Eesti Planeerijate Ühingu rändnäitus Viljandis Vabaduse platsi väliraamidel kuni 11. XI 2022. Kuraatorid Pille Metspalu ja Ingrid Sahk, kujundanud Epp Leesik.

Planeerijate ühing asutati 20 aastat tagasi Viljandis. Ümmarguse aastapäeva tähistamiseks on ühing kokku pannud välinäituse, et end avalikkusele rohkem tutvustada.

Näituse kuraatorid on seadnud eesmärgiks pakkuda välja põnev ja pisut nostalgiline ülevaade: väligaleriisse on kokku toodud 1922. kuni 1995. aastani Eestis valminud planeeringud. Sel ajal oli planeerimisjooniste koostamine valdavalt veel käsitöö, seepärast on näitusel pööratud tähelepanu just planeeringute visuaalsele poolele, võluvale teostusele ning üllatavale mitmekesisusele. Näitusele on välja otsitud Eesti suuremate linnade suured plaanid, näiteks Arnold Matteuse Tähtvere planeering, Tallinna Mustamäe kavand ja Pärnu kuurordi arendamine. Planeerimist on vaadeldud aga ka teemati, tehtud väljalõikeid mustvalgest planeerimisgraafikast, välja toodud värvide ilu jms.

Rändnäitus avati Viljandis, kuid läheb pärast seda üle Eesti rändama. Kohtusin videosilla teel väljapaneku kuraatori ja planeerijate ühingu asutajaliikme Pille Metspaluga, et arutada näituse üle ja rääkida planeerijate ühingust.

Enne intervjuu juurde asumist tuleb aga ära märkida Viljandi väligalerii asukoht. Nimelt on Viljandi Vabaduse plats viimase aja ruumiloometrendi hea näide. Sellest sai pärast pikki aastaid taas väljak, kui möödunud suvel oli „Hea avaliku ruumi“ programmi raames teoks saanud kesklinna uuendamine. Muu hulgas lammutati linnaruumi värskendamise käigus ka Eestimaa Kommunistliku Partei Viljandi rajoonikomitee hoone ehk ametite maja. Selle asemele tuleb enne seda sealsamas seisnud 1926. aastal valminud Amandus Adamsoni Vabadussõja monumendi koopia.

Väligalerii jääb hiljuti uuendatud Vaksali tänava äärde, kus on eeskujulikult rajatud ratta- ja jalakäijatee. Vabaduse plats on ka koht, kus on nähtaval mitme ajastu arhitektuurikiht: kõrvuti seisavad 1927. aastal valminud arhitekt Karl Burmani pangahoone, stalinistlik spordihoone, 2000. aastatel rajatud pangahoone, kus praegu tegutseb maadlusliit, ning taamal paistab hiljuti korda tehtud XIX sajandist pärit Viljandi mõis.

Seega on Vabaduse plats hea koht, kus korraks peatuda, vaadelda plaane ning mõelda selle üle, kuidas seesama väljak on aastate jooksul muutunud. Plaanid ise pakuvad eelkõige silmailu, on filigraanselt teostatud, tihti tindi ja vesivärvidega.

Tere, Pille, ja tervitused Edinburghi! Kas planeerijate ühing korraldab tihti selletaolisi näitusi?

Pille Metspalu: Tegemist on meie täiesti esimese näitusega.

See on suur samm, palju õnne! Miks valisite kõikvõimalikest lähtenurkadest just ilu? Miks keskendusite planeeringute esteetilisele poolele?

Alguses oli plaan muidugi suurejoonelisem: tahtsime vaadata tagasi ja keskenduda ka sisule. Saime siiski üsna kiiresti aru, et materjali on tohutult palju, kuid Eestis on veel üsna vähe uuritud planeerimise ajalugu. Saime küll kultuur­kapitalist toetust ja tänu sellele tuli meile kuraatorina appi Ingrid Sahk, kuid kuna ühingu liikmed tegutsevad õhinapõhiselt, siis ausalt öeldes ei olnud me suutelised oma esialgset plaani täitma.

Pidime valima materjali koondamise ja mõne sügavama uurimuse vahel ning otsustasime, et alustuseks oleks hea teha ülevaatenäitus, et näidata meie värvikat planeeringupärandit. Lootust on, et edaspidi saab juba kaugemale minna ning uurida teemat süvitsi.

Niisiis on tegu esimese näitusega Eesti linnaplaneerimise ajaloost ja üks eesmärke tundub olevat teemaga edasi minna?

Just, siit saab nüüd jätkata kas mõne konkreetse teema, piirkonna või ajastuga, võimalusi on palju. Nüüd on meil vähemalt ülevaade, millised teeotsad meil võtta on.

Suuresti on tegu nostalgianäitusega: vaadatakse tagasi ja tuuakse esile mineviku parimad küljed. Mis teile endale äratundmisrõõmu pakkus?

Kõige suurem rõõm oligi nostalgia. Osa meie ühingu juhatuse initsiatiivgrupi liikmeid on ka ise käsitsi planeeringuid teinud ning eks oli teada, et see on üks puhas ilu, mis lõpuks välja tuleb.

Planeerijate ühing korraldab sageli õppereise. Välisreisidel on meil olnud võimalus külastada näitusi, kus eksponeeritakse imelisi akvarellidega teostatud planeeringujooniseid. Ka sellest tuli inspiratsioon näituse kokkupanemiseks.

Kui palju oli materjali? Mitu planeeringut pidite läbi töötama?

Planeeringute jooniseid kogunes kokku paarsada, nii et kaust oli lõpuks päris suur. Otsustasime näitusele panna joonised, kuigi planeeringus on sama tähtis ka tekstiosa ehk seletuskiri. Tekstiosa on enamasti põhjalik ja mahukas, aga mida kaugemale ajalukku minna, seda vähem on kirjutatut säilinud. Pigem oli võtta jooniseid, mis on riigiarhiivis, arhitektuurimuuseumis või säilitatud linnade arhiivis. See oli samuti üks kaalutlus, miks me ei läinud sügavamale: ei tundunud õige hakata kõike ise tõlgendama.

Näitus on üles pandud avalikus ruumis ning publikuks on põhimõtteliselt kõik möödakäijad. Kuidas mõtestate näituse nn hariduslikku poolt?

Esimene eesmärk on näidata, et linnaplaneerimine on Eestis ammune asi. Paljud seda ju ei teagi, rohkem on tuntud arhitektide ja maastikuarhitektide igapäevatöö. Nii nemad kui ka geograafid ja teiste erialade inimesed on aga Eestis planeeringuid teinud juba pikka aega.

Ma saan aru, et linnaplaneerimise juured ulatuvad Eestis 1922. aastasse.

See aasta pole kivisse raiutud, pigem on see kokkuleppeline, sest eks ole varemgi tehtud krundijagamise plaane ja muid väiksemaid projekte ka. Eliel Saarineni „Suur-Tallinn“, Eesti vahest kõige legendaarsem planeering, pärineb lausa aastast 1913.

Võib ju siiski uhkelt öelda, et ka planeerimine tähistab sajandat aastapäeva, juubelit! Kes on läbi aastate – läbi aastasaja – olnud see spetsialist, kellel on õigus planeeringut koostada?

Algusaegadel oli planeerimine arhitektide töö, tegeleti ju ka kitsalt linnadega. Praegu on planeerimise oskusteave erialade vahel lahustunud. Õhus on olnud küsimus, kas meil peaks olema üks terviklik ruumilise planeerimise õppekava. Praegu on planeerimine siiski kõrvaleriala või saadakse vastav pädevus hoopis paari loengukursusega. Eks sellel ole plusse ja miinuseid. Palju on öeldud, et nii väikses riigis pole ühe tervikliku õppekava loomine mõistlik. Ma arvan, et seetõttu ongi meie planeerijad sellised tublid iseõppijad. Kohati pole saadud erialast ettevalmistust ning seda on näha ka, õpe on õhuke. Aastaid tagasi võeti ette ka sisukas õppekavade ühendamise projekt, kus Tartu ülikool, kunstiakadeemia, Tallinna ülikool ja maaülikool tahtsid kokku panna ühiskava, kuhu igaüks annaks oma osa, aga see plaan jäi raha taha toppama.

Linnade planeerimises on aja jooksul fookus kindlasti nihkunud. Näiteks, kuidas suhtuti rohealadesse Nõu­kogude ajal või Eesti riigi alguses, 1920. ja 1930. aastatel?

Planeerijatele on haljastus alati tähtis olnud. Näiteks Nõukogude ajal tehtud plaanidel on rohealad suured ja võimsad, kuid nende rajamiseks ja hooldamiseks ei jätkunud tihti enam vahendeid. Võib-olla oli vabariigi algusaastatel planeerimine tõesti pigem hoonestuskeskne: pandi paika see, kuidas hooned paiknevad ja millised on nende peamised parameetrid. Alleed ja väärikas linnahaljastus mängivad siiski ka vanemates planeeringutes olulist rolli. Roheluse ökoloogilist väärtust ei rõhutatud ehk nii palju nagu praegu.

Nõukogude ajal planeeriti suuri linna­osasid, nagu Annelinn või Lasna­mäe, tänapäeval planeerijatel aga nii suuri projekte pole. Millised on planeerija väljakutsed praegu?

Tol ajal lääne arhitektid tõesti lausa kadestasid Eesti arhitekte, et nood said tohutuid utoopilisi linnaosasid mitte ainult planeerida, vaid need ehitati ka valmis. Eks uusarenduste projekte leidub ka praegu, kuid väljakutse pole enam laiendamine, vaid tihendamine. See peab toimuma hoolikalt läbi mõeldes, kindlasti mitte avaliku ruumi arvelt või nii, et see on Eesti inimesele vastukarva.

Kas linnade tihendamine tähendab infrastruktuuri või ka majaehitust?

Mõlemat, ent tuleb tõdeda, et paljudes paikades Eestis asustus hoopis kahaneb, ainult Tallinn ja Tartu kasvavad suures pildis. Juba mõnda aega on planeerijale väljakutse asustuse kahandamise planeerimine. See on planeerimises olemuslikult ja ideoloogiliselt uus ja harjumatu valdkond: ollakse ju pigem harjunud midagi uut kavandama, näiteks koole, poode, teid, tänavaid jne. Nüüd tuleb mõelda aga, kuidas saaks asustuse kokku tõmmata. Tihti on need poliitiliselt keerulised otsused ja valus teema. Pealegi suhtutakse meil eraomandisse väga kaitsvalt ning kiivalt, mis teeb ka väga raskeks inimeste ümbersuunamise kesklinna.

Ärakolimine on ju kõigile raske …

Muidugi, aga raske on ka vaadata, kuidas ümbrus tühjeneb, kaugküte ei tööta jne. Olulised teemad planeerijatele on ka näiteks taastuvenergeetika ja tuulepargid, nende planeerimine võtab kõvasti aega.

Arhitekt Rein Ailt toob oma mälestustes välja, et vanasti võttis plaanide joonistamine kaua aega, bürokraatiat oli aga vähe. Eraomandi puudumine oli samuti suurte planeerimisvisioonide elluviimist kergendav asjaolu.

Bürokraatia käes vaevlevad kõik kõvasti. Pikalt on räägitud bürokraatia vähendamisest. Ametkondi, kes peavad mitu korda üht ja sama planeeringut üle vaatama, on lihtsalt palju.

Lõpetuseks: mida loodate näitusega „Ilusate plaanide aeg“ korda saata?

Loodan, et kui nüüd näitusega üle Eesti ringi käime ja järjest väikseid avaüritusi korraldame, tulevad kohale ka kunagised planeerijaid, kellel on jagada kogemusi ja mälestusi. Näitusest võikski välja kasvada uurimisprojekt, et talletada Eesti ruumilise planeerimise ajalugu.