ülikooli ajaloo instituudis, kuid koondab mitmete Tallinna ja Tartu institutsioonide uurijaid. Keskuse eesmärk on Eesti varasema ajaloo uurimine laiema nurga alt, mis võiks avada uusi perspektiive ning viia lähemale meie identiteedi ajalooliste lätete mõistmisele. Teekond sinna on pikk, kuid esimesed tulemused jõuavad laiema avalikkuse ette Eesti ajaloo II köites, mis peaks ilmuma järgmisel aastal. Kuna Eesti ajalugu pole võimalik käsitleda isoleerituna laiemast kontekstist, siis liitus keskus nii üleeuroopalise (CARMEN ) kui ka ülemaailmse (FIDE M) keskaja organisatsioonide võrgustikuga. Ajaloo instituudi kunstiajaloo osakonna tegevus on tihedalt läbi põimunud keskaja keskuse tegevusega. Siia on koondunud kesk- ja varauusaja kunsti uurimise spetsialistid ning rõhuasetus on interdistsiplinaarsel uurimistööl, s.t kunstiteaduse lõimumisel sotsiaalajaloo, arheoloogia, religiooniajaloo jt distsipliinidega. Sellest annavad tunnistust ka käimasolevad uurimisprojektid nagu HTMi sihtfinantseeritav teema „Kristianiseerimine, koloniseerimine ja kultuurivahetus: Eesti Euroopa-identiteedi ajaloolised lätted (XIII – XVII sajand)” ning Eesti Teadusfondi stipendiumid. Lähiaja suurim ettevõtmine on aga keskaegse Läänemereruumi ühe kuulsaima kunstniku Bernt Notke 500. surma-aastapäevale pühendatud konverents, mida peetakse koostöös Niguliste muuseumiga 10. – 12. IX, teema on „Kunst, mälu ja patronaaž: Läänemere regiooni visuaalkultuur Bernt Notke ajal”. Interdistsiplinaarsus on ka kunstiajaloo õpetamise keskne telg. Tallinna ülikoolis on selleks muidugi suurepärased eeldused: humanitaaria- ja kunstivaldkonnal on ühised sissejuhatavad üldained ning ka vabaainete osakaal õppekavades on ahvatlevalt suur.
Kuid sellest üksi ei piisa, et ka tegelikult interdistsiplinaarselt mõtlema hakata. Hoopis rohkem tuleks tähelepanu pöörata probleemikesksele õpetamisele. See suund saabki lähiaastatel ajaloo instituudi kunstiajaloo magistriõppekava keskseks teljeks. Sakraalkunsti osakaal vanemas kunstiajaloos on väga suur, kuid alles viimastel aastatel on hakatud pöörama tähelepanu sakraalsele ruumile. Põgusalt on see ka õppetöösse jõudnud, kuid ikka kunstiajaloolaste vahendusel. See aga ei taga adekvaatset pilti keskaegses kirikus peetud missast või luterlikust jumalateenistusest XIX sajandi kirikus. Kompetentsist jääb puudu. Ainuõige lahendus oleks selliste kursuste kokkupanek, kus õpetavad nii kunstiteadlased kui katoliku ja õigeusu preester ning luteri kirikuõpetaja. Ja sinna juurde peaks kindlasti kuuluma muusika, alles siis saavad ka kunstiteosed õige tähenduse. Ja ideaalis näen, et kui kõrvuti kunstiajaloo tudengitega istuksid loenguruumis usuteaduste instituudi tudengid, siis oleks tulevikus ka muinsuskaitselisi probleeme vähem. Tegelikult on niisugune ühe teema käsitlus mitmest vaatevinklist ühe kursuse raames juba ära proovitud võte. TLÜ täiendusõppekeskus on paar aastat teinud õpetajatele kursusi, kus ühe stiili raames vaadatakse nii kirjandust, kunsti kui muusikat ning ajaloolane annab taustainformatsiooni. Seni on vaatluse all olnud renessanss ja barokk. Kursus on olnud õpetajate hulgas populaarne, sest ärgitab laiemalt mõtlema ning kolleegidega koostööd tegema. Saab ju ajalootunnis kasutada pilte ning kunstitunnis tõmmata paralleele muusika ja kirjandusega. Fragmentaarse maailma asemel tuleks juba koolis püüda luua tervikut. Ja kui aus olla, siis on endalgi tekkinud nii mitmedki ahhaa-elamused, kui Toomas Siitaniga sai enne kursuse algust arutatud renessansivõi barokiajastu muusikat ja kunsti. Ilmaliku kunsti käsitlemisel ei saa aga kõrvale jätta igapäevast eluolu. Argikultuur on ülikoolides seniajani kõrgkultuuri varju jäänud, kuid visuaalkultuuri mõistmisel on see hädavajalik komponent. Kuidas me saame uurida keskaegse linna ehitisi, kui me ei tunne olustikku, kuhu need kerkisid, ega tea, mida tegid inimesed, kes seal elasid? Ja eks sama kehtib ka mõisakultuuri kohta.
Eelnevast võib jääda mulje, et õppetöös keskendutaksegi ainult väga varasele perioodile Eesti kunstiajaloos. Nii ühekülgne see õppekava kahtlemata ei ole. Juba praegu on XIX sajandi kunsti õpetamine tugevalt esindatud ning õhus on intrigeerivaid mõtteid XX sajandi visuaalkultuuri osas. Seega on ajaloo instituudi kunstiajaloo õppekava alles kujunemisjärgus, kuid, nagu öeldud, on selle põhieesmärk interdistsiplinaarsus, mis võimaldab lõpetajal töötada kohtadel, mis eeldavad laialdasi teadmisi ühiskonnast.
