Olete nüüd poolteist aastat filmi üldaineid õppinud, magistriaeg on kaks aastat. Kas kavatsete sügisel magistritöö ära kaitsta ja mis selleks veel teha tuleb? (Vaikus ja kollektiivne naerupahvak.)

Sillart: Tuleb kaks kaitsmist: jaanuari lõpus ja veebruari alguses, nii et nad sügisel veel ei lõpeta.

Sinissaar: Ma arvan, et see on enam-vähem kõigil plaanis.       

Mis siis veel nende üheksa kuu jooksul ees seisab, mida magistritööks teha tuleb?

Sinissaar: Enamikul on vaja teha magistritöö, sest ainepunktid on valdavas enamuses juba  kätte saadud. Suurem töö tuleb nüüd Linnateatriga.     

Mis töö see on?

Sinissaar: Igaühel on see erinev. Meil stsenaristidel on aktiivses nimekirjas kolm magistranti, lisaks minule veel Susan-Laura Luitsalu ja Liisi Rohumäe. Meilt oodatakse, et me ei tee magistriks akadeemilist teadustööd, vaid kirjutame täispika filmistsenaariumi. Kõik me oleme praegu sellises järgus, et arendame oma lugusid ja loodame siis jaanuaris neid kõrge komisjoni ees kaitsta.       

Mida praktilist teevad tulevased filmiteadlased, -kriitikud ja -uurijad?

Kübar: Polegi ette nähtud praktilist väljundit, see jääb igaühe enda otsustada. Samas võib teha praktilise väljundi. Kui on näiteks soov teha dokumentaalfilmi, võib seda teha ja kirjutada selle kõrvale oma tegemise protsessist, siduda see filmilooliste teooriate, žanrite või autoritega, aga seda ei pea tegema. See, mida kool ootab, on ikka see, et kirjutad ühe põhjaliku teoreetilise uurimistöö teemal, mis sind huvitab.       

Küll on vahva kool, kus erilisi ja konkreetseid nõudmisi ei ole! Et tee aga oma film valmis ja tõlgenda seda, kuidas tahad.

Kübar: Ei no see ei ole ikka päris nii. Oodatakse ikka suurt teoreetilist tööd, ei saa öelda, et pole nõudmisi. Aga ei saa öelda ka seda, et teoreetikuid hoitaks kuidagi väevõimuga praktilisest tööst eemal. 

Nii et seda filmide kogumit, mille põhjal kirjutada teoreetiline töö, neid filme karmilt ette ei anta ega teid raamistata?

Kübar: Ei, teema on üldiselt ikka ees, kas kirjutada eesti filmist, välismaisest filmist. Ma arvan, et loomulikult õppekava eeldab rohkem seda,  et tegeldaks eesti filmiga.

Sillart: Kindel! Igal moodulil on oma juhendaja, meie puutume suhteliselt vähe kokku. Täisväärtuslik kunstiprotsess on see, kus tegija ja tema kallal haukuja on enam-vähem ühel tasemel. Praegu on kaalukausid kahjuks säärases seisus, et puudub haritud kriitika. 

Kas teie koolis või Eestis üldse?

Sillart: Eestis üldse. Ma ütlen rängad sõnad, selle eest ma saan pärast nahutada, aga nii see on. Loen ennast profiks ja kui lugeda filmikirjutisi, siis neis on väga palju pinnapealsust ja protsesside mittetundmist. Nad peaksid protsessi tundma: kriitik, kes pole teinud ühtegi filmi, pole kriitik, vaid vaatleja. Nemad siin juba esimesel kursusel krohvisid oma  maniküüritud näppudega ja kruvisid dekoratsioone põrandasse, kui võttekeskkonda ehitasime. Stsenaristid kirjutasid lugusid, kõike seda asja peab rohujuure tasandil teadma. Alles siis ei pane stsenaristid palju liigseid sõnu kirja ja teoreetik oskab näha, mis selle taga tegelikult on. 

Balti filmi- ja meediakoolis on magistrantide jaoks ka teleproduktsioon ja dokumentalistika eriala. Mida teil magistritöö kaitsmiseni jäänud üheksa kuu jooksul teha tuleb? 

Kaasik: Meil on sel aastal suhteliselt vabad käed. Kuna oleme enamuses dokumentaalfilmi huvilised, siis toodame dokumentaalfilme. Minu magistritöö on seotud sellega, et teen lõpuks ühe pikema dokumentaalfilmi.

Sillart: Kas teema on olemas?

Kaasik: Teema on olemas, võtted käivad juba jõulude algusest. 

Kas tegemise ajal mõtlete ka väljundile, et näidata oma dokfilmi mitte ainult televisioonis, vaid ka kinos, art house’i ekraanil? Kas te dokfilmi tehes latti seate, mõtlete selle peale, kus filmi näidata?

Kaasik: No ikka, latt on kõrgel.

Sillart: Amsterdam.   

Festivalidele…

Kaasik: Tahaks loota jah.     

Alla selle ei olegi minu meelest mõtet üldse teha. Latt peab olema nii kõrgel, mis tundub esialgu täitsa võimatu, siis võib pärast paljugi võimalikuks osutuda.

Sinissaar: Meil on käinud palju välismaa õppejõude ja nende vestlusi kuulates on mulle vahel tundunud, et paistame neile liiga ambitsioonitud. Noh, et õpime filmikoolis, aga enamik ei unista Oscarist. Meil ei ole väga  selliseid Hollywoodi unistusi. Oleme kahe jalaga maa peal ja tajume üsna realistlikult, mis võimalused on Eestis filmitegemiseks. Ma arvan, et see on mingis mõttes hea, sest enamik teeb seda, mida tahab teha, ja meil pole plaanis ennast sellele tööstusele maha müüa või hakata kuidagi mingile rahamasinale elama.     

Te vist kõik juba töötate kooli kõrvalt või õpite töö kõrvalt?

Kaasik: Kooli kõrvalt olen ennast piinanud, projektidega sidunud. See on suhteliselt keeruline, aga õnneks on tööandjad olnud mõistvad.       

Eva Kübar töötab Postimehe Arvamuses ja Kultuuris, seni kirjutanud rohkem teatrikui filmikriitikat. 

Kübar: Mul on ka väiksem töökoormus ja väga mõistev ülemus, kes saab aru, et käin koolis. Meie toimetuses väärtustatakse haridust.       

Küll on tore, kui ajakirjanikul on hea ülemus. Triin Sinissaar on mitme pikema käsikirjaga maha saanud selles mõttes, et need on ka teoks tehtud, lavastatud.

Sinissaar: Ka mina tahan tänada oma tööandjat. Olen juba üle kümne aasta Tallinna Linnateatris töötanud, tegutsen dramaturgina ja ausalt öeldes ma imestan oma kolleegide ja ülemuste heatahtlikkuse üle, et nad on need poolteist aastat välja kannatanud. Olen pidanud  pidevalt kooli ja töö vahet käima ning ennast nende vahel jagama.     

Kuidas vaatate tagasi poolteist aastat kestnud õpingute peale? Millised olid ootused ja kuidas need on siin BFMis täitunud? Mida oli küll ja millest jäi vajaka? 

Sinissaar: See, mida keegi koolist saab ja võtta oskab, sõltub suuresti ka sellest, mida ta sealt tahtma läheb ja saada loodab. Olen rahul, sain seda, mida mul vaja oli. Minul on kogemusi teatri vallas, filmil on teatriga mõningaid kattuvusi, kuid nad on ikka väga erinevad. Ja ma sain ühe maailma uksest sisse astuda, kiigata, näha seda köögipoolt. Sain rahuldada ka oma akadeemilist nälga. Mul siin oli vist kõige suurem vahe bakalaureuse ja magistri vahele  jäänud, kümme aastat. Mulle meeldis väga, et õppekavas oli palju akadeemilisi, teoreetilisi aineid. Eriti õnnelik olen humanitaarinstituudi pakutud ainete, kultuurifilosoofia ja -semiootika üle.

Kübar: See kool mulle meeldib väga sellepärast, et siin saab valida aineid ja asju laiemalt, mitte ainult õppekava raames. Olen Tartu semiootika taustaga, kirjutasin uurimistööd filmiteemal. Ma ei saa öelda, et BFM  oleks mulle teoreetiliste meetodite osas väga uudse lähenemise andnud, aga sain siit paljugi tausta, filmiajaloo ja filmitegemise praktilist külge, mis mul eelnevalt puudu oli. Filmiteoreetik ei tohiks jääda ainult teoreetiliseks, olen võtnud ka praktilisi aineid, et protsessidele paremini pihta saada. Olen märganud, et vahel võib filmiarvustus vägagi kentsakalt välja kukkuda, kui sa pole ise üldse protsessiga kursis. 

Maajärv: Minu saatus on Evaga risti vastupidine. Õppisin telerežiid ja ka filmi, tulin siia saama eelkõige teoreetilisi teadmisi, sest mul olid mingi oskus ja tehnilised teadmised olemas. Olen saanud siit teooriat, filmiajalugu ja, mis ka tähtis, õppejõud ja loengud inspireerisid ja ärgitasid mõtlema. Nii et ma olen ka selle üle väga rahul, mis siit olen saanud.   

Mingeid pettumusi üldse ei olegi?

Kaasik: Mul on hea meel, et anti võimalus. Taustaks on mul EKA graafiline disain, polnud üldse ei filmi ega telega seotud. Aga mul oli salaunistus saada dokumentalistiks, teha ise dokfilme ja nüüd olen siin omandanud vajalikke oskusi ja teadmisi. Kool on suurepärane  ka selles mõttes, et koondab kokku vajalikud inimesed. Kui oled ise aktiivne, asjast huvitaud ja oskad õigetel inimestel nööbist kinni võtta, siis avanevad olulised teed. Ei pea ise kusagil omaette nokitsema, vaid koostööd tegema.

Sillart: Niipalju kui meie kooli kukkur on lubanud, oleme ikka püüdnud sisse osta lugema ja õpetama võimalikult erinevaid eksemplare. Mõnes mõttes on see ehk sporaadiline, aga  õpilased on saanud läbilõike võimalikult erinevatest asjadest, ei tohiks olla miskit päris tundmatut maad. Välisõppejõud on meile väga kalliks läinud. 

Tavatsetakse võrrelda, et filmitegijate õpetamise  hind on katselendurite järel teisel kohal. Kas see poolteist aastat siin koolis on ka kuidagi teie tasku pihta löönud, kas õpingute alla pandud rahast kahju ei ole? (Üldine naer kooris.)    

Keegi pole midagi maksnud!  Kas siis riik koolitab teid kui vajalikke piloote? Vabariigile hädavajalikke filmiteoreetikuid?

Sillart: Bakalaureuseõppes suurem osa maksab, magistrite pealt ei kiputa maksu võtma, aga paar tükki ikka maksvad ka.       

Mis maksab üks õpingu täisaasta, linnulennult ja ümmarguselt? Pakun nelikümmend tuhat.

Sillart: Nelikümmend tonni, jah, nii ta tuleb.

Kaasik: Palju filmitegemine ja filmiõppimine maksab, sõltub ka väga palju erialast. Stsenaristi töö, kui teed seda koolis ja ilma honorarita, siis see ei maksa mitte midagi, istud arvuti taga ja klõbistad. Aga režissöör, kes peab filmi tegema,  murrab koos produtsendiga pead, kust selleks raha saada. Teoreetikute ja stsenaristide peale palju finantsi ei kulu.

Sillart: Aga sellele, kes auditooriumi ees seisab, peab ikka väga palju maksma.     

Aga ikka tuleb välja, et olete Eesti vabariigile  suhteliselt odav, aga vajalik luksuskaup. Soovin selleks aastakeseks, mis teil veel magistritööni jäänud, tuult tiibadesse! Aga kuidas te praegu näete oma elu ja tööd kahe-kolme aasta pärast? Mis te siis teete, kus töötate?

Kaasik: Suurema dokumentaalfilmi tegemine jääb vist kõrvaliseks, ajad on natuke halvad, kultuurkapital ei saa eriti toetada. Aga kuna ma teleproduktsiooni õpin, siis tõenäoliselt  töötan teles filmiproduktsiooni alal.

Sinissaar: Suurt karjäärimuutust ma ette ei näe. Olen kogu aeg teatritöö kõrvalt kirjutanud erinevaid asju, loodan seda teha ka tulevikus, on need siis näidendid või filmistsenaariumid. Nüüd, kui ma olen filmimaailma ukse enda jaoks poikvele tõmmanud, tahaks kindlasti selle asjaga edasi tegelda. Aga selge on muidugi see, et täiskohaga stsenarist Eesti riigis kusagil ära ei ela. Liiatigi ei lase teatriarmastus  mul teatrist ära tulla, nii et loodan teatri ja filmi kuidagi ühendada.

Kübar: Ma ei saa siin öelda Sirbi veergudel, et ma kujutan ette, et kahe aasta pärast ma ei tööta Postimehes. Ilmselt ka kahe-kolme aasta pärast ainult filmiuurimine Eestis leiba lauale ei too.   

Sellest koidab jälle loogiline vastuolu. Jüri teab aastakümnete-tagust habemega juttu, et meil töötas kunagi teaduste akadeemia või ajaloo instituudi juures üks poole kohaga filmiuurija. Rohkem ei jagunud ka ENSVs professionaalseks filmiuurimiseks raha. Aga nüüd näeb riiki nagu nõudlust, aga mis tööd teile nõututele hiljem pakutakse? 

Sillart: See ei ole päris nii. Ma väga loodan, et need kaunid noored daamid, just teoreetikud, lähevad pärast siinsamas BFMis edasi doktorantuuri, saavad õiguse doktorivorsti süüa. Sest kus mujal saab tegeleda filmi uurimise ja puurimisega, kus veel see varikatus on? Siin majas on praegu see ainumas varikatus, laseb natuke vett läbi, aga leiva saab selle varikatuse all kätte. Võid peab leivale küll väljastpoolt otsima, aga siin saab teha akadeemilist karjääri.  Filmiteooria õppesuund peab hakkama end taastootma, me ei pea ega saagi kõike välismaalt sisse osta. Meil on oma õppejõududega päris kitsas käes, sest kes on võimelised õpetama, teevad oma praktilist filmitööd. 

Kuidas magistrantidega rahule jääd?

Sillart: Need, kes on järele jäänud, on tublid. Alati on väljalangejaid, aga meil on see suhteliselt väike arv. Mul on jäänute üle hea meel ja edasised ootused.   

Juulis võtab BFM jälle magistrante stsenaristika, filmiteooria ning TV-produktsiooni ja dokumentalistika erialale. Mida soovitate neile, kes tahavad siia kooli eestikeelsesse filmimagistriõppesse tulla?

Sinissaar: Siin on küllalt palju võimalusi kontaktide loomiseks. Esiteks käib siit läbi päris suur hulk õppejõude Eestist ja igalt poolt  mujalt. Stsenaristidel oli võimalus osaleda rahvusvahelisel koolitusel, mis ka päris palju maailmapilti avardas ja aitas suhteid luua.

Kaasik: Film koondab nii palju osiseid, et isegi kui ei jää edaspidi filmi alale, siis oled siit koolist nii palju erinevaid teadmisi saanud, et igal juhul tuleb see kasuks. Areng ja silmaringi laienemine oli väga suur.

Kübar: Pole tähtis, mis elualalt keegi tuleb, aga siia peaksid tulema eelkõige need inimesed, kellele  meeldib film, kes armastavad filmi. Ei tohiks karta, et pole enne midagi filmi alal teinud. Just siin on koht, kus saab oma teadmisi ja elukogemusi filmimaailma jaoks edasi arendada.

Aitäh kõigile!

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder