„Mõttesähvatus” tekkis ansambli loojal, koosseisu ainsal pärimusmuusikul Sandra Sillamaal, kes kutsus džässmuusikud juurde, et osaleda Põlva rahvamuusikatöötluste festivalil. Tore, et kuskil sellises kauges ilusas kandis nagu Põlvas on rahvamuusika töötlemise(!) festival, mis teeb rahvamuusikast kaasaegse, tänapäeva inimest täiesti adekvaatselt kõnetava žanri. Kui vint huumorit, loomingulisust ja tänapäeva helikeelt juurde keerata, on sel hoopis uus elu ja mõte. Ja juured jäävad ju alles! Ei lähe see muusika sassi mingis muus maailmanurgas tehtuga. Kuigi tegija ise piltlikult öeldes tšillib-grillib-hängib nagu see, kes vaid ingliskeelset-meelset poppi muusikaks peab. Aga selle rahvamuusika uue äratamise tendentsis ja selle tendentsi väärtustamises näen rahvusliku identiteedi tugevnemist. Imet küll – praegu! Aga vahest ongi õige aeg. Sarja alustas Kärt Johanson (vokaal, mandoliin) koos rahvusvahelise akadeemilise kogemusega improvisaatori Taavi Kerikmäega (klahvpillid, termenvox, live-elektroonika), teemaks laulud une ja ärkveloleku piiril. Siis selle žanri tuntumaid tegijaid, festivalide oodatud külaline, „tulise meesenergia kandja” Svjata Vatra. Pillidest loen üles vaid mõned: tromboon, vikat, duduk, parmupill, djembe.
Repertuaariks on eesti ja ukraina rahvalaulud nüüdisaegses seades ning artistide endi autorilaulud. Ammuse aja piltidega tuli kava „Armastuse ja rõõmu laulud” kannelde, viiuli ja lauluga – ansambli vaimne liider Meelika Hainsoo. Üks selline puhas kava meelega vana aja lugudest. Siis ansambel Paabel juba kirjeldatud pärimusmuusika ja džässi oskusliku ühendusega. Ambient’like kõlamaastike peale asetasid koraalilaulud ja regilaulud Celia Roose, Tuule Kann ja Robert Jürjendal, vahenditeks laul, torupill, pikkvile, kannel, parmupill, kitarr. Lausa „Uueks folgiks” nimetasid oma tegemisi Henn Rebane (akordion) ja Kill Kaarle (löökpillid, didgeridoo). RO:TORO tuli ise Handimaalt kogutud lugudega pealkirja all „Handi hullus”. Hea ere pealkiri, aga samavõrra oleks meeleoluga kokku läinud „Handi leebus”. Erilist eksalteeritust või maakeeli hullust küll kavast välja ei paistnud. Kuigi transsiviimise dimensioon on põhjarahvastel vägagi olemas. Ehk järgmises kavas, miks mitte. Veebruaris Tallinna ja Viljandisse põiganud Kanada inuittide kurgulauljatar Tanya Tagaq ajab sama rida – toob pärandi tänapäevases keeles esile. Aga improvisatsioonil põhinev kontsert mõjus kompaktse läbimõeldud tervikuna nii valguse, liikumise kui elektroonika kasutamises.
Olen RO:TOROt näinud osalemas ka Anu Ruusmaa tantsulavastuses ja meie etnokavade puhulgi võinuks rohkem lavalisele küljele mõelda. Praegu on kõik kuidagi südamlik-kohmetul tasandil. Kui juba pärimusmuusikat kaasajaga ühendada, võiks ka tehnikat kasutada, et taju laiendada ja sõnum selgemalt esile tuua. Delikaatselt, sisuliselt ja mõjuvalt. Iseasi aga, kui jääda originaali juurde nagu Norra viiulite trio Gamaltnymalt, mis kokku põhi- ja resonantskeeltega üheksakeelsetel pillidel pakkus haruldast etnilist kõlamaailma.