Sünnib USAs, sünnib meilgi. Peaminister Ansipi valitsusremondiga seoses on ajakirjanikud tegelikult päris hoolega üritanud välja selgitada koalitsiooni lagunemise tegelikke põhjusi, kuid siiani edutult. Küll on sündinud lehekülgi ja eetritunde vastuolulisi selgitusi Pincuse loetletud seltskondadelt. Mida publik selle PR-kraamiga peale peaks hakkama? Mitte midagi, kuid oma irratsionaalse tunde, et erakonnapoliitikas on midagi väga valesti, võib ta realiseerida valimisotsusena käimasolevatel europarlamendi valimistel. Seega tuleb karistus arvatavatele süüdlastele kiiresti kätte.
Muidugi pole teada, kas peksasaanud ka õigeid järeldusi teevad tuleviku tarbeks, näiteks sügisel toimuvateks omavalitsuse valimisteks. Ja on juhus, et valimised nii sobival ajal saabuvad. Iga kord ei pruugi poliitilise ebaselguse klaarimiseks ju olla valimisi varnast võtta. Eestis pole sõnavabadusega märkimisväärseid õiguslikke probleeme, püüdku vanad kommunistid kui tahes usinalt valget mustaks rääkida. Kuid ajakirjandust, eeskätt selle kriitikavõimelisemat osa ähvardab avalik võim sellest hoolimata. Ohutum pool ohust pärineb riiklikest pressi- ja teavituskontoritest. Nad teevad oma palgatööd, teevad seda palju ja sageli kvaliteetselt. Võib-olla liigagi palju, sest see infotulv on lämmatav. Siiski jääb ajakirjanikule ses infotulvas nn väravavahi roll, see tähendab, vabadus valida, millist infot kasutada ja millist mitte. Ja teisel pool ollakse suhtekorraldajad ja pressitöötajad, mitte ei teeselda ajakirjanduse tegemist.
Halvem on lugu siis, kui avalik võim asub mingit illusiooni üles ehitama, nagu see on paraku juhtunud Eesti pealinnas. Asjaolu, et „linnameedia” peale kulub põhjendamatult kümneid miljoneid tallinlaste maksukroone aastas, on mündi üks külg. Teiseks ähmastub ajakirjanduse nime all loodava parteipropaganda voolus piir vaba ja erakondliku ajakirjanduse ning ajakirjanduse ja PR-toodangu vahel. Tähendab, kui midagi on Eesti inforuumis halvasti, siis Tallinna linnavõimu tegevus on see kõige halvem, küpses demokraatias (mille osa on üldjoontes ka Eesti riigivõim) võimatu nähtus kõigi nende täis- ja osalehtede, telekanalite ja nüüd ka „kakukaameratega”. Kui näiteks valitsuse kommunikatsioonibüroo üritaks hakata elanikkonnale tasuta postkasti topitavat ajalehele sarnanevat propagandatoodet välja andma, sureks see kavatsus ilmsikstuleku hetkel. Või jätkamise korral viiks õige pea peaministri tagandamiseni. Millegipärast on valija vabadustundlikkus munitsipaaltasemel nõrgem ja ta talub enda pähe heitveepangede tühjendamist visa alandlikkusega.
Aga osaliselt on see kõik võimalik ka seetõttu, et kurvastavalt palju leidub siiski inimesi (eksajakirjanikke), kes on valmis palgalise munitsipaalvaletaja ametikohal töötama. Hea küll, häda ajab härja kaevu, veel hullem on, kui majanduslikult ligadi-logadi linn leiab sadu tuhandeid kroone tegevajakirjanike otse ülesostmiseks, nagu juhtus tänavu märtsis välja antud „meediastipendiumide” ja „vaba ühiskonna stipendiumiga”. On sümboolne, et esimene avalikult ülesostetu on sõltumatute kutseühingu, Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse esimees isiklikult. Seda teades pole ka imestada, et kutseühingust ei ole kostnud silpigi protesti Tallinna linnavõimu vaba ajakirjanduse põhimõtet ja mainet hävitavate tegude vastu. Barbi Pilvre kirjutab siin kõrvalveerul jõupingutustest hea ajakirjanduse elluäratamiseks. Kuidas need aga saakski rohket vilja kanda, kui igale heateole järgneb seda „tasakaalustav” ehk neutraliseeriv nurjatus?